30.03 hommik. not bad?

My mind is going, going... gone.

 Hommikul kooli ei läinud, sest tänase päeva jooksul oleks mu haavajama plaastri all väga hulluks läinud. Tjah, nii siis seekord. 

 Terve päeva jamasin pakkimise ja igast selliste jamadega. Õhtul sain lõpuks bussi peale ja lõpuks ometi jõudsin Kaberlasse. Loomulikult tulid mulle kohe vastu 3 kõige nunnumat. Üks neist on väga vanaks jäänud. Tõsiselt vanaks. Silmdel on kae, kuulmine on 0 ja jalad väga haiged. Tõsiselt kahju on. Teised 2 on endised. Praegu olen aru saanud kui väga ma neid igatsesin. 

 Majja jõudes tegin siin traditsioonilise tiiru. Ema näitas mulle uusi asju, mis siia tekkinud on ja valitses üleüldine äratundmisrõõm. Tõsiselt tore on siin tagasi olla. Seda enam, et terve suur maja on terve nv meie päralt. Väga meeldiv.

 Lähen teen nüüd igast nalja. Ilmselt istun jälle poole ööni üleval niiet kõikvõimalikud hilisööl sisse tulevad kõned  on veel eriti oodatud. Tuju on lihtsalt suurepärane. Loodan, et homne muutub veel 10 korda paremaks. 

 Thank you, come again.

day 2 I believe.

People who don't use their heads don't need them.

 Kuna ema ütles, et mu uhket haavakest ei tohi praegu millegagi kinni katta ja kui miski sinna vastu üldse läheb (nt pluus), siis on see piinav valu ja seega otsustati üheskoos, et ma jään täna koju. Jätkasin siis mingi aeg oma uhket uinakut, peale ärkamist lugesin 2 luulekogu läbi ja nüüd olen mingi aeg netis istunud. Sisukas päev igatahes.

 Homme saan lõpuks Kaberlasse. Natuke kahju, et tänu oma vigastusele ei saa ma üles-alla hüpata. Pmts hakkan peale kooli vist pakkima, täna otsin välja oma spordikoti, et homme kergem oleks. + Chillal peab ka puuri korda tegema ja olemise mõnusaks. 

 Homme loodaks lisaks kõigele veel kooli ka jõuda. Ma ei kujuta ette miks ma seda loodan, aga ma loodan... Keeruline. 

 Igaljuhul...

 Thank you, come again.

The world is mad and the people are sad.

day 1

 Koolis täna magama ei jäänud. Vedas. Koolipäev oli talutav. No terve päeva jooksul olin ma küll vahvates valudes, aga sain hakkama. Emaga tegime muide hommikul diili, et kui ma autoga kooli ei saa, siis ma ei lähegi. Tjah. Nii palju siis sellest...
 Koolist koju jõudes vajusin teleka ette ja jäin pmts magama. Peksin end üles ja mõtlesin midagi oma küüntega teha. Praegusel hetkel ootan siiamaani, et need ära kuivaks. See ei meeldi mulle. Tulemus meeldib küll, sellepärast kannatangi.
 Homme teen ka asju ja siis reede õhtul liigun Kaberla poole. Jei. Peakski mingid bussiajad välja otsima, et teada mis kell see kõik toimuda võiks. Praegu hakkasin veel mõtlema, et ma saaksin järgmine nädal minna juba neljapäeval. See on jällegi ülimalt rõõmustav.
 Thank you, come again.

& i love you too.

