2012 saab otsa

 Surin. Kõik surid täna. Selle korteri kõige popim mäng on "Arva, kes sureb esimesena". Asi näeb välja nii, et kui keegi end jubedalt tunneb, siis ütleb: "Ma suren ära." Kui keegi arvab, et tema tunneb end halvemini, siis vastab ta: "Ma suren ennem." Edasi puhkeb vaidlus ja keegi peab lõpuks pikali heitma. See, kes esimesena pikali heidab tunneb end ilmselgelt halvemini ja on kind of võitja. Ow god, what is my life...

 Kuna mul on mingi kahtlane nõrkus peal ja tegelikult oleks mul vaja ka hommikul varem ärgata, siis peale küünteblogi postitust lähen ma magama ära. Lihtsalt ei jaksa midagi muud teha + hilja on ka juba.
 Homme (tehniliselt juba täna) lähen ma Kaberneeme. Õigemini loodetavasti lähen. Kui tervis hakkab tõesti ka homme nii jubedalt jukerdama, siis ausaltöeldes ei näe ma end kuhugi minemas ega midagi tegemas. Näpud ja kõik muu ka risti, et mul oleks homme see hea päev, mis täna minuni ei jõudnud.
 Thank you, come again.

29.12

 Päev kujunes huvitavaks. Mulle tuli kasuks kuskil mujal maha jahtuda ja end tühjaks rääkida. Aitäh, Jannu! :) Hiljem tulin koju, keegi ei tundnud mind ära ja natuke awkward oli ka. Kõik oli enamvähem nii nagu alati.
 Jannu käest sain riielda ka, sest ma pole küünteblogisse midagi postitanud. Ärge enam nutke, sest teen seda homme kindlalt. Mu praegused küüned näevad naturaalses valguses kaunimad välja, kui välguga pildistades. Just sayin'. Niiet see juhtub siis homme...
 Ülehomme lähen ma Kaberneeme, sest just seal võtan ma seekord uue aasta vastu. See oli tegelikult juba tükk aega tagasi läbi räägitud asi, aga kui ma ei eksi, siis mainin ma seda siin esimest korda. Aga jah, see juhtub.
 Ema on haigeks jäänud. Köhib nii hirmsasti. Ise kahtlustab ta allergiat. Well, see oleks irooniline. Arvati, et mina kärvan selle koerakarva allergia pärast maha. Oh you know, kopsud tursuvad, hingamisteed tursuvad, silmad jooksevad vett, nina jookseb vett ja varsti viskangi suslud püsti. Absoluutselt mitte midagi sellist pole juhtunud. See on kõigile kergendus. Ehk oligi see selline mööduv allergia? Ehk kasvasin ma sellest välja? Ehk asendus see hoopis õuna ja porgandi allergiatega, which are also fun. Minuteada ei põhjusta allergia selliseid hirmutavaid tervisehädasi, mis mul esinevad. Ma oleks täpselt nagu keemiaravi saav vähihaige - mul on halvad ja väga halvad päevad. Võib-olla hüppab üks hea päev ka läbi aegajalt, aga selle arvelt on mul kas eelneval päeval ülimalt kohutav enesetunne või sellele järgneval päeval. Kuna täna õhtul oli (ja on siiani) mul ülimalt jube enesetunne, siis homme on mul ilmselt hea päev. Näpud ja varbad ja kõik võimalikud asjad risti, et mul õigus oleks. Lisaks sellele loodan ma südamest, et ma aastavahetusel end hästi tunneks. Nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt... sest emotsionaalne stabiilsus on hea. Jah.
 Thank you, come again.

"Ma loodan, et koer sööb ta toa seinad ära." -"Paras oleks."

Emal on tekkinud isaga säde - nad mõlemad vihkavad mind. Mul on tahtmine tänaseks kodu hüljata, et neile siis see kauaoodatud vihkamise põhjus anda. Awkward Kohtla-Järve semudega kohtumine on ka ilma minuta piisavalt awkward... See oleks ilmselt päev, mil isa kasutab mu nime ja ma vahin talle terve see aeg otsa, sest... Well, that's it... See on imelik.
Teine võimalus on see, et ma teen koeraga ülipikad jalutuskäigud. Kiidu ja jumal teab kuhu, kuigi see variant tundub vähem ahvatlev, sest ma pean ikkagi kodus passima ja mängima osakest ilusast perepildist, kus miski pole valesti ja kohe kindlasti ei peeta minu vastu mingit õelat plaani.
Thank you, yes yes yes.

Igatsedes elu.

 Ma igatsen meeletult oma suurepärast muusikakogu, mis mu välisel kõvakettal oli. Ma igatsen seda meeletult. Seal oli muusikat igale tujule. Isegi albumid selleks otstarbeks, et ma jõuaks selgusele mis tuju mul parasjagu on. Seal oli albumeid, mis mind kiiremini nutma saavad, kui vajadus oli, ja albumeid mis mind positiivsusest üles-alla hüppama panid. Seal oli kõike ja ma teadsin täpselt kus miski on. Ma igatsen seda. Aga kuna ma vajan endiselt kasvõi tükikest sellest suurest muusikakogust, siis tõmbasin ma endale uuesti ühe albumi. The Killers - Greatest Hits (2009 aasta väljalase). See imeline asi koosneb kahest CD'st. Ma armastan esimest CD'd. Võiks järeldada, et see paneb mind üles-alla hüppama. Hmmm... Ei. See on CD, mida ma kuulan, kui midagi on valesti või kui midagi on ikka väga, väga valesti. Niisiis, kõik albumid, mis mu imelises muusikakogus olid... ma tundsin ikkagi vajadust tõmmata uuesti album, mille najal ma siis nutan või üritan end kokku võtta. On raske öelda, miks just see kogumik sai just sellise emotsioonidetulva. See on tõesti imeline kogumik... aga ma olen end korduvalt leidnud seda kuulamast ja olemas lihtsalt omadega puntras. Ma ei teagi, kas fakt, et ma oskan enamvähem kõiki sel CD'l olevaid laule peast on kurb või... või lihtsalt suur armastus bändi vastu. Võta näpust.

 Kuna on vaheaeg, siis ma oletasin, et äkki mul õnnestub nüüd näha mõnda kunagist koolikaaslast ka. See oleks tore. Ma saan ju nüüd peale vaheaja algust meeletutes kogustes telefonikõnesid. Ma reaalselt pean kalendrit ja lepin kokkusaamisi paaritunniste vahedega kokku, et ma jõuaksin end vahepeal koguda. Praegu on vist 2 vaba päeva ainult jäänud. Jookske tormi ja võtke järjekorda! Oleks asjad ainult nii... Tuleb tunnistada, et mul on võib-olla natuke Forever Alone tunne peal, aga heiiiii... vähemalt olen ma saanud kokkusaamiste suhtes mingeidki ähmaseid vastuseid. Tõsiasi on see, et ma igatsen inimesi, keda ma varem iga päev nägin. Või vähemalt korra nädalaski nägin... Eks see ilmselt on ka üks põhjuseid, miks igaõhtused kõned kiisuga mind tegelikult veelgi õnnelikumaks teevad (lisaks ilmselgele) - üks asi, mis pole muutunud. Kui neid ei oleks, siis tekiks ilmselt selline alateadlik hirm, et mind unustatakse täielikult. "Oot, kes see Kärol oligi?" Kui peakski juhtuma, et ma viskan varakult lusika nurka, siis keegi isegi ei märkaks seda, et kedagi enam ei ole. See on tegelikult hirmus mõte. Kes meist seda tahaks? Ei, ausalt. 

 Homme juhtub kindlasti ka asju. Ma vähemalt olen selleks valmis, kui peaks juhtuma. Täna võtsin näiteks hoogu, et kooki küpsetada. Järeldades lause esimesest poolest, ei jõudnud ma tegelikult üldse kuidagipidi koogi valmistamiseni. Ei. Ma lahendasin hoopis 20 sudokut ära. Jah, ma lugesin need kokku. Numbrid... good stuff.

 Thank you, come again (but really, you don't have to).

PARTY HARD!

Tänane istumine oli vahva. Kiisu sai ikkagi ka tulla, mis oli super. Üksi ma ilmselt polekski sinna läinud... Aga tore oli jälle tuttavaid üle paari kuu näha. Naljakas on tunda end vanana, vaadates neid nüüdseks viie või seitsme aastaseid lapsi. "Alles ma käisin teda hoidmas." Naljakas on näha aega möödumas.
 Üks tänastest sündmustest meeldejäävaim oli kindlasti see, kui mu pisike pehme oravake Bonni paika pani. Sellist sõjahüüdu ma oma oravakeselt ei oodanud. Koer igatahes ei julgenud enam puuri ligi minnagi. You go, sis! Õhtul bond'isin oma vapra sõjaoravaga ka.
 Koera käidi massiliselt vaatamas. Bonni jaoks oli see kõik nii overwhelming, et peale pikalt inimeste vahel jooksmist viskas ta end lihtsalt diivanile selili pikali ja oli armas. Kes siis esimesena teda silitama jõudis, see sai ka tema BFF'iks. Inimestel oli ka küllaltki raske uskuda kui raske on koera saamine varjupaigast. Bonni näol on ju tegemist meie viienda katsega. Tuleb lihtsalt teada, et keegi ei mängi tegelikult nende reeglite järgi, mis TLH'i kodulehel on. See jutt, et loomi broneerida ei saa, on täielik bullshit. Sellega tuleb arvestada. Loomi saab broneerida ja seda ka tehakse. Kui ka üks inimene jõuab koerani enne sind, then you, my friend, are fucked. Et sealt varjupaigast koera saada, pead sa reaalselt nende kodulehel elama, värskendama seda lehte iga kümne minuti tagant ja kui keegi kindel koer silma torkab, siis ka automaatselt helistama. Kui öeldakse, et sa oled kõige esimene huvitundja ja sa oled loomast siiralt huvitatud, siis lastakse sind ilmselt ka karantiinis oleva koeraga jalutama. Meil vähemalt oli nii. Mul on tegelikult siiralt hea meel, et ma pidasin endale antud lubadusest kinni, võtta koer varjupaigast. I'm so proud.
 Ma ei oskagi kohe enam midagi lisada. Hakkasin juba jälle siin kiisut igatsema ja oehjah. Üritasin kuskil 10 minutit meeleheitlikult oma coca-cola pudelit lahti teha. No ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi kääridega ikka saab. -Macgyver.
Thank you, come again.

Häid jõule!

 Jõuluhommiku tegi nii armsaks kiisu siinolek. See oligi ilmselt üks selliseid asju, mida ma olen tahtnud... kui keegi mõistab, mida ma öelda tahan. Ma heietaks sellest kui armas ja eriline see tunne kõik oli ja puha, aga ma oletan, et keegi ei viitsi seda ülimat cheesy't teksti siit lugeda... aga juhul kui keegi soovib, siis võin neile eraldi selle pika, pika, pika cheesy teksti saata. What ever floats your boat.
 Facebookis on hull jõulumöll. Ma lihtsalt kerin edasi ja laigin kõigi postitusi järjest. No jõulud ikkagi, miks mitte siis. Ise pidin ikkagi ka tegema mingi jõulutervituse. Oh neid... jõulutundeid. -.-'
 Homme on all tädi juures istumine. Mina teen üleval korrusel oma party oma koeraga. Oma koeraga. Oma koeraga! -.-' No näpud risti, et ma ka allakorrusele pääsen, kuigi meenutades tädi selleaastast sünnipäeva istumist ja seda awkward'it ringis seismist ja random laulude laulmist, millest ma kuulnudki pole... ma kind of isegi loodan, et ma ei pea sinna alla minema. Kuigi see cheesy pereringis istumine ka kõige kohutavamate jõululaulikutega on omamoodi armas. + seal on veini. Lots of that.
 Õhtul sai ka kõhu kenasti täis söödud. Mulle meeldis.
 Negatiivsust oli tsipa ka. Nimelt enesetunne näitas aegajalt keskmist sõrme. Organid jukerdavad. Tahavad mind vist maha jätta või tont teab, mis toimub... Öeldes jõuluselt: "Last Christmas, I gave you my heart, but the very next day your body rejected the transplant and you died."
 Ma olen juba jõudnud hakata kiisut igatsema. fml. -.-
 Thank you, come again.

