Kas ma olen veel elus?

Kõik on korras. Kodunt on isegi üllatavalt meeldiv eemal olla. Nädalavahetusel tulen äkki Kuusallu ka.
Mulle anti siin isegi üks sahtlike. Väga viis.
Ma olen kind of armunud oma uude telefoni. Siin on enter. Mul on uut arvutit vaja...
Thank you, come again.

soooooo pretty

We view the world in the way we choose to.

 Niisiis, kell on kuradi palju ja ma vaatan nail art videoid. Hästi. Päeval ei teinud ma sittagi ja nüüd juba täna siis lähen ma Kaberneeme teadmata pikaks ajaks. 

21.06

 Käisin linnas täna. Sain uue telefoni ka kätte. Olen nüüd täiesti, täiesti kindlalt telefonitsi kätte saadav. Super, super. Telefon ise vajab harjumist nagu alati. Minulikustasin selle linnast koju jõudes ära ja jah... Jube hea meel on kogu selle kupatuse üle. Nüüd oleks niiiiiiii väga vaja saada veel kätte see uus arvuti. Mu enter on lihtsalt täiesti täielikult... mitte toimiv. Kui te ainult näeksite kui sitt seis on. Oeh. Linnast õnnestus mul veel saada paar uut küünelakki, mille üle mul jällegi ülimalt hea meel on.
 Koju jõudes olin suht laip. Uudistasin uue telefoni kallal ja nii ta nüüd ongi läinud. Tahaks nüüd suht kohe tegelikult magama ka minna.
 Homne on veel ebaselge.
 Thank you, come again.

sündmused

 Napoleon Dynamite - the coolest guy ever.

 Eile (19.06) kohtusin päeval Jannuga. Tegin neiule küüned, tegin endale küüned ja siis pmts läks edasi 'blabla'. Siis muutusid järsku meie õhtused plaanid. Täiesti täielikult, aga meil õnnestus asi siiski kuidagi lõpuks toimima saada. Krahmasime oma varanduse minu tuppa ja lukustasime ukse, kedagi sisse ei lasknud. Õhtu jooksul hävitasime suurema osa aardest. Fun, fun, fun. Õhtu üks põhilisi lugusid oli "Roxanne" ilmselgetel põhjustel. Chatroulette jäi küll seekord lahjaks, aga seal tuli moe pärast ikka natuke istuda. Jaaaa siiiiiis vist juhtus veel igasugu asju... vist.
 Hommik oli mingi aeg hirmus naljakas. Kui Jannu oli minemas, tuli Robin siia. Kuidagi jube äkki läks kiireks. Tuli teha soengud, meigid, osta lilled, viisakad riided selga ja pmts kohe uksest välja joosta. Mul kind of vedas lillepoes. Üks asi on see, et ma sain ilusad lilled, teine see, et mul õnnestus seal ka tuttavaid näha, kes mu lõpuks kooli juurde ära viisid. Väga viis oli, väga hästi läks, vedas meeletult tegelikult.
 Aktus oli uhkem kui meie oma. Orkestriga ja puha. Sain istuda saalis täiesti võõraste inimeste kõrval, kes vaatasid mind aegajalt nagu pommipanijat. Natuke kahju oli, et ma päris omasid üles ei leidnud. Agajah, iseenesest oli aktus armas. Enda aktuse ajal võitlesin pisaratega nii kuidas jaksasin, aga sel aktusel lubasin endal natuke vesistada ka. Mind vaadati nagu ma paigaldaks pommi.
 Kui mindi välja pildistama ja lilli jagama, siis ei leidnud ma alguses kedagi üles, keda ma otsisin. Täielik kaos oli. Õnneks sain siiski mõneaja pärast oma lilled jaotatud (see kõlab nagu neid oleks jube palju olnud - ei olnud tegelikult). Jällegi olid pildistamised ja asjad. Väga nunnu. Ja jällllllegi on mul lõpetajate üle väga hea meel, et nad kõik olid nii tublid ja... lõpetasid (ma tean, olen täielik sõnasepp).
 Homme, või kella järgi juba täna, lähen emaga linna telefoni ostma. Vaatab, mis saab. Tõotab huvitav seiklus tulla.
 Mu jaanipäeva plaanid? Kaberneemes.
 Thank you, come again.