 Äratus oli karm. Rohkem sellest edasi ei räägiks. Kooli jäin kergelt 10 minutit hiljaks, sest mökutasin kaua. Seega jooksuga kooli poole ja kenasti tundi. Tunnis tegin tunnika (ja see lause tundub natuke naljakas). Vene keele tunnis tuli juba uni ja kui ma end kokku üritasin võtta, et tunnis ilusti lõpuni ära olla, siis pööras õpetaja mulle kenasti tähelepanu. How sweet. Unega puutusin kokku veel kahes tunnis. Seega, kõik on nii nagu ma seda eile siin rääkisin. Pärast esmaspäeva läheb asi hullemaks.
 Tänane kehalise tund oli naljakas. Lihased olid eelmisest tunnist piisavalt valusad, et igasugune treppide nägeminegi pikali sundis kukkuma ja siis oli kenasti kiirenduste jooksmine. Ilmselt poole kiirenduse pealt hakkas mulle tunduma, et ma olen superman ja kui ma üritasin nii lendu tõusta, siis lõpetasin ma sellega, et ma kündsin oma puusaga võimla põrandat. Jällegi: how sweet. Tunni sain ilusti lõpuni teha. Peale tunde hakkasin oma vigastusi hindama ja opa.. Ma näen oma liha. Kaunis. Lisaks sellele on mu küünarnukk traumeeritud ja mõlemad põlved muutuvad nüüd ilmselt ajapikku üha sinisemaks. Aga mina sain vähemalt nii palju targemaks, et minust lähitulevikus siiski superkangelast ei saa. Jällegi üks asi, mille ma oma nimekirjast maha saan kriipsutada.
 Kui ma kuidagi koju jõudsin longatud, siis tegin endale vaevarikkalt ühe minieine ja keerasin magama ära. Ärkamine oli jällegi suhteliselt traumeeriv. Ei soovi sellest siin igaksjuhuks rääkida. :D
 Homme lonkan ka ilusti kooli poole ja üritan mitte lendu tõusta. Või noh, üritada.
 Thank you, come again.

A year from now you may wish you had started today.

just a cute chinchilla being cute.

 Hommikul ärgata polnudki kõige hullem. Minu puhul ongi just see imelik asi, et tavaliselt on mul esmaspäeval hea ärgata. Mida kaugemale nädal jõuab, seda kohutavamaks kõik muutub. Tjah.
 Koolis oli talutav. Esimese päeva kohta üpriski tavaline nähtus. Vahepeal oli nalikas. Ja siis kehalise tunni lõpus mõtles õpetaja, et oleks hea mõte mind torkida. Torkis. Siis rääkis ta juba kuidas mingis klassis oli kellegil püksid maha võetud ja midagi tagumikus keeratud. Tahtis ka seda teha. Panin jooksu. Never again. Well, homme on jälle tund ja noh... jah. Sellegipoolest loodan siiralt, et ta enam mind kuidagipidi ei näperda. :)
 Pidin raamatut vastama minema, aga jäi seekord ära, sest minu järgi oli juba niigi kaua oodatud. Mis seals ikka, järgmine nädal kindel minek ja siis juba koos luulekogudega ilmselt.
 Tegin veel igast asju, teen veel igast asju. Aitab kah.
 Thank you, come again.

istumine

leidsime üles kunagi kirjutatud mälestuste lehe (mis pole kellegi teise silmadele)

mu väike kingitus

istumine oli seekord pikniku stiilis nagu näha

ja Jannu viskas igast jama mu joogi sisse

ja mul pole õrna aimugi millal see tehtud on :)

Don't let this universe regret you.

(Üle)Eile õhtul jäin kuskil kaheteist aeg magama, mind aeti üles kuskil kella kahe aeg ja peale seda telefonikõne otsustasin, et oleks hea idee mingit filmi vaadata. Saades sellega ühele poole oli kell juba 4 ja ma jõudsin lõpuks n.ö. ametlikult magama. Kena.
 Hommikul ärkasin natuke peale kahte. Ilusaid unenägusid nägin. Vist.
 Kirjutasin päeval pikalt. Sai nagu seda vaimset laadungit kergendatud, aga samas on veel nii palju paska sees. Igasugune soov mingitki pidi funktsioneerida peaegu, et puudub. Nii ma siis lihtsalt... olen. Ma ei tahagi praegu muud teha, aga samas pole sellel kõigel ju siis väga mõtet ka või mis? Katsun kuidagi seda olukorda nautida. Teen nägu, et see on võimalik. Olen paljusid inimesi sellega ära petnud. Ehk läheb ka edaspidi läbi. Mingi hetkeni ilmselt läheb.
 Ja sina. Sind ma veel löön.
 Thank you, come again.

kui inimene ei võta telefoni vastu, siis...

1. ta asub telefonist kaugemal ja ei kuule seda/ see on hääletu peal ja ta lihtsalt ei kuule seda.
2. tal pole piisavalt mune, et kõnele vastata.
3. ta on surnud.