23.12.2012

Keegi pole end hauast välja kaevanud. Mitte keegi. Päriselt ka.
Kiisu on siin, nii et see on awesome. Eile seadsime kööki korda. Uued tehnikavidinad toodi ära ja kiisu oli nii armas ja aitas kõike paigaldada. Köök näeb tegelikult veel väga poolik välja, sest ühte kõige vajalikumat lauda pole meil veel käes. Köök näeb ilmselt sama koll välja veel kuni kuu lõpuni. Aga vähemalt tehnika on uus, eks?
 Täna õnnestus lõpuks Jannut ka näha üle 200 aasta. Vahepeal oleks nagu reaalselt 2 jääaega olnud. Leppisime kokku ka pikema kokku saamise, sest praegu nägime üksteist ainult paariks minutiks ja sellest ilmselgelt ei piisa. :)
 Teisipäeval on 2 korrust all pool jõuluistumine ka. Ma ei teagi kas ma see aasta saan minna, sest keegi tahetakse ilmselt koeravalvesse ka jätta. Eks paistab mis saab.
 Küüntega pole ma mitte sussigi teinud. See valge püsib üllatavalt hästi peal... Küll ma täna midagi oma küünistele mäkerdan ka.
  Ma igatsen oma muusikakogu.
 Thank you, come again.

don't you worry child

 Ma reaalselt vihkan praegu facebooki. "Head maailmalõppu!", "Maailmalõpp!", "Viimne päev ongi käes!" Calm. The. Fuck. Down. Ma aimasin, et paar sellist postitust võib ilmuda, aga et selline shitstorm lahti läheb... Ow god why. Eriti naljakas on see, et nädal enne jagati facebookis ühte teadet, et maailm ei lõppegi, sest maiade kalendri teine pool leiti üles. Ma ei suuda enam facebookis olla. Aitab. 

 Homme näen ma kiisut jälle üle saja aasta. Tunne on vähemalt selline. Seda sündmust ei jõua ma kohe kuidagi ära oodata. 

 Ja kas maailmalõpp mitte kell 6 õhtul jõudma ei pidanud?

 Thank you, come again.

19.12

 Täna oli slightly parem päev kui eile. Teed sain ilusti püsti seistes teha. Koeraga väljas käimine ei tapnud ka ära. Tervis oli okei.
 Hommik oli jube. Detailidesse ma parem ei laskuks, aga ütleme nii, et oli palju karjumist ja isa läks hilisema bussiga tööle. Ma ei tea kui kaua ma veel siin olla jaksan.
 Facebookis sai ka kõvasti probleeme lahendatud. Mu eelnevas postituses võib näha... ma isegi ei tea. Ütleme nii, et kui kasutada kellegi jaoks liiga fancy'sid väljendeid, siis eeldatakse, et ma kohe vihkan teist. Ehk peaksin ma lõpetama selle viisakalt väljendumise ja rääkima nagu üks 12 aastat vana tüdruk. Kui kellelegi, kes on 18 ja kes on peaks olema juba suht mees, on selline suhtlusstiil omane, siis miks mitte ka 2 aastat nooremale tütarlapsele. I mean, ma võin ju üritada, aga ma tean, et mu ajurakud hakkaksid surema ja ma hoolin oma ajurakkudest väga. Vahest siis kui ma olen juba 80 ja pooleldi seniilne. Mis mul siis ikka enam kaotada on? :)
 Thank you, come again.

if you feel like shit, you're gonna have a bad time.

 Eeeeei olnud hea päev. Oleks võimud veel kindlasti mingil tasemel hullem olla, aga you know... See kui sa köögipõrandal pikali olles endale teed teed näitab juba ära, et kõik ei ole päris korras. Ma parema meelega ei jagaks oma ülejäänud päeva...
 Mind visati sellest awesome'ist grupist välja! Wtf?! :D :D Seda ilmselt sellepärast, et ma võisin öelda grupi loojale, et ta üritaks oma dramaatilisi facebooki postitusi vähem teha ja oma isiklikke asju veidi privaatsemalt ajada, ilma et kari 12-aastaseid tüdrukuid läheks nii pöördesse, et hakkaksid end kohe ära tapma. Ja ma olin nii kuradi viisakas!!! Eks see näitab siis kui palju keegi kriitikat taluda suudab.
 Thank you, come again.

#YOLO

 Pealkirjas mainitud ütlusega on vist enamvähem kõik tuttavad. "Sa elad vaid korra." Kui keegi usubki uuestisündi (khm, ma olen ilmselt üks nendest, kes kind of seda usub), siis sina ja sinu elu on ühekordne sündmus... ja siis saab sinust keegi teine orav või jumal teab mis. Mida iganes keegi usub - sina, nagu sa oled, elad ainult korra! See, mis sa oma eluga teed ja kuidas sa seda elad, on täiesti sinu teha. See mõte viis mind täna täiesti rööpast välja. Ma sattusin segadusse ja osalisse masendusse. "Mida perset ma pean tegema, et mu eksistents midagi tähendaks?" Raamat? Mis siis kui ma käivitan sellega mõne negatiivse päästiku? Mis siis kui ükskõik mida ma teen pole piisav? Mis siis kui ma teen juba praegu asju valesti? Kas ma üldse tahan siis siin maailmas midagi muuta? Äkki saab minust järgmine inimene, keda terve maailm vihkab? Elus on lihtsalt nii palju kuradi valikuid ja kui see mõte ühest elatavast elust muutub järsku nii koormavaks, siis satub iga su tegu küsimärgi alla. Kas see üks vabaks võetud aasta oli õige tegu? Kas see kool, mille ma järgmiseks valin, on õige? Näete, täpselt nii ma end perse keerangi. Mul on üks elu ja ma hakkan uut universumit leiutama. Kõige jubedam minu jaoks ongi just see, et ma olen veel nii noor ja mul on küllaltki palju olulisi valikuid vaja teha. Inimesed eeldavad juba, et ma tean surmkindlalt kelleks ma saada tahan ja et mul on juba oma elust sotti saadud. Aga ei ole. Ma ei tea veel midagi. Just sellepärast ma tunnengi end nii kuradi abituna ja lihtsalt lapsena. Ma võiksin vabalt öelda, et tahan saada mustkunstnikuks või astronaudiks... või baleriiniks. Küsimus on selles, et ma selle ühe valikuga oma tervet edasist elu perse ei keeraks. Sest kes tahaks elada vaid korra ja see elu, mis sul on, on tänu su enda valikutele perses? Niisiis olen ma omadega puntras. Ma tean ainult seda, et mulle meeldib psühholoogia. Mulle meeldib psühholoogia väga. Psühholoogia on minu jaoks nagu matageeniuse jaoks matemaatika (Kas ma nimetasin end just geeniuseks? :O).
 Mida ma selle kõigega öelda tahan? Jah, sul on ainult üks elu ja see, mida sa sellega teed on sinu valik. Kas sa tahad lühikest elu ja lõpetada selle näiteks narkootikumideüledoosiga või sa tahad pikka ja sisukat elu, mille üle sa ääretult uhke oled ning mis inspireeris teisi inimesi? Võta riske, mis võivad sind viia sinna, kuhu sa tulevikus jõuda tahad ja ole oma teekonnal teiste inimestega lahke. Iial ei või teada, millal see ära tasub. Karma.
 Thank you, come again.

"That's the thing about pain - it demands to be felt."

mu nunnu ninaga kaisupall

Tegin täna liiga vara hommikul koeraga jalutades avastuse - zombie apocalypse on alanud! Õigupoolest on see juba ammu alanud. Ammu, ammu. Kas keegi on vaadanud, kuidas inimesed hommikul tööle lähevad? Bussi jaamani kõndivad inimesed on nii elutud, kurvad, aeglased... Neid vaadates hakkab nii kahju, et viskuks või ise nende ette ja laseks enda ajud ära süüa. Ma siiralt loodan, et mina ei hakka kunagi oma tööd nii palju vihkama, et ma zombie'ks muutun. Mingil totral põhjusel kõlab see soovike samamoodi nagu 5 aastase soov saada kosmonaudiks.
 Tervise ülevaade. Well, ilgelt paha on olla. Peavalud on endiselt tapvad, süda on paha, pidevad külmavärinad ja külm higi (ew) + mingid väärakad valud kõhus. Nagu keegi pussitaks aegajalt. Lihtsalt surgiks seal sees. Kui see peakski juhtuma, siis olen ma pikaks ajaks pikali ja abitu. Ma ei saa seda pikka pikali olekut aga lubada, sest mul on juhtumisi koer, kes hävitab kõik tee peal oleva, kui ma tal just sabas ei käi ja teda ei keela. Ma arvan, et mul on abi vaja, sest ma ei saa enne ka arsti juurde minna, kui mul pole kedagi, kes mu koera valvaks. Täielik debiilsus... Praegusel hetkel on seega mu parimad sõbrad valuvaigistid, sest ma ei saa muid sõpru endale lubada. Kui te mõistate... Ema arvab, et kuskil mu organites on põletik... so that's fun. Ja arstile ei saa ma ikkagi. Ilmselt mädanen ja hallitan ma enne seestpoolt ära kui aeg sinnani jõuab. fml.
 Kanal 11 pealt tuli "Remember Me". Kas ma peangi enam lisama, et ma vesistasin lõpus nagu lollakas. My emotions must be drunk. I meeeaaaan... see uus Olerexi reklaam. See, kus issi sõidab koju ja ta väike tüdruk ootab teda juba akna peal jnejne. Well, sa tead, et su emotsioonid on sassis kui sa Olerexi reklaami peale nutma hakkad. What the actual fuck?!
 Thank you, come again.

12/12/12 wasn't kind to me

 Jajah, maagiline kuupäev, millest absoluutselt kõik latravad. Olen juba facebookist ja igaltpoolt mujalt kuulnud kui uskumatult tore päev inimestel oli. Minul näiteks oli lihtsalt selline tunne, et ma suren ära. Enesetunne läheks justkui iga päevaga kehvemaks ja mu nägu sõimatakse sellepärast üha rohkem täis. Miks küll haiglates sellist ravisüsteemi pole? Minu koduste põhjal otsustades peaks see olema ju super effective. Ma tahaks asju lõhkuda, asju välja visata, kõigile keskmist sõrme näidata ja ära minna. Mul on sellest kisamisest nii kõrini. I'm done.
 Peaksin vist tõlkimisega edasi tegelema. Ma olen ju ikkagi ainus, kes seda teha oskab ja ainus, kes selle eest raha ei küsi. Ehk peaks selle eest raha küsima? Arvestades sellega, et ainus aeg, mil ma arvutis istuda saan on õhtu ja et ma teen seda tõlketööd omades massive peavalu, siis oleks igati aus selle eest ka raha küsida. + ma pean sellega terve aasta tegelema. Ma kind of juba loodan, et ma viskan ennem sussid püsti.
 Kes oleks osanud arvata, et arsti juurde pääsemine on praegusel ajal nii kuradi keeruline. Kooli mul ju pole, tööd pole... aga mul on koer, kes nutab kui mind pole ja sööb ära kõik, mis ette jääb. Ja sellepärast ma arstile minna ei saagi. Samas, siinne perearst soovitaks mul ilmselt jälle mingit "võluteed" juua nagu eelmine kord. See oleks ilmselt küll tervislikum, kui valuvaigistite sisse ahnitsemine, aga see ei tee mitte midagi. Ma olen proovinud, tean. Kui mul täna üksi kodus olles pilt täiesti eest lendas, siis tekkiski selline "viige mind arsti juurde" mureuss. Midagi on valesti, aga mis? Varsti saab minust ilmselt mu enda doktor House, kes segab endale päevast päeva erinevaid ravimikokteile ja ootab siis näpud ristis, et midagi head hakkaks juhtuma.
 Thank you, come again.