http://www.drinkiwiki.com/Roxanne - OMFG

so, this is happening right now

 Ma tõesti ei tea mida mu ema mu telefoniga parasjagu tegi või teha mõtles, aga see lõpetas tema teetassis. Praegu on ainus asi, mida mu telefon teha oskab enda välja lülitamine. Miks ma panin oma telefoni riisi sisse? Sest riis imab niiskust. Oletasin, et sellest on kasu. Tunne on... well, i might murder someone. Pmts olin emaga väga kuri ja tegin talle selgeks, et mul on vaja uus telefon kätte saada enne laupäeva, sest siis lähen ma ilmselt natuke pikemaks ajaks kodunt ära ja et minuga kuidagi ühendust saada, siis peaks mul ilmselt telefon olema. Well, panen asja kirja ja jään siis seda lühikest aega ootama. Ma. olen. väga. kuradi. vihane.
 Thank you, I hope you won't die.

AND I KEEEP BLEEDING, I KEEP, KEEP BLEEDING AND.... yeah.

if you know what i mean...

 Tänane oli enamvähem jama. Hommik algas kohutava enesetundega, aga ma vedasin end ikka kooli neid katseid tegema. Basically, kõik ütles mulle, et ma ei läheks. Mõistus, enesetunne... basically kõik. Ma läksin ikkagi. Katsed kui sellised olid naljanumber. Nii lihtsaid matemaatika ülesandeid pole me kunagi tunnis ka teinud ja eesti keel - are you fucking kidding me? Lihtsalt nali, nali, nali. 

 Hiljem sain veel Jannuga kokku. Juutustasime seni, kuni vihm meid lahutas. Homme jälle.

 Veel hiljem nägin korra veel ühte semu, kes mu meigikoti mulle tagastas. Ütleme nii, et mul oli oma kolaga pisaraterohke taaskohtumine. Rõõmupisarate siis ikka. 

 Homseks on hullud plaanid. Ootan huviga. Mõtlesime teha tšikkidega väikese istumise. Rahuliku. Vist. :):):)

 Kuna ma pean nüüd oma väikest oravat valvama ja aktiivne skaiper olema, siis:

 Thank you, come again.