 F you. -.-

we pretend to forget

 Eilne õhtu oli ülivinge. Ühel hetkel räägiti kõigest nii msendavast ja kohutavast, mis lihtsalt inimesi igapäevaselt lõhub. Järgmisel hetkel läksin ma vaikselt luurele ja koperdasin ebanormaalse pauguga vastu ust ja siis oli kuskil viie minuti jagu naermist. Siis tundus hea idee olevat chatrouletti minna. Põhiliseks fraasiks sai: "OH GOD WHY?!?!" Kahju küll, et me mingil hetkel ajamasinasse koperdsime ja kuidagi väga kiiresti ajas edasi reisisime. Absoluutselt täiesti igal juhul läheb see asi kordamisele.
 Täna käsisin raamatukogus ilusti viisakalt. Pärast mõtlesin kodus lugema hakata, aga kui olin raamatu ette võtnud tundus vajalikum tegevus küünte korda tegemine. See tehtud, läksin uuele katsele. Jäin magama.
 Neljapäev on mul kinni. Vsjo.
 Tahan asju, inimesi näha. Ühte totut tahaks ka väga näha juba.
 Thank you, come again.

"Etskae, etskae! Kas see pole mitte Kärol Mae?!" Kas pole mitte piinlik? :)

deep.

 Mulle ei meeldi see asi, mida mu nett teeb. Nii ei sobi lihtsalt aegajalt ära kaduda. -.-
 Eile kuulasin muusikat palju. Üritasin koristada natuke. Mu üritused on alati naljakad, sest tulemused on täpselt vastupidised. :)
 Täna hakkasin õhtul lugema. Tjah. See läheb kah kuidagi. Mingil hetkel jäin lugedes isegi magama... Sellega läheb seega nagu läheb. Kohe jätkan ka.
 Mul on plaane. Plaane, mis kuhjuvad väärakalt üksteise otsa. Mul on plaane isegi kuu lõppu. Oli kuulda sosinaid, et me saaksime paariks nädalaks Kaberlasse maja valvama. Jooksuga läheks, aga arvan, et kohati oleks parem idee siiski koolinädalatel kodus olla ja siis 2 nädalavahetust veedan ma seal kenasti nunnusti ilmselt päris raudkindlalt. Seda ootan ma juba väga.
 Lähen loen nüüd ilusti edasi.
 Thank you, come again.

some people don't deserve oxygen.

 Magama jõudsin ma kell 2 öösel. Ei kommenteeri rohkem. Olen kergelt pahane.
 Koolis olin õnneks ainult 3 tundi. Peale matemaatikat tulin jooksuga koju, kus ma leidsin end lõpuks kõikvõimalikke probleeme lahendamast ja bussist maha jäämas jne. Polnud hullu, sain ühe teise bussi peale. Sellega vurasin linna poole, et mingeid kiireloomulisi dokumendi pilte teha. Kõigepealt külastasin migratsiooni ametit, et seal seda pildi tegemise asja uurida. Täielik 0. Sealne liiklus oli liiga tihe. Masinad ei töötanud õieti, inimesed olid juba vihased ja segaduses. Õudus. Kuna meenus üks teine koht, kus neid pilte tehakse, siis oligi järgmine peatus selles poelaadses kohas. Sain seal ilusti ja kiiresti pildid tehtud ja nüüd on mul kõik olemas.
 Hiljem käisin veel oma sünnipäevarahasid kulutamas. Hästi kulutatud. Sain ühe viisaka pintsaku ja pluuse. Tõepoolest väga viisakas. Ja siis õnnestus mul poest üles noppida veel 3 O.P.I. küünelakki. Hästi läks seega. Muud nagu polnudki vaja. Olen rahul.
 Homme veerandi viimane päev koolis. Olen vast need 3 tundi seal ära ja siis jooksuga koju. Plaan seega olemas.
 Thank you, come again.

that awkward moment when people are singing you 'happy birthday' and you don't know where to look...