hunger is a tricky demon

mu pisike satipann/kutsu

 Vabandan, kui kellegi jaoks muutus postituste vahe pikemaks kui soovitud oli. Positiivne on see, et mul õnnestus leiutada selline süsteem, et ma saan ka veidi aega oma küüntega tegeleda... ilma, et need koeraseks saaksid. Alustaksin lugude pajatamist reedest.
 Reedel tuli kiisu siia. Tal õnnestus Bonni nii paika panna, et ta ei roni enam kööki, mis on imeline. Üleüldse said poisid omavahel väga hästi läbi ja kiisu aitas mind meeletult palju. Kui ta pühapäeval ära läks, siis ei olnud Bonni üldse rõõmus ja istus õhtu läbi ukse juures oodates teda tagasi... Reede ja laupäeva õhtul tegime veel süüa ka. Reedel oli tegemist rohkem koos tegutsemisega kui laupäeval, aga toidud olid nomnommid. Eriti lasanje. See oli täiesti naeruväärselt hästi maitsev. Kahju, et nädalavahetus kuidagi nii kiiresti möödus. Juba pühapäeva õhtul jõudis kohale see nõme igatsus. Praeguse seisuga ei jõua ma ära oodata millal ma jälle kiisut näen. :(
 Esmaspäev oli lõbus. Mul oli kohutav enesetunne, käisin koeraga väikest jooksu tegemas ja kodus vihkasid mind kõik. Bonni sõi seina ja on täielik peerukott. Me kõik nii armastame seda pisikest selli. Chilla on endiselt mu pisike ja pehme ingel ning need kaks saavad juba päris kenasti läbi. Enam ei tekita mu oravakese hüpped Bonnis paanikat, mis on igati super.
 Olen oma tõlkimisega veidi ajahädas ja seega pean sellega kohe alustama.
 Thank you, come again.

koogid ja hävinev mööbel

 Bonni sööb kõike. Ta üritas täna klaaslauda hammustada, riiuleid, ta tahab kilekotte ja nende sisu hävitada. Kui öeldi, et koeral on "pisike" hambamood, siis ma arvasin, et selle küljest ära õpetamine ja kogu see protsess on mulle jõukohane. Enam ma ei tea. Kas on võimalik, et ma hammustasin sellest mahlasest unistuse pirukast liiga suure tüki? Või on see hetkeemotsioon? Kodus on nii kuradi vastik igasugust koera koolitamist teha, kui keegi selja taga iga viimastki kui su liigutust kritiseerib ja lihtsalt kõige kallal vingub. Lõpuks sa tahad lihtsalt sellisele vennale vastu hambaid anda. Ma ju tõesti üritan. Ma annan endast kõik ja kõik mida ma teen on endiselt puhas pask. Või lihtsalt pask... Kõik karjuvad ja lõpuks tabatakse kellegi õrna kohta ja veevärk on valla. Teades mind... Sõiman elu eest ja lõpuks lukustan end enda tuppa ja ulun nagu titt. Kuna siin midagi üldse muutub? Praegu ei tundu miski ahvatlevam, kui siit ära saamine. 

 Üleüldiselt on olnud äärmiselt stressirohke ja valus päev, millest ma rääkida ja mõelda ei taha. Eelistan öelda, et tegin asju. Homselt loodan paremat. 

 Thank you, come again.

Kaisukoer ja mu pahkluud.

Me saime endale täieliku kaisukoera, kes pidevalt paisid nurub. Öösiti poeb ta nii külje alla kui vähegi võimalik on ja laseb end silitada kuni viimse minutini enne kui kumbki meist magama jääb. Lisaks sellele on ta nii viisakas, et ootab ennem ära selle hetke kui ma üles ärkan ja alles siis küsib õue. Kuidagi õnnestus mul ta ka juba ilusti istuma õpetada.Tubli, tubli kutsu on.
 Rääkides negatiivsest... Mu pahkluud on omadega õhtal. Jalgele toetumine on põrgulik. No niii kuradi valus on, et kuku pikali. Ma isegi ei tea kuidas, aga mul õnnestus täna ikkagi pisikesega veel jalutamas ära käia, aga midagi väga meeldivat selles ka polnud. See ongi siis selle tulemus, kui lumes oma jalgu korduvalt välja väänata... Täna on mul muidugi veel päev läbi jube sant tunne olnud. Süda paha, pea käib ringi, pilt kõigub silme ees. Parem on seega pikali jääda. Kui keegi nii usinalt külje alla poeb, siis ei ole ka tegelikult erilist tahtmist püsti tulla ja midagi teha... + kohutav jalavalu ja üleüldine sitt olemine...
 Ema on praegu Bonniga väljas, sest ma mõtlesin kiirelt pesemas käia. Isal oli sellega probleem. Muidugi oli...  Peale seda, kui meil kehtestati siin reegel mitte karjuda koera juuresolekul, on ta justkui otsinud momenti, mil mu nägu täis sõimata ja lihtsalt elu eest kellegi peale karjuda. Kui mul on muidu arenenud selline veider anne analüüsida inimesi ja saada enamvähem aimu millised nad on, siis selle 16 aasta jooksul pole ma aru saanud oma isast. Kesasi ta selline on ja miks? Mul pole õrna aimugi ja ma elan temaga samas korteris.
 Rääkides sellest "andest". Kui ma inimesega esimest korda kohtun ja ta räägib nt mõne minu sõbraga kellega ma koos olen, või siis mu endaga, hakkavad mu peas sellised "diagnoosid" liikuma, mis on nii veider ja tegelikult kohati vale, sest inimesele ei tohiks esimese laksuga sellist hinnangut panna, aga see kõik toimub. Ma kuulan ja vaatan kuidas inimene teistega suhtleb, kuidas ta teistest räägib ja minu ette kerkib selline ettekujutlus inimesest ja tema psüühikast. "Selge, ta on ebakindel, tal on tähelepanu vajadus ja ta ei tea kuidas veel täpselt silma paista." See oli üks näide. Kas ma olen ainus kellel peas selline asi toimub? Kas ma olengi kohutav inimene sellepärast? Kas mul on ravi vaja või peaksin ma hakkama psühholoogiks? Appi?
 Homme on ka huvitav päev... :)
 Thank you, come again.

Minu Bonni.

 Lõpuks ometi sain ma endale selle kauaihaldatud ja igatsetud kutsu. Tegemist on kõige armsama rõõmupalliga üldse. Lontkõrv on ühe aastane ja pärit Kohtla-Järvelt. Sain ikkagi ilusti varjupaigast nagu ma alati tahtnud olen. Mu Bonnil on üks kõige armsamaid ninasid, mida ma näinud olen (mu elus on üldse palju armsaid ninasid tegelikult...). Ta ninasõõrmed on mustad ja keskelt jookseb roosa triip. Pisike ja praegu väga väsinud lontkõrv tahab kõike ära süüa, aga inimesed talle meeldivad. Tuleb välja, et ka tšintšiljadega tahaks ta ka väga mängida. Mängimiseks meeldivad talle rohkem pehmed mänguasjad, mida ka kaissu võtta, aga palle on ka ülivinge taga ajada. Jalutuskäigud õues peavad olema üliiiiii pikad ja lumes meeldib talle ka väga sumada. Kahjuks ei saa ta praegu kõigest piisavalt rõõmu tunda, sest ta peab kandma koonust (mu koer on ka mu satipann), sest talle tehti varjupaigas ka väike opp (pmts munad maha). Lisaks sellele avastasin, et talle meeldib väga minu kaisus magada. Jäime näiteks täitsa kogemata teleka ees tukkuma. Kui külalisi tuleb, siis viisakusest tuleb ju ikka haugatada, aga kui kõik on üle nuusutatud, siis võib juba mängima hakata.
  Jah, ma saan aru, et see kõik kõlab nii ninnunännult ja oleks justkui mõne veidriku kirjutatud, aga ongi. Ma olen 12 aastat koera tahtnud ning täna lõpuks saingi. Ma vesistan praegu nagu imelik ja olen kuramuse uhke nii enda üle kui ka oma pisikese nunsu.
 Teistel teemadel. Mu tšintšilja vihkab mind. "Sa ei lõhna enam nagu sa varem lõhnasid ja mulle pole enam su pähkleid vaja." Kõlab nii nagu ma arvan, et ta mõtleb. Küll ma talle jälle meeldima hakkan. :)
 Ma olen praegu nendest üliiiiiiii pikkadest jalutuskäikudest nii laip, et läheksin meeleldi kohe magama. Bonni hõivas üle poole mu voodist ära, aga küll ma midagi välja mõtlen.
 Mis veel küüntesse puutub, siis pole mul absoluutselt õrna aimugi millal ma nendest postituse teen. We'll see.
 Thank you, come again.

"You don't have a soul. You are a soul. You have a body."

Nohu hakkab kaduma. Enam ei pea iga natukese aja tagant nuuskama. JESSS!!! Praeguseks on küll ninu täitsa katki ja valus, aga küll see ka paraneb.
 Meie suur, tähtis koristus nädalavahetus hakkab lähenema. Mina pean olema ainult see piitsaga vennike, kes teisi koristama peksab. Muud mul siin vist eriti teha ei ole, aga nõutakse, et ma kohal oleks. Nojah, las see olla.
 Homme pole mul mitte sussigi teha. Kurb lugu. Mängin ilmselt oma oravaga või siis määratakse mulle hommikul telefonitsi mulle mingid kohustused. We'll see.
 Ahjaa... Kas mingi torm on praegu liikvel? Sest mu maja ümber on praegu jõhkrad tuuled, mis tungivad läbi akende juba. Need ei aita just sooja saamisele kaasa. Eelmine aasta oli Moonika, kas siis see aasta on Klaarika? Või mis toimub?
 Thank you, come again.

sweather weather

Well fuck, mul pole postitust teise blogi jaoks. Fuck me, right? 

Tänane oli... sisurohke. Tolmuimeja oli mu sõber. Kõige suurem sõber oli muidugi salvrätikupakk. Toast tuppa liigun ma üks selline pakk näpus ja olen üleüldiselt nagu boss123. Enesetunne on kaunis kehvake. Mind kutsuti homme Kaberlasse keldrisse seinu värvima. Emale see idee väga ei meeldinud, sest ma pean päris, päris kindlasti järgmiseks nädalaks terve olema ja see kelder on ülimalt külm. Eks ma siis joon kodus teed ja.. koristan. Ma ei tea küll mida ma koristama pean, aga hei... ma koristan. 

 Käisin täna veel Nurga Poes kaste ka toomas. That was fun. Ainult ühe korralibisesin ja oleks külili kukkunud. Mul pole õrna aimugi kuidas ma tasakaalu tagasi sain. Lund tuli ka muidugi non-stopilt. Väga jõulune tunne oli. 

 Ma tean, et ma olen seda maininud, aga ma vihkan oma nohu. Ma nägin täna öösel unes, et ma upun merre või ookeanisse. Jaan Tätte oli seal, seega olen ma ilmselt omadega täiesti sassis. Aitäh, nohu. Kuradi värdjas asi...

 Ilmselt tõmban ma praegu siin asjad kokku ja tegelen veel oma ainsa lapsega. 