Kärol lõpetas meil põhikooli

vabandage fotograafi, meie ilu ajas käed värisema

kiiiiiisu

tegime väikse perepildi ka

 Lõpetamise päeva hommik oli kohutav. Jube sebimine käis. Tagantjärele mõtlen, et oleksin pidnud ilmselt juba enne kella üheksat tõusma. Agajah, kuidagi pooljooksuga ma kooli jõudsin. Andsin kuhugi raamatusse allkirja ja siis jäi veel nii palju aega üle, et jõudsin semule meigi ära teha. Siis algas see kolekole närvitsemine ja ootamine kuna me aulasse saaksime minna. Seisime kõik reas ja järsku tuleb mingi onkel ja hakkab oma kalli kaameraga vehkima ja tähtsat nägu tegema. Siis kuulutati, et tema on meie fotograaf. Ha-ha. Ootan ausaltöeldes päris huviga kohe neid pilte.
 Niisiis, aktus kestis 100 aastat. Niiiiiii palav oli ja kui ma teadsin, et mina pean sinna ette minema, siis ega ei olnud kuidagipidi parem tunne. Tahtsin ruttu ära käia ja tagasi istuma saada. Well, sain asjad kätte ja läksin kiiruga tagasi üles lavale. Muide, kaheksandikud tegid head tööd. Tublid poisid, ükski tüdruk ei kukkunud tänu teile treppidest alla. Well done! Meie lavaline liikumine, kohtade vahetamine ja kõik läks meie real täiesti pekki. Kohad olid vahetuses. Näpud risti, et keegi peale meie endi seda tähele ei pand. No ma mõtlen lapsevanematest. Aktus oli minu jaoks tegelikult naljakas, sest kohe, kui me saime esimesest reast lavalt ära, tahapoole kolmandasse ritta, siis hakati juba kildu viskama ja lollitama. Ülimalt lõbus oli tegelikult. Koolivalss polnud kunagi nii naljakas olnud. Tore oli tegelikult.
 Meie ühislaul. Las ma lihtsalt naeran siinkohal. :D
 Peale aktust tormasid kõik õue pildistama. Ma sain niiiiiii palju lilli. Nende hoidmisest jäi käsi päris valusaks, nõrgaks ja suhteliselt kasutuks. Jällegi sättis fotograaf meid igatepidi istuma ja vahepauside ajal sain ma jälle kontsadel joosta ja otsida õpetajaid, kellele lilli anda. Siis püüti jälle mind kinni ja õnnitleti ja oldi nummid. Aga tegelikult on mul kohutavalt hea meel, et ma lõpetasin. Paljudel on sellest raske aru saada, aga see oli mulle väga tähtis. Terve aktuse aja hoidsin ma nii hästi kui oskasin pisaraid tagasi. Rõõmupisaraid. Meeletult hea meel on, et see üks osa on nüüd läbi. See on kohati uskumatu. Uskumatult hea, sest ühel hetkel sel kooliaastal ma tõesti arvasin, et ma ei suuda seda. Kõik oli minu jaoks lihtsalt prügi. Seejuures ka ma ise. Ma mõtlesin endast kui prügist. Prahist, mis lendab ühest nurgast teise ja pole millekski piisav ja veelvähem võiks midagi ise saavutada. Nüüd on mulle saavutusi kogunenud ja mul on selle üle väga hea meel. 'Kohe-tulevad-rõõmupisarad-' hea meel. Ja ma tahan tänada kõiki, kes tulid ka mulle lilli tooma ja mind õnnitlema. Mul oli teid kõiki nii hea meel näha. Te muutsite mulle niigi tähtsa päeva veelgi tähtsamaks. Aitäh teile!
 Kooliesine valgus kuidagi nii äkki tühjaks. Juba läksimegi ka meie ära. Edasi toimus meil väike perekondlik istumine mu tädi juures. Keegi, keda ma väga oleks sinna tahtnud ei olnud kahjuks seal. Kuidagi sain hakkama. Mingi aja pärast läksin jooksuga poodi, et midagi söödavat lõpukale kaasa osta, sest ma olen alati see imelik kiitsakas näljane tšikk. Juhtusin poes kokku ühe klassiõega, kes ütles, et seal hakatakse ka grillima. Sel hetkel hakkas lendama vikerkaari ja tähekesi ningi minu ilanäärmed hakkasid usinasti tööle. Valisin välja oma lemmik grillliha, maksin ja hakkasin kodu poole tagasi minema. Pakkisin pool elamist kaasa ja jäin ootama, et mulle järgi tullakse. Kui ma lõpuks juba sihtpunkti kohale jõudsin, siis algas selline õudus nagu telgi kokku panemine. Meil oli jõhkralt suur telk. Nagu kahetoaline ja keskel oli selline koridori moodi asi. Loomulikult oleks olnud võimalik ka sinna kedagi magama panna. Mõnus telk oli. Kui see kokku sai klohmitud, siis oli küll jube uhke tunne. Pidu kui selline oli tore. Väga palju huvitavaid asju toimus, millel ma pikemalt ei peatukski ja arvan, et ei peakski, aga ütleme nii, et tõesti oli väga viis koosviibimine. Hommikul jõudsin koju suhteliselt läbiklohmitud enesetundega, aga positiivne on see, et ma üldse kuidagi koju jõudsin right? Vanematel oli hea meel oma põhikoolilõpetajat jälle näha.
 Täna oli ka päev. Suhteliselt sündmustevaene. Maadlesin endaga. Võinoh, oma mõtetega. Jälle. Need ei olnud need ennasthävitavad mõtted, vaid 'what-now' mõtted. Ma tean, mida ma teha tahan, aga miski ei ole nii nagu... ma tahaks(?). See ei kõla loogiliselt. Minu jaoks on mu ees täielik tupik ja ma tõesti ei kujuta ette kuidas ma siit edasi lähen. Selle leiutamiseks pole ka just palju aega antud. Loodetavasti läheb kõik lihtsalt lõppkokkuvõttes nii nagu ma tahan. Kõik jõuab kasvõi mingi varjundini sellest, mida ma tahtsin. Kui keegi nüüd mõistab, mida ma sellega öelda tahan...
 Homme lähen vist kella kümneks ikka meie armsasse kooli sisseastumiskatsetele. Kohati on need katsed küll natuke naljanumber. Tundub, et neid tehaksegi puhtalt nalja pärast, agano, lähen kohale. Vaatab, mis saab.
 Teisipäeval saan Jannuga jälle kokku. Lööme klaasid kokku ja tähistame suve algust ja jätame seljataha selle nõmeduse, mis koolis on nüüd möödnunud aastatel või aastal toimunud. Can't wait.
 Kolmapäeval lähen Robini lõpetamisele jaaaa siis millalgi peale seda lähen ilmselt ka Kaberneeme mingiks ajaks. Peaksin ilmselt veel kiirelt enne seda linnast läbi käima ja siis olen täiesti mineja. Jällegi: Can't wait.
 Thank you, come again.