just ärganud sünnipäevalaps

 Ja nii saingi ma 16. Kõik algas juba südaööl, kui emal oli vaja olla kõige esimene õnnitleja, siis tuli veel isa õnnitlus ja sinna järgi veel Robini oma. Järgmised õnnitlused sain koolis. Esimese tunni algul oli juba üks armas kalliralli. Tuli küll natuke sünnipäeva tuju. Kusjuures ma niiiiii üritasin endale tuju tekitada. Pettis inimesed ära küll. Arvati, et ma olen elevil jne. Nagu ma ütlesin - pettis ära.
 Terve päev sain ma õnnitlusi (no poleks arvanud). Sain ühe ilusa kaardi (aitäh Jannu), ühe väikse Daimi šokolaadi (nom!) ja siis laulis õpetaja Taavi Esko mulle keset koridori sünnipäeva laulu. Tjah. See oli alles sündmus. Siis lauldi mulle veel matemaatika tunni ajal, siis oli mul ka väga awkward olla, siis jagasin komme ja kõik oli jälle nagu pooleldi okei. Käisin mööda klassi ringi ja korrutasin "2, 2..." (viidates siis sellele mitu kommi võib võtta). Naljakas.
 Kui koolipäev läbi oli, siis selle asemel, et jooksuga koju minna, jäin ma veel kooli. Istusin osa kaheksandast tunnist koos Robiniga. Koju nagu peaaegu üldse ei tahtnud minna. Kartsin natuke, et see ilus armas suur roosa mull, mis mul õnnestus päeva jooksul tekitada, läheb katki, kui ma koju jõuan. Nojah, koju jõudes olid kõik kohad šokolaadikoogi lõhna täis. Esimese asjana ütlesin: "Kui mulle just suur šokolaadikook külla ei tulnud, siis on emme kodus ja tegi mulle kooki." Tjah, ema oli varakult koju tulnud ja teinud mulle mu lemmik kooki. Nii ma siis sõin seda ja muljetasin päevast. Armas.
 Mingi hetk tuli mulle jube uni nii, et pidasin targemaks magama minna. Siis aeti mind sõnumite ja telefonikõnedega üles. Nummi.
 Homme lähen linna mingeid pilte viisa jaoks muretsema. See teade piltide vajalikkusest tuli ikka küll väga viimasel minutil, aga läks õnneks, et saan nii ära vingerdada ja neid tegema minna. Nii et homme on mul ainult 3 tundi. Ei saaks vist rohkem rahul ollagi.
 Lihtsalt mainin, et ma olen kehalise õpetaja peale momendil üpriski vihane. Ta palub mul teha kirjalikud tööd, ma kirjutan neid tunde (käsitsi!), kui ma tahan need talle üle anda, siis naerab ta mulle näkku ja nüüd lõpuks ei arvestanudki neid. Sellest me veel räägime temaga, sest välja suusatama või jooksma või midagi sellist ei saa ma tegema minna veel paar nädalat, kuni oht uuesti haigestuda on täiesti lännu.
 Ma lähen teen nüüd asju.
 Thank you, come again. :)

blogi sünnipäev!

 Vau. Ma ei oska kuskilt alustada.
 Well, eilne oli huvitavalt roosamannavahune. Terve päev oli väga nummi ja terve päev olin ma täiesti ärkvel. Ainult ühes tunnis tahtsin kedagi lüüa (sest vene keel on nii nummi :))) Kehalise tund oli ka üpriski huvitav. Nimelt pandi mind koos semuga esimest klassi valvama. Kuna me olime ilmselt väga toredad jne, siis joonistati meile pilte. Ma tean, aww. :3 Peale seda käisin veel eesti keele kontrolltööd järgi tegemas.
 Esmaspäeva õhtu oli ka nunnu. Kindlasti tahan jälle tänada meisterkokka hea toidu eest ja see on tõepoolest ime, et sa mu krevette sööma panid. :)
 Tänane. Hommik koolis liikus täiesti aegluubis. Ma jäin juba kergelt magama ja keset matemaatika tundi tuli lihtsalt klassist välja minemise tuju 'cause I was so done with this shit. Classy.
 Esimesse eesti keele tundi hilinesin normaalselt. Tegin endal normaalselt marki maha ka kui vale klassi tundi sisse marssisin. "Vabandust.... ja ma olen vales klassis." Classy again. Viisakas vähemalt ju. Kusjuures teiste tunde õnnestus mul korduvalt häirida. Hästi läheb.
 Kehalise jaoks pidin tegema 3 kirjalikku tööd, et veerandisse mingi hinne ilmuks. Poole ööni kirjutasin neid ja siis kui tahan need õpetajale üle anda, siis naerdakse mulle näkku. Tekkis soov ta kõiksugu pimedatesse kohtadesse saata. Lõpuks jätsin talle need paberid laua peale ja panin sinna juurde endapoolse kirjakese ka. Viisaka loomulikult. Läksin tunnist ajalugu parandama.
 Kaheksanda tunni ajal üritasin matemaatikat teha. Jällegi, so done with this shit. Siiani selline tunne. Nüüd tõmbaks lihtsalt oma taandarenenud eesliajuga tuttu ära ja sureks. Ehk siis so done with basically everything. Hästi elame, muidugi hästi.
 Homme on sünnipäev ka. Jaajaa, itsand kui vahva... Mingil põhjusel pole mitte mingisugust tuju sünnipäeva omadagi. Veel vähem kuidagi pidada. Täielik null.
 Well, enne kui mul kõigile mingi masenduselaadne jama õnnestub tekitada peaksin ma ilmselt lõpetama. 'Cuz I'm done with this post.
 Thank you, come again & happy b-day to my blog ofc.