 Thank you, come again.

küll ma homme teen

 Küünte postitus tuleb teise blogisse veel öösel. Normaalsed inimesed, kes koolis käivad näevad seda ilmselt kolmapäeva õhtul/õhtupoolikul, aga ma teen selle ära. Küüned kuivavad momendil, seega magama ei saaks ma praegu nii kui nii minna.
 Tänane oli masendav. Ma olen tatilärakas. Ma ei tea kust ma selle nohu sain (haha, tegelikult tean. TSAU KIIIIISU!!! -.-'), aga mulle aitab kahest päevast täis tilkuvat nina ja salvrätikuid. Aitab kah. Sudafed on ka kohe otsas ja maailmalõpp läheneb... Kes tahaks surra nohuga? Rääkides maailmalõpust... ha-ha-ha, ha-ha-ha, not happening.
 Ühesõnaga... tänane möödus pleedi kaisutades, nina löristades ja vaadates lolle saateid. Kusjuures midagi muud mul kah väga teha polnud. Kõik suurem koristamine on ema õlul, sest kui mina sellega alustaks, viskaks ma ilmselt pool meie 'varast' minema. I meeaaaan... vanad kodu sisustamise ajakirjad? Aastast 2007/2008? Ei. Ei. Ei... Ei.
 Üks asi veel. Inimesed internetis, kes vajavad abi ja kellega ma suhelnud olen ja kes mind lõpuks täiesti endast välja on viinud... Jah, ma olen kaastundlik inimene, kelle empaatiavõime täiesti eksisteerib, but I know an attention whore when I see one. Ma ei ole enam üldse nii tore. Ma olen vestelnud härradega, kes on "oma eludega nii kimpus, et tahavad nii väga end ära tappa ja keegi ei hooli, isegi mina ei hooliks". See: "Isegi sina ei hooliks." Omfg... Kui ma kellegi käest seda kuulen, siis soovitangi ma leida mõne piisavalt kõrge korruse, kust alla hüpata ja viia täide see lifelong dream. Olgu, ma olen kohutav inimene, aga kui tõesti sulle seda korrutatakse "ISEGI SINA EI HOOLIKS" ja arvatakse, et ma ei saa sellest ilmselgest vihjest aru, siis wtf really... Ja pärast selle korrutamist üritatakse sinuga hiljem ühendust saada öeldes: "Ma olen nii mõttetu ja peaksin end juba kiiremini ära tapma, sest sa isegi ei räägi minuga." WTF?! Millal enne, noormehed, on selline sebimine edukas olnud? Eriti juhul kui üritatakse 'ära sebida' (minu poolt vihatud väljend) neiut, kes on juba suhtes? Jällegi: WTF?! Olen nõus, et sedasorti inimesed vajavad abi. Sedasorti... sebijad. Suurepärane abi oleks nende vanematest, kes võiks oma lapsi kiita või neile veidi tähelepanu pöörata. Ma ei leia teist seletust sellisele tähelepanu vajadusele.
 Hommmmme joon ma palju teed ja söön sidruneid ja äkki leian tegevust ka endale. Tahaks tõesti loota, et mul õnnestub olla produktiivsem kui täna. Sest produktiivsus on... lahe. Või midagi sellist.
 Thank you, come again.

Bonni, Bonni, Bonni...

Hoian hinge kinni, et kõik läheks hästi. Tõotab tulla pikim nädal seni ja ma tõesti ei jõua laupäeva ära oodata. Täpsemaid uudiseid jagan siin alles siis, kui kõik on juba täiesti kindel. Seni aga - näpud risti, varbad risti, kõik muu ka risti ja pöidlad pihku, et kõik ilusti läheks. :)
 Thank you, come again.

Bonni

 Ma toitun viimasel ajal väga ebatervislikult. Päevas läheb 2 väikest pitsat ja kui veab, siis pakk krõpse. Et asja tervislikuks teha joon ma ära ka liitrise apelsinimahla. Ma olen kaalus alla võtnud 2 kilo. WTF?! -.-'
 Eile läksin jälle Loomade Hoiupaiga kodulehele luurele. Jäi silma üks armas lontkõrv. Ema helistas ja küsis ta kohta. Esimest korda vedas meil nii palju, et me oleme esimesed, kes sellest koerast huvitatud on. Kuigi koer on veel karantiinis, lastakse meid sel laupäeval teda vaatama. Ja mina hüppan mõistagi rõõmust üles-alla. :) Kui kutsu peaks meile sobima, siis saaksime ta ilmselt detsembri alguses juba endale. Aga eks see paistab.
 Homme olen issiga kodus. Täna tuli ta isegi minuga juttu rääkima. Ma olin niiii üllatunud. Positiivselt muidugi. Jagasin temaga oma krõpsupakki ja jutt jooksis... või lonkas. Natuke awkward oli.
 Igatsen oma inimesi.
 Thank you, come again.

laupäeva ralli

 Laupäevane linnaskäik oli maru äge. Hommikune bussisõit kiskus meeletult sügavamõtteliseks. Kas keegi teine on veel mõelnud, et igal inimesel on oma lugu ja see inimene, kelle kõrval sa bussis istud ja kes tundub nii tapvalt tavaline, võib olla üks kõige huvitavamaid inimesi, kelle kõrval sa üldse kunagi istuda saad. Selle inimese lugu võib olla nii värvikas, et kuku või pikali. Kõigil inimestel on erinevad lood. Kokku on meil siis üle seitsme miljardi erineva loo. See oli minu jaoks nii overwhelming mõte. Siiani on.
 Meie ülimalt organiseeritud ja... karm šoppamine? HAAAAAA HAAAAAA HAAAAAAAAA! "Võib ju siit ka läbi minna korraks... See on küll elektroonikapood ja meil pole siia absoluutselt asja, aga why not?" - Tagasi tulime uue külmkapiga. "See on küll lemmikloomapood ja meil pole siit midagi vaja, aga AINULT TÄNA maksavad küülikud 10 euri." - Ma sain uue pereliikme. No olgu, liialdasin natuke. Kuigi küülikud tõesti maksid sel päeval 10 euri. Ilmselt ei viitsind seal enam keegi nende sitta koristada... Tšintšiljad olid küll imearmsad ja ülipisikesed, nii et teades mind, istusin ma puuri juures ja ulgusin nende nummiduse pärast. Üritasime emaga veenda ühte naist neid ostma, aga ei võtnud vedu. Kui meile makstud oleks, siis poleks naine ilma kolme loomakeseta poest välja jalutanud.
 Meie poodlemine oli tegelikult edukas. Sain uue talvejope, mida mulle vaja oligi. Ema sai endale uue talvejope, mida tal vaja oli. Ma sain endale uued teksad, mida mul iseenesest nüüd nii tapvalt vaja polnud, aga need tegid mu tagumise poole väga... lopsakaks(?) ja keegi ei jäta selliseid pükse poodi!!! Soetasin ka ühe China Glaze'i küünelaki, sest see oli ilusat värvi ja sain ka uue valge küünelaki, sest vana näitas mulle keskmist sõrme. Lõpuks ometi sain omale need käpikud, millele viskasin silma peale juba sügise alguses, sel päeval kui mu photoshoot oli. Mägrakäpikud. Ma pean ilmselt homme mingi photoshoot'i tegema, et vähemalt osa oma ostudest demonstreerida. JA ma pean veel mainima oma uut pleedi. Ma keeldusin seda täna hülgamast. Kõige soojem ja suurem asi üldse. Milleks mulle üldse enam midagi või kedagi vaja on? Ma olen armunud pleedi. Ma tõesti arvan, et kui see pleed ära kaoks, siis ma nutaks.
 Rääkides ära kadumisest... mu väline kõvaketas otsustas streikima hakata. See on väga, väga, väga paha, sest kogu minu raamat on selle peal. Kogu mu elu on selle peal! Mu pildid, filmid, meeletult suur muusikakogu. Ma nutsin ja ma nutsin väga kõvasti. Ma nii, nii loodan, et sellega saab asjad korda ja midagigi saab sealt veel kätte. Ma jääksin muidu pikaks ajaks oma elu leinama. Ja raamatu sissejuhatus, mis mind ennast nutmagi ajas oleks lännu jajajajja... fuuuuuuuuuuuuuuu
 Veel enne bussile minekut kohvitasime emaga Coffee In'nis ja vingusime jalavalu üle. Bussis magasin nägupidi oma pehmes pleedis ja kodus vajusin ka suht kiirelt ära... kui 'suht kiirelt' tähendab peale kella ühte muidugi. Mingil põhjusel jäin ühte telefonikõne ootama.
 Jätkates telefonikõnede teemal... Kas keegi lugejatest on leidnud end reaalselt vihkamas sellepärast, et helistate kellelegi ja te teate, et kui kõnele vastatakse, siis on teie tuju null? Lühidalt: te helistate kellelegi, aga teate, et ohverdate selle kõnega täiesti oma hea tuju. Praegusel ajal. Sel nädalal või täpsemalt selle nädala keskelt kuni nüüd pühapäeva hilisõhtuni olen ma seda tundnud. Ma ei ole tahtnud helistada. Miks peaksin ma enda tuju täiesti tuksi keerama? Miks peaksin ma ennast end vihkama panema? Ma lükkasin koguaeg kõne edasi. Praeguse seisuga on kõik kõned tehtud. Ja täpselt nii ma selle jätangi. Kõik kõned on juba tehtud.
 Ma olen enamgi veel kui kindel, et peaaegu keegi ei saanud täpselt aru, mida ma selle viimase osaga öelda tahan. Aga nagu tüdrukud ikka, siis vihjan siin midagi kellelegi kindlale ja hoian sõrmi ristis, et ta seda näeks. Fucking stupid girl-logic...
 Homme teen küüntega ka nalja. ;)
 Thank you, come again.

asjalik

Well, tänane ei hiilanud just millegi ülivingega. Tänase päeva highlight oli see, et mu jalg läks liigesest välja. Täpsemalt põlv. Ma enamvähem raksasin selle ise tagasi. Kõik on korras. Midagi polekski nagu juhtunud. Ma olen ainult omadega kipsis ja ühe kannikaga ratastoolis. Või siis mõtlesin ma selle osa loost välja. Go figure.
 Homme lähen emaga linna. Me lähme missiooniga, nii et muuks jamaks ilmselt aega pole... selle ajani, mil missioon on täide viidud loomulikult. Sõtta lähme nimekirjade ja uskumatult täpse orienteerumisoskusega... lõpuks läheb nii või naa kõik perse, aga me üritame. :)
 Lõppu kirjutaks selle, et ma unustasin selle eile postitada, nii et teen seda täna hommikul enne linna minekut. :)
 Ma nägin unes, et pitsad tantsivad mulle. What is my life...
 Thank you, come again.

täna polnud hea päev

 Mu päevad on erakordselt hallid. Ma olen päevad läbi üksi. Ma olen nagu Robinson Crusoe ja tema sõber Reede. Minu Reede on mu tšintšilja. Ja ma olen tõesti hakanud oma oravakesega rääkima nagu ta kohe vastaks mulle. Päeviti vaatab ta mind küll sellise 'fuck off' pilguga, sest ta magab enamus ajast, aga ma olen kohe jälle ta sõber, kui ma talle pähkleid annan. And that's how you keep friends - you feed them until they get fat and can't move. No ja lisaks sellele on mu Reede puuris... JA TA ON TŠINTŠILJA!
 Ma lihtsalt imestan, et kõik on kuidagi nii ära kadunud. Kõigil on niiiiiiiiii kiire koguaeg. Nii paljud kolivad igasse võimalikku maailmanurka ära. Mina ka enam koolis ei käi. Ehk ongi see ka kooli vahetades nii... ainult, et selle asemel, et ma uued sõbrad saaksin, ma lihtsalt forever alone'in kodus oma tšintšiljaga. Ma ei tea mis juhtus... Ehk on see karma? Ehk olin ma ise sitt sõber?
 Mu päeva highlight oli see kui naabrimees tuli ütlema, et ma muusika vaiksemaks paneks. INIMKONTAKT! Siis tuli isa koju. Väsinud. Ei viitsinud minuga jännata. Ema tuli paar tundi hiljem. Söötis mind, et ma vait jääksin ja kokku ei kuivaks. Kõik läksid magama. Oligi kõik.
 Vaatasin täna filmi ka. "Dear John..." Poole filmi peal ma juba nutsin. See oli kohutav. Go home, emotions! You are drunk.
 Kuusalus pole eriti kuhugi minna ka, et tuju tõsta. Siin on... Konsum? Kool? HAHAHAHAHAHAHAHAHAHA!!! Tjah, ma panin selle juba kirja ja hakkasin naerma. Amazing. Igavene tüütus on see, et ma teen end iga hommik viisakaks. Sätin juuksed inimlikuks, teen meigi, otsin mingid riided lähedusse juhuks, kui kellelgi pole täna nii kiire ja äkki on kellelgi aega natuke juttu puhuda. Iga õhtu pesen ma molli jälle puhtaks ta teen märkme oma läbikukkumiste märkmikusse. What an awesome day indeed...
 Mul on tunne, et Sylvester otsustab veel täna ka surra.
 Thank you, come again.