böö

tibu

ja kell sai 5

 Täna hommikul oli äratus kell 4, sest see tundub ju füüsika eksamiks õppimiseks perfektne aeg olevat. -.-
 Ärkasin uuesti kell 13 midagimidagi. Tuulasin külmkapi läbi ja ükskõik kuidas ma ka ei otsinud, süüa polnud. Käisin siis läbi poest ja raamatukogust. Üritasin leida raamatupoes pooleli jäänud raamatut, aga seda polnud. Võtsin siis sama autori teise raamatu. Tahan mõlemad kindlasti läbi lugeda.
 Nüüd olen terve päeva koristanud ja asju, töölehti ja kõike, mis pähe tuleb, sorteerinud ja ära visanud. Hullumaja on siin. Kõik kohad on mingit nodi täis. Kusjuures vahetevahel tunnen mina end siin selle emana, kes käsib lastel tube koristada. Tjah.
 Homme on viimane eksam. Teen siin eelmiste aastate eksameid ja hakkan varsti pitsasaiu sööma. Kusjuures, mu kleit pole ikka veel valmis. :D Reedel on juba lõpetamine ka. Jube kiiresti on aeg läinud (nüüd tuleb see ma-alles-läksin-esimesse-klassi-heietamine).
 Aga ma lähen teen nüüd asju edasi.
 Thank you, come again.

täna oli esmaspäev

 Viimasest postitusest on tükk aega möödas. Sellega oli lugu nii, et magama jõudsin ma kell 5 ja ärkasin juba kell 8. Tubli 3 tundi und hoidis mind ärkvel kogu päeva.
 Täna (aka esmaspäeval vist) oli mul inku konsultatsioon. Tore oli. Me oleme Anna-Liisaga ainukesed tüdrukud, kes seda eksamit teevad. Nii palju me targemaks saime. Siis õnnestus meil mingi järjekord suulisel vastamisel paika panna ja saime igast põnevust teada eksami aja, koha ja sisu kohta. Midagi uut väga juurde ei õppinudki... Well, meile kõigile raskusi valmistav reported speach sai veidi selgemini pähe tambitud. Konsultatsioon sai tegelt väga ruttu läbi.
 Peale konsultatsiooni passisin paar tundi koolis. Kujutage ette empaatiavõimet, mis on nii... võimekas (?), et puhtalt kahjutundest valguvad pisarad silma. Ja see ei olnud see cheesy saade, kus ühele vaesemale perele ehitatakse maja ja räägitakse kui sitt elu neil on. Oh eiiiii (kuigi ka need ajavad mind nutma). See oli üks meie hulgast, kes oli hinnetega hädas. Oskasin end samastada. Tean, et see tunne on sitt.
 Kui koju jõudsin, oli Robin siin. Temaga olen siin niisama totutanud. Jaaaa kuna tal on homme eksam, siis saan ma teda veel täna terve õhtu õppima peksta. Oh seda õnne ja rõõmu! :):)
 Homme veedan päeva vanade inglise keele eksamite seltsis ja äkki tuleb keegi külla küünte asjus. We'll see.
 Thank you, come again.