new post

 Reedene arstil käik. Alati on tore kuulata kuidas ta mu soengu kallal vigiseb. :) Mulle ausõna ei meeldi tema oma ka. :) Mainis, et mu kurk on korras ka, aga kui ema selle üle kontrollis, siis oli see täiesti punane. Väga viis.
 Nädalavahetus oli keskpärane. Polnud viga midagi, aga polnud nüüd teabmis lahe asi ka. Isaga saame jälle suurepärselt läbi. :):):):)
 Esmaspäeval kooliminek. Ausaltöeldes väga ei oota, aga parem oleks, et ma kohale ilmuks. Põhjuseid on väga mitmeid.
 Thank you, come again.

you can't overdose on music

 Läksin magama jättes vaikse muusika mängima. Ja kuigi mul oli öösel paar planeerimata äratust oli ikkagi hommikul lõppkokkuvõttes väga meeldiv ja värske ja mõnus tunne ärgates. Väga suvine ka, sest päike paistis mõnusalt tuppa sisse. Tjah.  

Mul on isegi küllaltki huvitav naistepäev olnud. No ütleme siis, et piisavlt huvitav. Mulle sobis. Üllatusin palju ja... jah. Kena naistepäev.

 Rahvaloendajast nii palju, et ta jäi kõigepealt kergelt poolteist tundi hiljaks ja siis hakkas rääkima kuidas talle meeldib sõrmi lillepottides olevasse mulda pista. Võite siis ette kujutada kuidas mina oma toas naeru pugistasin see aeg. Praegugi tuleb veel pisar silma tagasi mõeldes. 

 Homme peaksin arsti nägema. Eriti ei taha tegelt isegi minna. Kurk tundub enda vaatamise järgi isegi korras olevat. Ainult jube punane on ja valus... Ah vahet pole, käin ära, siis on kindlam. Äkki naasen juba järgmisel nädalal kooli. We'll see. 

 Thank you, come again.

"Kasvab natuke veel, siis läheb ikka ära ju ikka eks?"

true dat

 Oooo need vestlused, mida ma juhtun pealt kuulma, mida ma vist ilmselt ei tohiks pealt kuulda. Kuis need kriibivad mu kõrvu nagu keegi tõmbaks roostes konksuga.... kuigi mul pole õrna aimugi, miks peaks keegi roostes konksu kellelegi kõrva toppima... Oh neid elu imesid!!! :):):)
 Tervis paraneb. Olukord kurgus on oluliselt parem. Palavik oli täna hommikul küll, aga võrreldes eelnevaga madal. Sain ilusti sellega hakkama. Praegu on täitsa hea olla (miinus kurguvalu). Hea, et paranen. Reedel näen vist arsti ka.
 Kuna meil jäi internetis rahvaloendus tegemata, siis on meil siin üks väga tüütu meesterahvas, kes oma elu hinnaga pressib ennast koguaeg siia. Andis numbri, et kui meile sobib, siis kutsume siia jne. Peale numbri andmist on ta siin iga päev käinud. Tüütus.
 Kuna ma ei ole eriti midagi teha jaksanud ja mul on väga igav olnud, siis olen eelistaud lihtsalt magada. Tänu sellele olen näinud väga huvitavaid unenägusid. Kõikvõimaliku jama. Awesome! Unenägudest endist ma eelistan siin vast mitte rääkida, sest see veniks liiga pikaks, aga ütleme nii, et need olid huvitavad. :D
 Thank you, come again.

endiselt vingun, endiselt haige.