Nii hea on mõelda, et sa tuled.

 Päev kulges rahulikult. Eile õhtul/poolöösel tegin küüsi, täna koristasin. Jäingi magama nii, et küünelakid olid mu kõrval. Öösel ehmatasin veel korraks üles, kui üks purk maha kukkus. Ei olnud lahe.
 Päeval sõime isaga suitsuvorsti ja rääkisime elust. Mulle tundub, et me sõlmisime vist vaherahu, aga see on alati väga veider pind olnud. Ehk oli tegemist lihtsalt ühe helgema hetkega ja sõda jätkub hiljem, aga loodetavasti siiski mitte. Rääkisime sellest, kus ma oma haridusteed võiksin jätkata ja 10 head põhjust, miks ma enam Kuusalu kooli ei lähe. Põhjuseid tuli ikka julgelt üle kümne. Siinkohal tervitaks meie kooli toredaid õpetajaid! :)
 Peaks vist magama minema ka, aga enne otsustab veel Sylvester ühe korra surra.
Thank you, come again.

My nights are sleepless and my thoughts are endless.

Tädi on mu tõlketööga väga rahul. Ma olevat parem tõlkija kui tema eelmine... tõlkija. Ta ilmselt arvas, et ainsad inglise keelsed sõnad mida ma mõistan on cat, dog ja rabbit. Niisiis veel õhtul pidin ma tema imestamist kuulama.
 See tunnetemoodustis, mida me kutsume igatsuseks? Yeah, that's happening.
 Õhtupoole vajusin veel poolunne unistama. See oli selline ebamäärane seisund. Ma nagu oleksin maganud, aga ma kuulsin muusikat ja Chilla krõbistamist (mulle meeldib mõelda, et tegu oli sellega). Kui ma sellest seisundist välja tulin, oli järsku isa kodus ja paar tundi oli möödunud. Ometigi olin ma täiesti siin. Võtaks selle lühidalt kokku sellega, et see oli kuramuse lahe.
 Peaksin vist hakkama tegelema küüntepostitusega teises blogis... Ja siis jälle tõlkima.
 Thank you, come again.

"A spark of kindness can start a fire of love."

sest ma olen pildil koos oma issiga ja täiesti albiino :):):):)

 Tänane hommik oli nii uimane. Kui ma hakkasin juba aru saama mis toimub, siis saatsin isale pisikese sõnumi heade soovidega ka teele.
 Terve nädalavahetuse võtaks ma kokku sellega, et mulle meeldib oma kiisu seltsis olla. Ja nüüd lähiajal hakkab jälle tekkima selline haige igatsuse moodi... tunnetemoodustis. Jube asi.
 Mu oravake oli solvunud, sest olin ta hüljanud. Leppisime siis ära kui ma ta puurist välja jooksma lasin. Tšintšiljadega on lihtne erinevaid lõhnu hinnata - kui talle meeldib, siis hakkab ta tantsima. Kui tšintšilja tantsib, siis sina kiljud... sest see on nii kuradi armas! Ja täpselt nii ongi. Täpselt nii... every fucking time...
 Veel täna õhtul teen ma natuke tõlketööd ja homme tegelen samuti sellega. Loodaks kuskil selle vahel kirjutamisega ka tegeleda.
 Thank you, come again.

awesome chinchilla is awesome!

tibutibutibutibutibutibu

 Ma olen oma tšintšilja üle uhke, sest ta õppis lehvitama. Ja ta oskab mulle märku anda kui ta liivavanni vajab. Näiteks täna tuletas ta mulle seda vägagi osavalt meelde. Niiet jah, selle koera saamise menu keskel poputan ma endiselt oma oravakest nagu kõige armsamat olevust maapeal (kes ta ka on).

 Küüntest rääkides. Tegin täna postituse küüntest, mille ma tegelikult tegin eelmisel nädalal. Postituste ilmumine ja mu küünte välimus ei lähe ilmtingimata alati kokku, aga vähemalt midagi ilmub eks? Lisaks sellele mõtlesin ma hakata tegema järgi neid nailart videoid, mis youtube'iski on. Ei, ei, ma ei hakka filmima, vaid ma hakkan vaatama kas tõesti on 'ülilihtsad' mustrid ja värgid tehtavad ka mitte nii osavatele inimestele ja kuidas see välja kukub. Ilmselt feiliks ma meeletult palju. We'll see. 

 Homme ärkan ma kell 9 üles, sest ma pean leidma elumõtte. Or sth. Täna nägin ma jälle inimese moodi välja ja see oli päris hea tunne, nii et homme jälle. (Ärkasin kell pool 2 päeval. Don't judge me!)

 Thank you, come again.

mis nüüd?

 Peale oma emotional breakdown'i andsin endale internetist puhkust. Mine tea mis kõik oleks välja tulnud (oooo kui salapärane).
 Terve laupäeva jooksul ei vahetanud me emaga ühtegi sõna. Täna tegi ta viineripirukaid, et vaherahu sõlmida. Mul on endalgi seda kurb tunnistada, aga mind saab toiduga ära osta (kuigi ka mul on omad standardid). Aga endiselt ei anna ma koera saamise osas alla. I'm gonna get that puppy goddamnit! Kuigi jah, ilmselt on lõpuks mu närvid läbi. Veel rohkem läbi kui need praegu on. 12 aastat on piisavalt pikk ooteaeg olnud. Kindlasti on veel võimalusi, mida ma veel proovinud pole.
 See kuulus grupp, kuhu ma facebookis kuulun tuleb jälle jutuks... Sealne... keelekasutus(?). See pani mind lihtsalt mõtlema, et kas inimesed siis koolis ei käigi? Mis on komad? Mis on üldse õigekiri? Kõige elementaarsemad käänamised on niiiiiiii valesti. Ma lihtsalt loen neid postitusi, hoian kahe käega pead kinni ja üritan mitte sitasti öelda. Sisimas jooksevad mu silmad verd. Õudus. Või siis on mul midagi viga. Äkki viriseb kuskil keegi teine, et: "See Kärol kirjutab nagu vanainimene." Fuck you, Keegi,-kes-sa-võib-olla-selle-üle-virised. Iga kord kui sa sõna valesti kirjutad, hakkab kassipoeg nutma.
 Ma ei oska enam midagi öelda. Lähen magama.
 Thank you, come again.

plahvatasin

 Kui minu jaoks hakkas kõik allamäge minema, siis lõin ma enda jaoks projekti. Või õigemini taasavastasin ühe oma unistuse - saada koer. Uurisin koeri varjupaigast, käisin seal kohal ja kui leidsin potensiaalse koera, siis tõstsin toas mööblit ümber. Tegin suuremat sorti koristamise. Mu ema aitas. Ülimalt suur planeerimine käis. ME OSTSIME KOERATOIDU ÄRA. Koera jaoks on siin isegi mänguasi... Kus mu koer on. Ma olen seni ainult jalaga näkku saanud. Kõigilt võimalikelt inimestelt ja kõiksugu võimalikest kohtadest. Praegu sain ma ka emalt jalaga näkku ja see tegi tõsiselt haigelt. Just tema peaks kõigist inimestest kõige paremini nägema ja aru saama, mida ma tegin ja nüüd... Thanks for nothing really.
 Ilmselgelt olen ma kogu seda 'projekti' südamega võtnud, sest momendil kõõksun ma üksi oma toas ja mu nägu on pisaratest vettinud, taustaks mängib üks mu lemmik bände ning kõrval istub pudel hea kraamiga ja selle kõrval on suur kommikarp. See kõik oli nii lähedal ja nii lühikese ajaga on see meeletult kaugele ujunud. Mis juhtus? Kas siis minu pingutused polnud tõesti piisavad? Kas üldse miski mida ma teen on piisav? Kõige mõttetuma inimese tunne on peal.
 Thank you, come again.

seiklused interneti avarustes: koeraotsingud

 Võtsin end täna õhtul kokku ja hakkasin meeleheitlikult otsima koera sellistelt lehekülgedelt nagu soov.ee ja okidoki.ee. Kõikide mõistlikke ja konkreetsete kuulutuste juures oli ka palju neid, mis ei omanud mingit loogikat. Mõtlesin mõningaid neist ka siin jagada. (Tehke pilt suuremaks, siis paistab kiri ilmselgelt paremini.)

usklik ja vahel lamba lambakoer? käe saab vist ka kaubapeale.  I'll take that.

see ajas mind lihtsalt segadusse... 

wait what... kutseharidusega kutsikad?

pmts saame me prantsuse buldogi armastava kodu, koolitatud paberi ja laiendatud tervise garantii?

ma ei mõista küll seda venekeelset osa tekstis, kuid tuleb tunnistada, et see pilt ja pealkiri müüvad. kes ei tahaks, et nende koer aitaks neid majapidamistöödes?

 Tjah, that was fun. Lõpptulemusena leidsin ka potensiaalsed kutsud, kelle omastada võiks. Vaatab veel kelle ema homme telefonitsi kätte saab. Täna õhtul see igatahes ei õnnestunud.
 Mis ajast on tunnustuse nõudmine heategude eest okei? Nagu reaalne teistele nina alla hõõrumine, et said millegi suurepärase ja ilmselt ka elusid päästva asjaga hakkama. Seda on vastik pealt vaadata. Õudselt tahaks midagi öelda. Nii väga tahaks sellele inimesele sitasti öelda, aga lisaks sellele, et ta nõuab tunnustust, vingub ta selle kõigile veel välja nagu eit, nii et mina paistan halva inimesena ja mina pean hakkama teiste paska taluma. Tähelepanuvajadusega tatikad... ma ei või.
 Mu reedesed plaanid tegid nii järsu muutuse, et süda läks pahaks. Pidi olema rahulik päev ja siis õhtul oleks saanud inimestega sellel kogunemisel kokku, mängind mänge, saanud uusi tutvusi jnejne., aga tjah, läks teisiti seekord.
 Ma ei tunne end hetkel kõige suurepärasemalt, seega heidan pikali ja viskan sussid püsti.
 Thank you, come again.

I was 'ugly crying' because of him.