"Mis kuradi asi see veel oli?!?!"

käisin külas kunagi

Hommik oli mingil hetkel täiesti kaootiline. Asjad olid kadunud ja täiesti segamini igal pool laiali (midagi uut või?). Robin sadas kuskil kella kaheksa aeg sisse ja jäi siia magama. Mina jooksin kodunt välja nii kella üheksa aeg.
 Kooli jõudes läksin pmts kohe aulasse. Mulle oli koht kinni pandud, mis oli igati positiivne. Üritasin siis harjuda mõttega matemaatika eksamist. Ehk siis mõttega selle aine eksamist, mida ma tegelikult väga ei oska. Harjumine võttis aega seni, kuni leht eksamiülesannetega mu ette maandus. Selleks ajaks oli tekkinud juba selline let's-do-this-shit tunne. Kui aus olla, siis ma lihtsalt tahtsin selle kuidagi nii ära teha, et ma päris läbi ei kuku ja, et see oleks tehtud. Pmts sama teema nagu kõikvõimalike jooksudegagi kehalises on alati olnud. Mul pole mingid plaani kellestki midagi paremini teha, ma tahan selle asjaga lihtsalt ühelepoole saada. Well, eksamiga sain ühelepoole. Esimesed sõnad peale aulast väljumist olid: "Mis kuradi asi see veel oli?!?!" Laps oli küll segaduses, kuid laps sai hakkama. Laps sai nii hästi hakkama, et ei kukkunud läbi. See oligi üks põhieesmärkidest. Naljakas oli see, et mul jäi 2 punkti neljast puudu. Ma peksan ja piitsutan ennast ning mu vanemad ilmselt pekstavad ja piitsutavad mind ka selle kahe punkti pärast veel kaua. See oli ju kõigest kuradi 2 punkti?!
 Kui koju jõudsin, oli Robin veel siin. Sai temaga üle pika aja lihtsalt ninnunännutatud. Kui ta ära läks, siis jäin ma tudule ära ka. Päris kaua magasin. Üle kuue tunni. Kuskil tund aega tagasi ärkasin. Matemaatika kurnas ilmselt täiesti ära. Võinoh, sellega kaasnevad pinged. No nii hea meel on, et see lõpuks tehtud sai! Ahjah, peale eksamit helistas mulle üks semu, kes oli varem lõpetanud. Küsis, et kuidas ma arvan, et mul läks. Rääkisin oma ebakindlustest ja ülesannetest, mis minu jaoks eriti loogikat ei omanud ja üleüldiselt sellest, kuidas ma teadsin, et midagi väga ilusat ja säravat sealt ei kuku. Tema seepeale: "Tead, ma hakkasin vahepeal täitsa naerma, sest see kõik oli nii lihtne!" Ma pole kunagi tahtnud rohkem kellelgi nägu sisse lüüa, kui ma sel momendil tema oma tahtsin. Mul oli tunne, et mulle hõõruti mu rumalust näkku nii nagu pestakse eriti sitast akent. Vastik tunne ja jõhker viha. Kõne lõppes sellega, et 'sorri ma pean nüüd minema seina maha peksma, aga tore, et helistasid'. Olen siiani ülimalt vihane.
 Öösel istun ilmselt üleval, sest ma magasin juba nii kaua. Teen miskit oma küüntega või kirjutan. Küll ma leiutan. Laupäeval vean end ehk õue, kui ilus ilm on (ilusa ilma all pean silmas selget taevast, kuuma päikest ja võimalusi päevituda) või siis tegelen juba natuke inglise keelega. Viimase eksami oleks ikka ilus teha viie peale.
 Thank you, come again.