 Tänane külastuspäev on läbi. No niii hea meel, et nii julgeid inimesi veel leidub. :)
 Vanematel oli täna pulmaastapäev. Well, hõbepulm. Hästi ju.
 Minu tervis on naljakas. Võin ennast hästi tunda ja palavik on 38,2. Normaalne värk. Usun, et öösel võis palavik kuskil 40ne kraadi juures tiirelda ka. Enesetunne oli kohutav, pea lõhkus ja külmavärinad olid kohutavad. Üleüldse sellist asja nagu ühtlane ja normaalne temperatuur lihtsalt ei eksisteeri. Kahju.
 Kuna mul on moment kergem olla, siis ilmselt kasutan juhust ja käin pesemas.
 Thank you, come again.

Nagu mu pea lendaks õhku...

 ... ja nii kogueg. Enesetunne on hirmutavalt hirmus. Mingi hetk rääkisin ma riimis. See oli päris õudne. Mingi hetk karjuti mulle, et ma soolveega sõbraks saaksin. See oli ka õudne. Öeldi, et soolveega kurku kuristades saab selle puhtaks, aga naljakas on see, et mina saan sellega ka mao puhtaks. Kaks ühe hoobiga!

 Kaon magama ära. Jälle!

 Thank you, come again.

pettunud, solvunud, palvikus.

ja siin on üks armas oravake.

 Ilmselt ei langeta ma oma otsuseid just kuigi targalt, sest nüüd istun ma tõusva palavikuga kodus ja 2 kõige raskemat asja maailmas on kõndimine ja neelamine. Kõndimine, sest pilt lendab eest lihtsalt ära, kõrvad lööb lukku jne. Neelamine, sest mul on kurgus mädanik. Ema ristis mu haiguse mädaseks angiiniks. Võimas. Juba jõudsin ma arvata, et sel aastal minuga sellist asja ei juhtu. Tundub, et oli väike valearvestus.
 Öösel tõusis palavik ilmselt 39 kraadini. Magada oli peaaegu võimatu, aga midagi teha oli veelgi võimatum. Ja nii palju kui ma maganud olin, olevat ma midagi soninud. Äge.
 Kuna paar korrust all pool elab üks liiga abivalmis sensitiiv, siis loodan ma lihtsalt, et ema palved mind mitte puudutada tasuvad ära. Oleks tore. :)
 Pettumine ja solvumine? Päris äge on ju püsida meeles tänu telefonimeeldetuletusele või millegile sellisele. Tase. Muidugi olen solvunud. Ahjah, ja kui lõpuks tuju tuleb, siis võiks ju endast märku anda. Tänud.
 Koolis on ka ikka äraütlemata sitt seis, mida ma nüüd likvideerima minema pidin, aga tundub, et kõik ei lähe nii plaanipäraselt kui ma tahtsin. Jälle.
 Nüüd suren ma ilmselt natuke veel ja kui palavik kuskil 40ne kraadi juurde tiirlema läheb, siis külastan ma ehk veel isegi haiglat. Itsand kui vahvaaaa! Soovigem mulle edu. Ehk näen homme juba mõnd arsti. Ja kui keegi mind põetama tahab tulla, siis pange mingid maskid ette. :)
 Elu imeb ja aitäh lugemast.
 Thank you, come again!

You may say I'm a dreamer, but I'm not the only one.