Mõtlesin üle pika aja minna jälle Tallina Loomade Hoiupaiga kodulehele ja vaadata koeri, kes kodu otsivad. Kõik olid nii pisikesed ja nunnud ja Kohtla-Järvelt. Lisaks sellele oli kõigil kindel tahtja olemas (kuigi TLH kodulehel on selgelt kirjas, et loomi broneerida ei saa. WTF?!). Ja puhtalt huvi pärast läksin ka viimastele lehtedele. Muri on ikka veel seal. Mul hakkasid automaatselt pisarad voolama. See on uskumatult abitu ja sitt tunne, kui sa tahad midagi suurepärase looma heaks teha ja sa lihtsalt ei saa, sest arvatakse, et on parem anda ta ära koos oma vennaga. Sest jah muidugi tuleb sinna üks prints valgel hobusel, võtab endale 2 väikest koera, kellest vähemalt üks on suhteliselt hullumeelne, ja kõik on hästi. Elu on siiani näidanud, et need 2 õnnetukest on sinna üksnes sellepärast ainult kauemaks jäänud ja rumal on mõelda, et see ei keera nende psüühikat perse. Fuck you, TLH! And I'm fucking serious. Ühesõnaga lõppes minu jaoks selle kodulehe külastus tunniajalise nutuga. Awesome.
 Koristasin tuba ka, sest selgus, et kui tööruum ei näe välja nagu tööruum, vaid pigem nagu kohutavalt organiseeritud ladu, siis ei taha siin keegi (eesotsas minuga) tööd teha. Praegu näeb tuba väga neli välja. :)
 Ahjaa, ma vist hirmutasin isa selle vaimude jutuga ära. Või siis ta mõnitab mind väga kavalalt... Well... that's that.
 Mis ma homme teen? Ei tea. Äkki sõidan Soome? Äkki lähen peaaegu olematut lund rookima? Äkki hakkan tegema vihaseid kõnesid Loomade Hoiupaika? Who knows. Positiivne on see, et homme on isa kodus, nii et ma ei värise pidevalt hirmust kui ma mingeid kolinaid või krabinaid kuulen nagu nt eile. Õigus, ma ei rääkinudki sellest. Tegin eile õhtul köögis teed. Kuulsin esikust mingit krõbinat. Läksin vaatama (sest, et jah, kui sa kuuled midagi, siis sa lähed vaatama! ma mõistan õudusfilme!) ja kõik oli nagu enne. Oletasin, et krõbin tekkis sellest, et tolle krõbiseva paberi peal (mis krõbises, kui keegi veel sellest aru ei saanud) olev vihmavari liikus kuidagi imelikult. Ei. Vihmavari oli seal peal sama kindlalt kui laud või ükskõik milline suurem mööbliese põrandal. Läksin tagasi kööki ja tegin teed edasi. Kuulsin jälle sama krõbinat, aga seekord kestis see pikemalt ja valjemat. Ilma pikemalt mõtlemata jooksin koos tassi teega oma tuppa ja lukustasin ukse. Istusin oma toas tunni ja ootasin isa koju. Pean tunnistama, et kõik, mis puudutab paranormaalset on minu jaoks ülimalt hirmus ja ma lasen end (vaimselt) täis ühe 'vaimuloo' pärast (mis ei pruugi isegi tõsi olla) terve kuu. Mis puudutab seda, mis mu kodus praegu toimub, siis ma ei kujutagi ette kui kaua ma selle pärast veel põdema hakkan. Ja see eilne deep tekst? Tjah, see oli selleks, et ma sellelt šokilt mõtted mujale saaksin. Awesome stuff.
 Thank you, come again.

"Sa oled 'normaalne'."

Nuhkisin jälle selles kuulsas kommuunis ringi, kuhu ma ka juhtumisi kuulun ja komistasin ühe postituse otsa, mis oli küll lühike, kuid tekitas minus endas suure arutelu ja tundub, et ma hakkan seda arutelu siin jagama... (Oh god why)
 "Palun lõpetage kiusamine! See, et te teist kiusate, pole normaalne." (Parandasin lauses vead ja lisasin kirjavahemärgid. You're welcome!) Mis on normaalsus? Defineerige mulle 'normaalsus', palun. Kui keegi viitsikski hakata seda tegema, siis laekuks ilmselt palju erinevaid vastuseid. Miks? Sest inimesed on erinevad (jah, jälle see jama) ja kõigil on erinev kasvatus. Sellest tulenebki teiste väärkohtlemine koolis. Kes teab, mis toimub selle noore inimese kodus, kes teisi kiusab? Ehk peksab teda keegi tema vanematest? Ehk ei saa ta piisavalt tähelepanu? Põhjuseid võib olla mitmeid. Niisiis kooli minnes üritab ta ellu jääda. Ta üritab end teiste ees kehtestada, sest kodus ei maksa võib-olla tema sõna midagi. Ta elab enda viha välja nende peale, kes paistavad nõrgemad ja nii õnnestab tal kiitust saada oma sõpradelt või teistelt kiusajatelt (kellest ilmselt saavadki tema parimad semud, nii et vahet pole). Olgem ausad, igaüks meist tahab, et meid tunnustatakse. See, mille eest, on aga kõigil erinev.
 Miks paistab meile kiusamine nii uskumatu ja julmana? Sest meie 'normaalsus' on erinev kiusaja omast. Meie ilusas maailmas on meil toredad vanemad, kes küsivad meilt, kuidas meil koolis läheb, ja tunnevad meie pärast muret ning meile on ka õpetatud, mis on õige ja mis vale. Koolis oskame me tundides peaaegu kõike kaasa teha ja kui ei oskagi, siis me (enamasti) teame, et kõik ei peagi kõike täiuslikult oskama. Ja siis tulevad pahad lapsed. Nad mõnitavad, vahel vehivad ka rusikatega ja ähvardavad meid. See on jube! Kuidas nad aru ei saa, et see pole 'normaalne'?!
 Niisiis, räägime veel normaalsusest?
 Thank you, come again. (Vähendasin postituse pikkust päris jõhkralt, et keegi seda lugeda ka viitsiks. You're welcome!)

Be yourself. Because nowadays, being "different" isn't really different.

suvi

 Tädi sünnipäev oli tore. Kohati hakkas see sarnanema ka mõnele tüütule muusikalile, mis nagu ei tahakski lõppeda ja need laulud... Oh jeerum küll. Ja miski ei ületa seda ülimalt awkward'it ringis püsti seismist, mis venis jällegi nii pikaks, et kellelgi polnud midagi öelda... siis hakati laulma laule, mida ma ei osanud kaasa laulda. Nii ma siis seisingi seal ja trimpasin ebamugavust tundes oma šampust... Aga mul oli ülihea meel, et kiisu ka minuga tuli, sest ma oleksin seal ilmselt lihtsalt surnud... igavusest ja ebamugavusest. Niisiis... Aitäh, Robin, et tulid. :)
 Kiisu läks täna hommikul ära. Niunäu. Päeval aitasin issil arvutis asju teha ja õhtul värisesin kõhuvalus teki all, mängisin Sims'i ja sõin Tõmmu komme (sõin komme, sest ema ei tahtnud mulle igaksjuhuks rohkem Nutellat anda). Ütleme nii, et on ka paremaid päevi olnud.
 Homme ilmub küünteblogisse ka uus postitus. Arvasin vahepeal, et jõuan veel nädala sees ka ühe teha, aga see ununes kuidagi äkki ära. Praegu olen ma kahe vahel: kas ma teen postituse küüntest, mis mul ballil olid või nendest, mis mul praegu on? Oh valikud, valikud...
 Mis ma veel homme teen? Lähen taarat ära viima. Mu energiajoogi sõltuvus on korterisse korraliku järje jätnud hunniku purkide näol. Pean sellest nüüd lahti saama ja otsast alustama. Mitte sõltuvusega, vaid... saate aru küll.
 Ja ma olen kuulnud endast huvitavaid lugusi liikumas. Kuusalu kooli õpetajatetoa jutukesed paistavad väga huvitavad olevat ja on tore, et mind ka meeles peetakse. Väga eeskujulik ja täiskasvanulik käitumine nende poolt, kes peaksid meid, noori ja rumalaid, harima.
 Loodetavasti läheb kõigil õppuritel teisel veerandil hästi või isegi veel paremini kui esimesel veerandil. Edu!
 Thank you, come again.

You asked my name and I almost forgot.

this is me

 Seoses minu jubeda neljapäeva hommikuga... Õhtul käidi siin pendliga vaime otsimas ja ema käis veel kõik toad küünlaga läbi ja tegi mingit voodoo-värki. Nii palju teadis pendeldaja rääkida, et siin kirikusurnuaia aia peal käib vahest üks vanem kaabuga mees. Tuli välja ka, et see mees on rootslane ja kuskilt ilmus mingi rootsi keelne tähtede joru välja ja ma ei teagi mis nüüd saab. Arvati, et ta käib lihtsalt aegajalt siin majas ringi.  See on muidugi ülimalt creepy ja see mõte teeb juba üksinda kodus olemise päris hirmsaks ja raskeks. Ja kui ma olengi inimesi endale koguaeg külla kutsunud, siis ma olen eeldanud, et tegu on ikkagi elusate inimestega.  Vabandan, juhul kui olin selles osas ebatäpne. :)
 Neljapäeva õhtul tuli Jannu siia. Päris fun oli mõne venna 'meistriteost' täiesti maatasa teha. Paha inimese tunne oli vahepeal, aga siis naersin ma uuesti puuduvate kirjavahemärkide pärast, sest lause tähendus muutus täiesti teiseks, kui see originaalis vist pidi olema. khmkhm, welcome to grammar nazi's world. Magama jõudsime vist nelja paiku. See osa on siiani ebaselge.
 Homme on tädi sünnipäev, kuhu ma ilmselgelt ilmuma pean. Oh seda õnne ja rõõmu. Kiisu tuleb ka niiet ma ilmselt seal päris igavusse surema ei hakka. Loodetavasti. Ilmselt mitte. :)
 Thank you, come again.

lumi sajab

Ma olen 2 ööd järjest näinud kõige imelikumaid unenägusid üldse. Need on muutnud mu ülimalt paranoiliseks ja ma ei tea kas minuga on enam kõik korras.
 Eile nägin ma unes, et ma sain koera ja mul oli see koer ikka juba tükk aega ja siis tuli välja, et see polnudki koer vaid tolmuimeja. No eksole. Mul oli suur koer (aka tolmuimeja), väike koer (aka röster) ja kass (aka digitaalkell). Aitäh mõnitamast, Une-Mati!
 Täna nägin unes, et lähenes maailmalõpp. Ja selle unenäo tegi nii hirmsaks inimeste pohhuistlikkus. Keegi ei saanud vähem hoolidagi sellest, et nad saavad surma. JA KÕIK NAERATASID! Üks tsitaat unenäost: "Ma olen kogu elu ainult koolis käinud ja mitte midagi muud teinud. Mis seal ikka!" *creepy smile* Mida sellest unenäost arvata? Et ma suren täna ära ja kedagi ei huvita see absoluutselt? Nii palju siis täiesti muretust linna minekust... Nüüd on mul lihtsalt surmahirm midagi teha.
 Hommikul oli veel selline imelik tunne nagu ma poleks üksi siin korteris. Ja jah, vanemad on tööl. (Well, siin on Chilla ka, aga see pole see, mida ma silmas pean.) Keegi oleks mind nagu jälginud ja see tegi kõik hommikused toimetused äärmiselt ebameeldivaks. I meeeaan... mu akna taga on kirikusurnuaed. Kõik ei saagi ilmselt teab mis lilleline olla. Ma kardan praegugi, aga ma üritan end kokku võtta, teha kõik toimetused ära ja bussile joosta. Juhtub siis minuga midagi või mitte. Või olen ma lihtsalt ülimalt paranoiline... Mõlemal juhul ma kardan.
 Thank you, come again.

vägagi tänane

Well, hello there.

Tänane päev oli põhimõtteliselt eilse koopia. Põhimõtteliselt.
 Homme hakkan ilmselt küüntega mässama. Loen ka ilmselt rohkem kui täna. Tegelikult pole mul õrna aimugi, mida ma teen. Täitsa häbi kohe enda ees.
 Surfasin selles kiusatavatele noortele mõeldud facebooki kommuunis ja komistasin sellise postituse otsa, kus üks neiu ütles, et tema ei suuda enam seda jama taluda ja narrimine on juba täiesti liiale läinud. Seda postitust oli kommenteerinud üks noormees, kes teatas uhkelt:" Mina usalduskindel isik..." Ja edasi ma ei lugenudki. *huge facepalm*
  Thank you, come again.

"It becomes this thing you learn to live with, like a sadness that doesn't go away."