no ei meeldi see värk noh,

laama

nalitasime veits

 Mu klaviatuuri enter ei taha töötada. Kui te ainult näeksite kuidas ma praegu enterit olen kasutanud. Klahvi kate (or smth) on pealt ära võetud ja pmts orgiga vajutades. No vähemalt leiutan.
 Koolis oli nunnum kui eile. Nägin Robinit. Selle üle oli ikka jõle hea meel. No ja siis matemaatika konsultatsioon. Hm. On hämmastav kui palju on seal võimalik kõrvaliste asjadega tegeleda. Hämmastav! Ühel hetkel pidin terve ülesande lihtsalt uuesti tegema, sest tegin kohe alguses ühe lolli vea. Tunne oli selline, et asjad lendavad ühel hetkel aknast välja. Sõbralik ühesõnaga. :) Koolis olin ma jälle seni, kuni välja peksti.
 Koolist sain alevisse autoga .Vedas. Chillisime Noraga õues ja mingil hetkel saime Triinu juurde minna. Väga kahtlased tüdrukutejutud hakkasid liikuma. Las see jääda nii. Üritasime õppida ka. Küll minimaalselt, aga ikkagi.
 Praegu asun kodus. Üritan eksamivihikuga semmida. Ei suju. Väga complicated värk on. Eelmise aasta eksam ajab nutma. No tõesti ei taha läbi kukkuda. See veel puuduks.
 Pildid on ka veits toored a saame praegu vast hakkama.
 Thank you, come again.

eile, täna, homme.

 Teisipäeval seiklesin linnas. Sain asjad pmts tunniga aetud, nii et seadsin end sisse ühes raamatupoes. Lugesin seal Diana Leesalu raamatut "Mängult on päriselt". Jõudsin päris palju loetud paari tunniga. Kindlalt tahan edasi lugeda. Come on, kool pandi põlema juba! Ilmselt lähen homme raamatukogust läbi.
 Kui ma sel õhtul koju jõudsin, siis olin suht laip. Kell kuus ma langesin. Paar äratust tuli keset ööd telefonikõnede näol. Nii enne kahtteist, siis kell 1 ja siis pool 3. Jah, mul on kõik meeles! Mul oli lõbus öö ühesõnaga.
 Hommikul oli äratus kell kolmveerand 8, sest ma teadsin, et ma hakkan seda äratust lihtsalt edasi lükkama. Kella kaheksaks olin voodist välja veerenud. Hästi läks. Iseenesest oli päris tavaline hommik. Kella kümneks pidin koolis olema. Well... ma jõudsin tund aega hiljem. Naljakas on see, et peale 14 tundi kestnud uinakut, jäin ma veel nii pooleks tunniks magama. Keset söömist. Mis mul viga on? :):):)
 Teel kooli toimus üks jõhker sõnumite saatmine ja saamine. Järsku ütles üks sõnumitest, et ma sain eksami viie. Lugesin sõnumit mitu korda üle ja siis järgnes üks kuramuse pikk kooli poole tantsimine. Jumal tänatud, et keegi ei näinud. See oli jõhker tantsulka.
 Kooli päriselt sisse jõudes tormasin matemaatika klassi poole, sest seal pidi eesti keele õpetaja parasjagu eksamitöödega olema. Sain paar imelikku sa-jäid-kooli-veits-hiljaks-pilku ja tormasin oma eksamitööd uurima. Kirjand. 38 punkti 40-st. See väärib kallistust. Ma ei mäletagi, et ma mõne nii hea kirjandi oleks kirjutanud. Kõige värskemalt on meeles üks kirjand, millele mul õnnestus saada 36 punkti, aga 38?!?!?! Ülivinge. Väga rahul. Kuigi jah, mõned vead olid küll ikka väga totukad. Küll ma õpin. :) Ahjah, hiljem tuli veel üks õpetajatest minuga rääkima ja ma sain teada, et mu kirjand oli olnud kahe klassi peale paremuselt teine. Not bad. Ja siis veel hakatakse ootama minult mu omaloomingulisi jutukesi, mida konkurssitele saata. Tegin siit järelduse, et pean õppima kirjutama lühijutte. Siiani on kõik olnud puhtalt materjal raamatu jaoks. Jällegi, küll ma õpin, küll ma kirjutan.
 Matemaatika konsultatsioon oli rahulik. Inimesed valgusid kuidagi väga äkki laiali. Ja siis järsku sai ühel hetkel lastešampust juua. Ilmselgelt oli tegemist matemaatika konsultatsiooniga... jajah. Ma olin koolis ikka päris õhtuni välja. Seni kuni koristajad meid välja peksid pmts. Koju jõudsin kella poole viie paiku kui mitte hiljem. Arenesin natuke küll. Pole viga. Võinoh, natuke on. Eksam teeb ikka kergelt närviliseks. Tundub minu jaoks raske olevat. Ja ausõna, ma ei vihka midagi rohkem kui seda, et keegi ütleb asja kohta, millest ma absoluutselt aru ei saa, et see on lihtne. "Kuidas sa siis seda ei oska? See on ju nii lihtne!" Ma vihkan seda! Täiesti vihkan seda! Mina olen arvamusel, et iga inimene on milleski andekas. Nagu tõsiselt andekas ja kõiges pole lihtsalt võimalik iseenesest parim olla. Mina kirjutan. Mulle meeldib see ja ma oskan seda. Matemaatika ja kõik matemaatiline? Ei. Oh ei. Mkmkmkm. See pole minu rida. Samas võib see olla ka vale mõtlemine. Samas on see kõik lihtsalt ka nii, et minuni ei jõuagi teatud asjad. Ükskõik kui kaua või kuidas ma ka ei tuubiks. Mõned asjad lihtsalt pole nii mõeldud (?). Mulle meeldiks lihtsalt oma rida ajada ilma stressi tekitavate teguriteta. See oleks super.
 Homme jälle matemaatikamaratonile!
 Thank you, come again.