 Well, öösel kuskil kella nelja paiku oli mul taaskohtumine oma õhtusöögiga. Magada ma ka ei saanud normaalselt (aitäh sulle selle eest jah).  Hommikul kusjuures tahtsin sellest hoolimata kooli minna, aga mida rohkem ma toimetasin, seda jubedam oli. Jäin koju. Hiljem muutus enesetunne nii palju, et otsustasin siiski linna minna. Meil õnnestus semuga vist kolmest bussist maha jääda. Ma tean, ma olin ka väga vaimustuses. Well, kooli lahtiste uste päevale jõudsime kuidagi küll. Väga hilja. Like 2 tundi hiljem? Hästi. Vähemalt nägime demotunni ära. Hea seegi right? Sealne humanitaar suund pani mu südame kiiremini põksuma. Loovkirjutamine... Nam.
 Edasi liikusime Kristiinesse. Ma olin laip. Täielik laip. Ma ei jaksanud absoluutselt mööda poode ringi mütata. Tegin Terranovas ligi 50 tiiru, sest ma ei saanud kuhugi istuda ja seista oleks olnud imelik ja tappev. Müüjad vaatasid mind sellise pilguga nagu ma otsiks pommile mingit head kohta. Tundsin end ohtlikuna küll jah.
 New Yorkeris läks mul hästi. Sain ühe särgi. Ilusa särgi. Alati kiidan.
 Istusin jälle mingi 15 minutit kuskil ja ootasin sõbrantsi. Kusjuures see polnud absoluutselt selline poodlemine, mida ootaks, kui sõbrannad linna lasta. See oli kuidagi... awkward. Ma rääkisin palju, ma olin väga palju kordi kloun ja kõik oli niiiiii kuradi awkward. Üldse tuli selline tunne, et minusugust lolli polegi kuskil mujal olemas. Praegu on küll väga forever alone tunne. Kõik, kellele ma helistada püüan, ignovad ja siis ma istun siin ja üritan olla. Tore. Väga tore on. Ma ka ei viitsi enam. Nii kuradi kõrini on. Ja jälle hakkan ma vinguma. Lõpetan selle parem siin ja jätkan ühes paljudest vingumise kaustikutest.
 Thank you, come again.

& awkward is still my specialty.

 Ma võiksin lugeda ette pika nimekirja asjadest, mis mulle ei meeldi. Nüüd on juba asi jõudnud sinnani, et ma võin ka rääkida asjadest, mida ma vihkan. Varem sellist nimistut ei eksisteerinud. Olen endas kohati pettunud, et asjad nüüd nii on. Nii palju siis paremaks inimeseks saamisest. Meeles mõlgub ainult kõik, mis vastukarva on ja kõik on kuidagi väga negatiivse valguse saanud. Miski nagu ei klapi.
 Peale kolmandat tundi kappasin ma täna igatahes koju. Kodus mugisin kõhu täis, vaatasin asjad üle ja vurasin siis juba bussiga linna poole. Hambaarstiaeg oli küll kella kuueks õhtul, aga busside liikumine oli selline kahtlane olnud, nii et läksin varem.
 Vahepeal istusin paar tundi raamatupoes ja ootasin, et ema oma arsti juurest tulema saaks. Vahepeal istus minu kõrvale mingi mees. Lihtsalt istus mu kõrval, aegajalt vaatas mu poole jne, aga kui ma tema poole kuidagi vaadata üritasin, siis pööras ta pea nii ära, et ma ta nägu ei näinud. Absoluutselt alati oli nii. Mul hakkas seal vahepeal juba väga kahtlane tunne, nii et hakkasin inimestele helistama, et kasvõi mõtteid eemalegi saada. Õnneks helistas varsti ema, et tuleb kohevarsti. Kuskil 5 minutit peale seda kõne läks see mees mu kõrvalt ära. Minu jaoks on lihtsalt üks creepy'maid asju see, kui mingi vanamees või tegelikult ükskõik kes, lihtsalt su kõrval istub ja sind aegajalt vaatab. *külmavärinad*
 Kikuarstil käisin ka. Lihviti seal midagi ja kõik oligi korras. Sain kiita isegi. Jei.
 Homme lähen kahest viimasest tunnist ära, et jõuda okeil ajal Tallinna 32. keskkooli. Seal on lahtiste uste päevad ja tekkis mõningane huvi sinna uudistama minna. Niisiis, plaanid tehtud, asjad selged. Minek.
 Ja sina. Palun ära vigasta ennast mingil moel, palun ära tapa ennast ära, palun ära vigasta ega tapa kedagi teist ära ja palun, palun, palun ära korralda jälle mingit jubedat jama. Lihtsalt ole terve ja vaata, et ümbruses ka kõik terve püsiks! :) Ja nüüd ongi need sõbralikud soovitused vähemalt mingilgi moel edastatud.
 Nüüd teen asju ja loodetavasti saan ruttu magama ära ka.
 Thank you, come again.