 Kui su peas on pmts 24/7 "Llama Song", siis see pole hea tunne. Mul on tunne, et ma pean mingite ravimite peale minema ja mind oleks vaja saata pehmete valgete seintega tuppa puhkama. :)
 Ballist rääkides. Ilgelt mõttetu oli. No täiesti igavuse tipp. Kogu üritus oli päris kehvasti korraldatud. Rahvas ei püsinud saalis ja eriti keegi ei tantsinud. Täiesti masendav oli seal olla. Ainus asi, mis oli parem kui eelmine aasta, oli fotograaf ja see, et pildid sai kohe kätte. Pildid tulid ka kusjuures täitsa normaalsed. Sellega olen isegi rahul.
 Aftekale otsustasin mitte minna. Ma oleks seal ilmselt forever alone'inud. Jätsin vahele.
 Eile õhtul toimus midagi tüdrukute õhtu taolist. Rääkisime juttu ja naersime liiga palju. Magama jõudsime vist peale nelja. Ja ma pean tunnistama, et on olemas praeguse seisuga ainult üks diivan, millel ma ainult magada tahaksingi ja ärkamine on täiesti võimatu. Just sellepärast veniski see hommik täiesti lõunasse. Kuramuse diivan...
 Hiljem lebotasin kodus niisama.
 Homme tuleb teise blogisse uus postitus. Ilmselt nendest küüntest, mis mul ballil olid. Eks paistab. :)
 Thank you, come again.

Before you "assume", try this method called "asking":

 Hommik oli imelik. Kõigepealt ärkasin mingil ulmekal ajal, sest mul oli liiga palav. Järgmisena ärkasin, sest mulle helistati. No ei meeldi need värdjalikud hommikud, mil ma lambistel aegadel pean ühel või teisel põhjusel üles ärkama.
 Päeva poole sain Noraga kokku. Käisime noortekas jälle piljardit mängimas. Siis kui järjest hakkavad kuulid sisse veerema, siis tekib ikkagi paratamatult ilgelt pro tunne. Ma ei mäletagi mitu mängu me tegime ja kes kui palju võitis. Lõpuks hakkasid igatahes väikesed poisid meie ümber tiirutama ja kogunes juba ilgelt suur järjekord. Lahkusime sõbralikult lehvitades... keskmiseid sõrmi... salaja. :):):)
 Pidime mingit küsimustikku ka täitma. Absoluutselt ei suutnud sellele keskenduda. Küsimusi oli vaja ikka mitu korda läbi lugeda. Sellest küsitlusest sain ma igatahes teada, et Kuusalus on olemas sellised kohad, kus noori nõustatakse. Whaaaaat?! Mul polnud sellest absoluutselt õrna aimugi ja kui aus olla, siis pole siiani... Küsitluse järgi peaksid need kohad ühesõnaga eksisteerima. Keegi Kuusalu noortest on sellega kursis?
 Homme sõidan ma ilmselt linna poole. Jälle. Kleiti otsima. Jälle. Ma kusjuures ei teagi kui 'ballikleidi' moodi kleidi ma soetada kavatsen, aga parem oleks, et ma midagi leiaks.
 Thank you, come again.

Millega sa täna tegelesid, Kärol?

 Hommik algas kell 8, mis oli täielik ulme (jah, koolilapsed, ahhetage). Kiire pesus käik ja kui ka muud hommikused toimetused tehtud said, siis läksin facebooki. Trillalla-trullalla mängisin psühholoogi ja peale seda kappasin kohe bussi peale. Täna tegin ajalugu ka sellega, et mul õnnestus nii 5 minutit lausa bussi oodata.
 Bussis õnnestus veel natuke Noraga rääkida ja šopingu plaane arutada. Leppisime kokku, et saame linnas kokku Stockmannis, sest preilil oli vaja veel omi asju ajada natuke. Nii palju kui ma Stockmannis ringi käisin oli kõik kohutavalt kallis. Ma proovisin jalga kingi, mis olid kallimad kui mu telefon... või pmts ükskõik mis. Ega päris 500 euri kingade eest maksta küll ei jaksaks. See oli lihtsalt... ulme. Ainus asi, mida ma sealt ostsin oli pudel vett, sest seal ringi käimine oli nii väsitav ja masendav.
 Kui semu tuli, siis liikusime Viru Keskuse poole. Ka seal sai ringi tiirutatud. Kaubamajas leidis aset suuremat sorti kleitide proovimine. Kui ma ühel hetkel nägin välja nagu piimatädi, mõistsin, et see plaan ei tööta. But it was fun. :)
 Mohito! Leidsin ühe imeilusa särgi. That's pretty much all. Ahjaa, teksad ka.
 Ma ausaltöeldes ei mäletagi mis poodides me veel käisime, aga midagi väga silmapaistvat me ei leidnud.
 Sõitsime edasi ka Lasnamäe poole otsima. Polnudki sealtkandist varem riideid otsinud, seetõttu tundus väga põnev idee olevat. Tundus mis ta tundus, aga kleiti ikka ei leidnud. Hiljem kui kiisu ka meiega liitus, siis leidsime end lemmiklooma poest ja hiljem ka vallutusretkelt Jysk'ist. Ka sealt ei leidnud me kleiti. Niuks-näuks.
 Vurasime siis tagasi kesklinna poole. Jõudsime käia toidupoes ja siis komistasid meile otsa vanad tuttavad, kellega me paar sõna vahetada saime. Lisaks sellele tegin ma ülima saavutuse leides "Slender"'is 7 kirjakest. Viimase otsimine jäi pooleli, sest oli vaja bussi peale minna. Ületage mind!
 Koju jõudes vaatasin ilusti emmega Süvahavva ära, mis on väga creepy ja samas ka põnev. Peale seda põnevust läksin ma facebooki ja mida imet - nägin esimese asjana, et minu pilt on ühe Postimehe uudise juures. Esimese laksuga hakkasin leiutama, et mida perset ma siis tegin. Avades lingi artikklile oli kõik selge - hea karma. :)
 Thank you, come again.

siis kui sind üle lastakse...

 Ma võiks siia pika, pika jutu kirja panna pealkirjale vastaval teemal, aga ma jätan vahele. Kes teab, see teab.
 Täna tuli mul järsku päeval selline huvitav tuju. "Kleebi-jama-näkku-ja-võõpa-huuled-punaseks" tuju. Selle tuju tulemust on võimalik ka piltidel näha. Kas mul oli igav? Absoluutselt. Kas ma leiutasin midagi, et seda igavust peletada? Absoluutselt. Kas ma hakkasin mõttes laulma HU? lugu "Absoluutselt"? Absoluutselt. And don't mind my super sexual-looking gallery.
 Õhtupooliku olen veetnud tehes blogipostitust ja olnud agar psühholoog ühes facebooki kommuunis, mis on pühendatud inimestele, keda kiusatakse. Mis mind selle kommuuni juures nii närvi ajab on see, et on kamp lapsi, kes lihtsalt uluvad seal kui sitt elu neil on ja that's all. Vabandan väga, aga halamine mõnes facebooki kommuunis ei tee imeväel midagi paremaks. So get your shit together and do something about it (ja ma ei mõtle enesetappu)!
 Homme olen vist teel linna poole ballikleiti otsima. See tõotab huvitav tulla. Jumal tänantud, et ma kingi ei pea otsima minema. Ma ilmselt nutaksin lõpuks.
 Thank you, come again.

"Sleep is for people without internet access."

 Otsustasin praegu, et ma ei saakski homsest vähem hoolida. Ma ei tea midagi kindlalt, ma pole saanud kindlaid vastuseid ja tuletades meelde minevikku, olen ma saanud mitmeid kordi vastu vahtimist. Seega jätan ma homse ära. Jätan ära enda poolse jooksmise teadmatusse. And I mean täiesti teadmatusse. Kui ikkagi mind nii hirmsasti näha tahetakse, siis see võimaldatakse. Või siis võimaldatakse mulle mõned olulised ja täpsed vastused paari lähima tunni jooksul enne seda kui ma magama lähen. Case closed! :)
 Tegelikult on üks asi veel millest ma tahtsin rääkida. Amanda Todd. Terve facebook on teda täis, elu24, delfi jne. Võtan sõna sellel teemal, sest mul on juba kopp ees. Jah, ma saan aru, et see, mis temaga juhtus on kohutav ja ma ei taha midagi pahasti öelda (tegelikult ma ei tea veel kuidas see välja kukub). Põhjus, miks mul sellest kopp ees on see, et ta ei ole ainus noor inimene, kellega nii juhtunud on. Samasuguse saatusega noori on nii palju tegelikult. Ja nii kuradi palju on hakatud ka enne üles puhuma mõnd "stop bullying" kampaaniat. Ja mis on muutunud? Mitte sittagi. Niiet teinekord kui keegi teist hakkab rääkima, et kiusamine on paha ja seda ei tohi keegi teha jnejne., siis võiks ta kõigepealt enda käitumist. Kas sa oled kellegi möödudes poetanud mõne õela kommentaari kas ta riietumisstiili või ükskõik mille kohta? Kui jah, siis lõpeta. Sa oled silmakirjalik.
 Thank you, come again.

"Today I'm wearing my good pants. Watch out, World!"

 Minu hommik algas kell 15.05. Sest why not. Tegelikult olin ma ise täiesti šokis ja karjusin teiste peale, et mind üles ei aetud. Tuli välja, et ema oli läinud otsima asju, millega mind ära pasteerida. Awesome.
 Niiet minu hommik/lõuna/õhtupoolik möödus oma hommikusi toimetusi tehes, mis oli imelik. Kell 5 õhtul on imelik hommikusööki süüa. See lihtsalt ei tundu õige.
 Kell pool 6 tuldi mulle järgi, et mind Kaberneeme viia. That was fun. Seis lahkudes oli äärmiselt kaootiline. I meeaaan... see oli kaootiline. :)
 Siia jõudes oli nii suvine tunne kuidagi. Kuigi sadas mingit uduvihma ja väljas oli päris jahe. Miat oli väga hea meel näha. Kõiki oli jube hea meel näha. Väga hea meel oli siia üle pika aja (khmkhm kuu aja khm) tulla.
 Seni oleme vaadanud filme ja nüüd korraldas mulle kiisu kitarrikontserdi. Väga armas on. :3
 Homse kohta ei oska kommentaare jagada.
 Thank you, come again.

you know what? - it ain't so bad.

Hommikul end voodist välja lohistades jõudis kohale, et paar tundi jäi seda unekest veel puudu. Kuskil tund aega võttis mul üldse magama jäämine. Ei, see pole hea. See on kohutav, kui sind 100 mõtet korraga hakkab pommitama! Seejärel langed sa sellisesse ebamäärasesse unne, kus sa ei saa isegi aru, et sa magad. Õudus, õudus.
 Bussile jooksin nagu tšempion. Kohe kui istuma potsatasin, hakkas buss liikuma. Armastan seda ebamäärast täpsust, mis minus aegajalt tekib ja siis end täiesti ära kaotab... võib-olla ma siis ei armasta seda nii palju. Aga see on üks meeldiv asi. Kui ta olemas on muidugi...
 Linna jõudes pidin veits kiisu järgi ootama. Kui ta tuli, siis käisime kõigepealt tema asjadel järgi ja siis läksime niisama sihitult šoppama. Kuidagi jõudsime me Kaubamaja kodumaailma, kus on alati kõige lahedam unistamas käia. Seda me ka tegime.
 Bussis koju loksudes oleksin ma peaaegu magama jäänud. Ilmselt ka oma peatusest mööda sõitnud... aga mis sa ära teed. Jõudsin õnneks koju. Kell saab kohe 3 ja mis asi on uni? Mis juhtus? :(
 Homme lähen kiisu juurde. miumäu. Ja esmaspäeval lähen siis vist Loksale. Kah sündmus.
 Thank you, come again.

cold hands, warm heart

 Sain täna lõpuks Noraga kokku. Käisime burksi söömas ja siis läksime vist otse noortekasse. Alguses istusime lihtsalt mingis üliebamugavas ruumis ja muljetasime. Kui ülemine korrus tühjenes, siis kolisime sinna ümber. Mingil imelikul momendil leidsin, et mu aku tühjeneb. Päris vinge avastus oli see, et ma sain oma telefoni (Samsungi) laetud Sony Ericssoni laadijaga. Lõpuks leidsime end piljardit mängimast ja energiajoogi purke hoogsalt tühjendamast. Meie 2 mängitud mängu lõppesid päris rõõmsa noodiga. Mõlemad võitsime korra. Tegijad! Lõpus läksin mina igatahes täiesti hasarti. Mingil hetkel tuli üks väike poiss meie juurde tiirutama. Minu nimi olevat ilus, aga vastik. Okei siis...
 Ja praegu tegin ma järelduse, et ma olen liiga palju energiajooki joonud. Ma värisen ja jooksen mööda korterit edasi-tagasi.
 Homme lähen linna. Yaaay for me!
 Ja Honey Boo Boo Style? Seda nägin ma unes. And now I'm obsessed. Awesome stuff.
 Thank you, come again.