We accept the love we think we deserve.

 Tänane eksam oli laheeee. Vaevalt, et keegi teine seda öelnud on, aga mulle meeldis. Mulle meeldisid need lugemistestid väga. Proovieksami omad olid niiiii mitu korda raskemad ja üleüldiselt veidramad. Päris eksami omad olid sellised sobilikult ninnunännud. Meeldivad ühesõnaga.
 Grammatika ülesanded olid natuke kentsakad. Enamustega sain täitsa ilusti hakkama, aga oli kahtlema panevaid momente ka kindlasti palju. Tänu sellistele kahtlustele muutsin veel viimasel minutil õige vastuse valeks. Niunäu.
 Kirjand. Oh. sa. raisk. Teema oli suhteliselt ära tehtud juba. Pmts oleks olnud nagu vana kirjandi uuesti kirjutamine. Ei olnud minu jaoks midagi sellist väga mõtlema panevat. Nagu ma nüüd viimaselajal olen hakanud tegema, koostasin ma skeemi ja skeemi alusel hakkasin teemasi arendam n stuff. Viimane klassikirjand näitas, et see viis toimib. Sain selle nelja. :3
 Peale eksamit hakkasid pihta igasugu telefonikõned. "Emme, ma sain eksami valmis!" Sealt edasi tuli pikk seletamine sellest, mis seal kõik oli jnejne. Tunne oli hea. Siiani on tunne hea. 4 kukub ju ikka ära. Oijah, meeletult tahaks juba hinnet teada. See ootamine tapab.. -.-
 Homme rändan ma natuke linnas ringi. Otsin jällegi lõpetamiseks vajalikke vidinaid. Käin ilmselt ühest kangapoest läbi enda küünte jaoks pitsi ostmas jne. Tõotab huvitav päev tulla.
 Praegu kappan pessu ja siis tudule ära kah.
 Thank you, come again.

kui mina ütlen karu, siis sina ütled püksid.

 Tagasi hullumajas. Kaberlas oli siiski äraütlemata meeldiv. Hea ja rahulik. Koju jõudes oli esimene draama saia pärast ja teine sellepärast, et keegi oli vetsus tule põlema jätnud. Mõttetud paanikad, suhteliselt mõttetu karjumine mõttetute asjade pärast. Lihtsalt viige mind ära. Täielik hullumaja.
 Homme kepsutan eksamile. Kell 10 hakkab. Väga vahva, väga tore. Saab vähemalt ühe asja kaelast ära.
 Teisipäeval käin äkki linnast läbi. Sealt oli paari asja vaja. Kolmapäeval on matemaatika konsultatsioon. Neljapäev tuleb ilmselt samasugune nagu kolmapäevgi. Ehk isegi veidi pingelisem. Reedel on matemaatika eksam. Peale seda võib juba natuke rahulikumalt võtta. Seda kuni järgmise kolmapäevani. Siis on inglise keele eksam. Jaaaaa siiis reedel on juba lõpetamine. Lõpuks ometi. Peale lõpetamist hakkab küll nali saama.
 Praegu teen ilmselt natuke veel homseks ettevalmistusi ja siis tuttu ära ka.
 Thank you, come again.