I'd shave my legs for you. It might not seem like much, but believe me - it's a lot.

 Täna kukkusid kõik plaanid ära. Jama oli natuks, aga tuleb mõista.

 Emme on jube haigeks jäänud. Palavik, nohu, kurguvalu. Joob teed, millel on selline lõhn nagu keegi oleks ära surnud. Ühesõnaga - haige on jube olla! Imestan, et ma ennast veel ära külmetanud pole. Mingeid selliseid päevi on küll olnud, mil tahaks numbrile 112 helistada, aga neid tekib kuidagi imelikult koguaeg... Jah, ma olen enda pärast mures. 

 Mul on üks küsimus ka. Teise blogi tarbeks. Kas ma olen ainus, kes vihkas täiesti ja täielikult sädeleva küünelaki eemaldamist küüntelt? Vatt jäi nende sädelevate osade taha kinni ja läks katki ja see kõik võttis 100 aastat aega ja oli nii hirmus... Mõtlesin teha veel täna õhtul sellise õpetava photoshoot'i, mis teeks tüdrukute (või poiste! I won't judge!) elu natuke kergemaks. Well, see oleks alles photoshoot, aga postitus ise ilmuks järgmine nädal ilmselt. Kui mul just südametunnistus ühe vahelejäänud nädala pärast väga hullult piinama ei hakka...

 Homme... ma ei kujuta ettegi, mis ma teen kui aus olla. Ma tõesti ei tea. Tahaks burksi süüa. Niiet äkki muutun ma nii kurvaks, et lähen üksi seda nosima. Ja eriti vinge on veel see, et homme on terve pere kodus. Ema on haige ja isa oli tööl tubli. Mina hakkan ilmselt homme surema. Kodust tahaks seljuhul kindlasti ära saada. Äratus kella üheteistkümneks ja paari tunniga lendan ise ka kodunt välja. Tore, tore. 

 Neljapäeval üritan elueest linna saada. Loodetavasti on tädi Sirje kuukaart vaba. I meaaan... "Hullud päevad", "Osturalli" ja paljud teised ettekäänded, mis mind tegelikult ei koti, aga võivad toimida nurumisprotsessis. :)

 Nädalavahetuseks on ka plaan olemas. Vist. Teine osapool vaatab filmi, aga küll see täiesti kindel kinnitus ka tuleb.

 Ja mu tšintšilja on hakanud oma toidukausist krõbinaid välja kaevandama. Minu mini-urukoer. Awesome. 

 Thank you, come again.

Little things.

 Kuulan siin mõnusasti keras olles Adele vana albumit "19" ja kõik on ikka ilgelt mõnus. Mul on no niii hea meel, et ma sain lõpuks selle postituse küüntest tehtud sinna teise blogisse. Need postitused võtavad ikka jõhkralt palju aega. Poleks uskunudki eks...
 Täna käisin veel vanapaberit välja viskamas ja homme viin ilmselt taara ära jajajaja saan Noraga kokku. Lähme ilmselt jälle burksi sööma ja joome liiga palju energiajooke. Õhtul kui peaksin magama minema on seis selline, et ma värisen teki all ja tahan maratoni joosta. Pole just parim lahendus. Sellegipoolest ma tean, et nii see läheb...
 Thank you, come again.

suhe eluga on complicated

ma tõesti mõtlesin, et olen juba kõige nõmedamat asja elus näinud. eksisin. (ja  ma ei suuda ka kirjavigadest mööda vaadata: pildi*, kaanepildiks*, tüdrukuteõhtu*, suure musi põsele/suure põsemusi* [mis mõttes suure musi?])

Tuleb välja, et kui mängida Simsi kella kuueni varahommikul, siis esimese asjana hommikul mõtled kuidas üldse üles ärgata või mida näitajate põhjal esimesena teha oleks vaja. Täiesti debiilsed mõtted tekivad kui tegelikult peaks lihtsalt püsti tõusma ja asju tegema.

 Kuidas ma end tunnen? Mis tuju mul on? Tühi. Kui aus olla, siis pole ma siiani kindel. Ma hakkan lihtsalt Simsi mängima. Ühest elust teise. See teine variant tundub palju lihtsam.
 Armastus on see, kui lastakse teisel inimesel end kohelda nagu täielikku saasta puhtalt sellepärast, et teise inimese heaolu on tähtsam. Siia lisaks veel selle, et keegi ei kohtleks eluilmaski armastatud inimest nagu saasta. Ma arvan, et ma jätan selle nüüd nii...
 Thank you, come again.

tumblr on maas, suren vaikselt

 Mul on viimasel ajal selline tunne, et pean oma sõpru täiesti tikutulega taga otsima. Kõik on no nii ära kadunud ja nii kaugetesse maailmanurkadesse rännanud. Kõigil on omad toimetused ja värgid. Siinkohal muutun ma vanainimeseks ja ütlen: "Ma igatsen seda, kuidas asjad vanasti olid." Täiesti debiilne tunne on siin mälestustepilves istuda. Tunne on selline nagu oleksin 90.
 Emme on Rakveres niiet olen issiga kahekesi kodus. Päris awkward on olla. Me eriti ei suhtle ja midagi möödaminnes ainult ühmame üksteisele. Well, pelmeene kutsus ta mind ka sööma. Kiitsin kokka ka. Rohkem sellist konkreetset vestlust pole olnud.
 Ja ma ei suuda ka otsusele jõuda selles, mis tuju mul parasjagu on. So that's fun...
 Thank you, come again.

hingelt olen rebane, sõbrad.

 Mida ma täna tegin? Well, päeval hakkasid vanad klassiõed minu poolt läbi astuma. Hiljem istusime siin ja tegime oma küüsi õhtuks korda. Väga armas oli. Päriselt. Rääkisime juttu, irnusime jõhkralt ja väga tore oli. Ei puudunud ka vanade aegade meenutamine, sest olgem ausad - me oleme kõik juba hingelt pmts 80. Jutu järgi vähemalt tundus nii.
Hiljem rebaste peol olles oli nii hea meel teisi vanu klassikaaslasi näha. Ma sain seal olles aru kui kuradi palju ma neid kõiki igatsesin. Niisiis kannatasin ära ma selle kohutava muusika (vabandused, minu muusikamaitse on lihtsalt slightly different) ja inimeste jookide kallamise minu peale. Ma igatsen oma vana klassi. Väga. Naljakas on see, et koolis käies ma eriti paljudega neist ei suhelnudki ja mõtlesin alati, et kui kool ükskord läbi saabki, siis pole mul neist kindlasti sooja ega külma, aga kurat küll... nüüd ma igatsen seda klassi. Täielik debiilsus, eks?
 Kõige üllatavam hetk oli see kui ma nägin peol oma kiisut. Täitsa lõpp. See oli viimane asi, mida ma ootasin. Südamest käis meeldiv värin läbi.
 Peol oli veel tegelikult nii mitmeidki üllatavaid faktoreid. Nägin ja kuulsin paljut, mida ma oleks eelistanud mitte näha ja kuulda. Ja mis peo lõpp see on ilma pisarateta eksole?
 Kuna ma ise olin seal olles kaine, siis oli mul tegelikult ülimalt naljakas. Purjus inimesed on üks kõige meelelahutuslikumaid nähtuseid vist. Nad arvavad olevat kõige targemad inimesed üldse, kuid tegelikkuses näevad nad kurja vaeva puhtalt püsti seismisega ja jutust on vaevu aru saada. Mina naersin enda kõhulihased krampi.
 Ma tahaks tegelt väga loota, et ma näen oma klassi (ja ka paralleelklassi) rahvast veel millalgi kuskil mõnusal koosviibimisel.. kuskil.. millalgi. Saadan siit väikse vihje lendu. ;)
 Muide, tuleb nüüd nii välja, et ma ei lähegi homme Rakverre. Mitte, et kedagi kotiks, aga... just sayin'.
 Ja kui mainimiseks juba läks, siis ma leidsin inimese, kelle BFF ma tahaks hullult olla. No mis mul viga on eksole...
 Thank you, come again.

Mis sa teed?

Olen sõltuvuses mängust Sims 3. Mängisin eile öösel poole neljani. Ja siis ma surin ära... mängus. I need help.
 Homme saan inimestega kokku. Kuulen ilmselt retsimismuljeid. Piltide järgi otsustades ei kartnud keegi, et vildikad võiksid tühjaks saada... Jõhker.
 Homme päeval või millalgi nii kui ärkan postitan ka küünteblogisse midagi uut. Kuulsin kuskilt natuke, et neid postitusi ikka oodatakse väga. See teeb mind ainult rõõmsaks. :) Sellegipoolest otsustasin, et "How To"-postitusi ma väga palju ei tee. Vahest lihtsat jahun midagi kokku. We'll see. :)
 Thank you, come again.

That moment when you need to just break down, but have no where to go.

 Täna sain teada, et Muri ei oldagi nõus üksinda ära andma. Kui siis ainult Robiga (kuigi, kui me kohal käisime, räägiti teist juttu). Olin täiesti murtud. Veekraanid plahvatasid täiega.
 Mängisin Chillaga täna. Ta puur on nüüd nii kõrgel, et iga tema liigutust on täiesti võimatu ignoreerida ja iga tema liigutus on nii armas, et talle peab minema pai tegema. Ilma naljata.
 Üritasin veel natuke koristada ka. Ma pole päris kindel selles, et ma saavutasin soovitud tulemuse, aga ma üritasin. :)
 Homme on tegemist.
 Laupäeval lähen vist Rakveresse tädi poja ja mehe sünnipäevale. We'll see.
 Thank you, come again.

mul on paha olla

 Olen endiselt Muri pärast liimist lahti. Ma ei suuda lõpetada mõtlemist tema suurtest silmakestest, mis mind vaatasid. Ma ei saa ju oma koera maha jätta. Ma ei teeks seda eluilmaski. Ma pean ta sealt ära saama.
 Tõstsin täna jälle mööblit ümber, et oleks a) rohkem ruumi ja b) koht kutsu aseme jaoks. Ruumi tuli tegelikult jõhkralt juurde. Miks ma varem seda juba ära ei korraldanud...
 Avastasin täna hommikul facebookist ühe ülimalt vajaliku teate ühest castingust, kus ma eile õhtul oleksin pidanud olema. Täiesti pekkis, kuidas ma varem seda ei näinud?! Kes käis mu fb postkasti lugemas ja unustas mulle sellist asja mainida? omfg, kill me. -.-'
 And I keep, keep bleeding... jee. -.- fml.
 Homme viskan jama korterist välja.
 Ja vinget retsi Kuusalu kk kümnendikele! Jääge ellu, tahaks teid veel näha! :)
 Thank you, come again.