kaberlast

vähemalt mina sain söönuks

meie kinoõhtu

2. juuni

 Täna olid mu sõbrad eksamivihik, eelnevad eesti keele eksamid ja kolm koera. So much fun.
 Praegu vahin telekast mingeid lolle saateid. Ilmselt kolin varsti üles korrusele tudule.
 Thank you, come again.

hello june!

päris oknorm ilm või mis?

 Terve päeva istusin eesti keele konsultatsioonis. Tegelikult oli meeldiv, sest õpetaja tuju oli selline mõnus. Tegime ülesandeid ja oli niisama rahulik. Hiljem tassisime juba lauad ja toolid eksamiruumi. Veidi kõhe oli. Raske seletada.
 Peale kooli käis veel semu korraks minu pool. Üsnapea jäin üksi ja sain kõne emalt. "Kuule, kas sa saad Kaberlasse tulla? Teeme grillli ja..." Rohkem polnud vaja. Pakkisin suht kiirelt asjad kokku, koristasin natuke oma paberimajandust ja käisin poest läbi. Juba olingi bussi peal. Kuna YOLO oli seal hull teema, siis ma pean vajalikuks öelda, et YOLO on kõige lollim põhjendus üldse. Ükskõik millele, ükskõik millal, aga see on jube loll asi. No nüüd on see vähemalt selgeks tehtud.
 Nii hea oli Kaberlasse jõuda. Siin on alati nii hea. Kaks pontut tervitasid nii elavalt ja üldse kuidagi väga oodatud tunne oli. Väga, väga mõnus igatahes. Kuna ma olin nii, nii näljane, siis läks suht kiirelt grillimiseks. Väga hea söök oli. Kõht on siiani jube täis.
 Homme olen ma täitesti üksi majas. Ilmselt õpin eksamiks. Küll ma leiutan. Loodaks, et päike tuleb välja, siis saaks veits jumet juurde. Oeh, jumet oleks vaja. Näen praegu suht surnud välja. :) Ilmateadet vaadates küll kuskilt päikest ei paista kahjuks. :(
 Jõhker unekas on praegu, nii et äkki veeren täna juba varakult linade vahele. We'll see.
 Thank you, come again.

tere öist neljapäev-reedet.

 Ma olen tänasest päevast vaimustuses. Koolis tunde kui selliseid ei olnudki. Sättisime lihtsalt lõpukellaks asju valmis. Jube tore oli. Tõstsime toole, tegime lillekimpe ja sättisime igast küpsiseid ja asju taldrikutele. Tore siuke. 2 töövihikut sain kah ära anda + portsu õpikuid.
 Lõpukell iseenesest oli minu arust suht mõttetu. Samas selline mõnus ja sõbralik(?). Raske kirjeldada. Seal sain asju näha, naerda ja tunde polnud. Ma kõlan nagu kohutav inimene... Agajah, mulle meeldis see osaline passimine. Lihtne. Ja minuarust oli paralleelklassi näidend ka päris vinge ja tantsude poppurriiii oli ka awesome.
 Peale lõpukella kappasin koju ära. Sain vaevalt 5 minutit kodus olla kui Robin sisse sadas. Ninnunännununnu värk ja kuskil kella kuue paiku läks ta ära, jättes pool oma varandust siia. Nii tavaline kuidagi.
 Kuna mul hakkas kiirelt nii erakordselt igav, siis kutsusin ma Jannu siia. Jõhkralt palju oli rääkida jälle. Täiesti ulmekas. Jannu sai kuskil kell 23 somethingsomething siit minema. Guess what, me tegime jälle cinnamon challeng'it. What the hell is wrong with us?!?!?! Mina jälgisin jälle traditsiooni ja väljutasin kõik, mis mu maos parasjagu leidus. Supertore. Btw, meil on sellest ka video. Seda kellelegi näidata pole küll mingit kavatsust. :)
 Mida hilisemaks aeg läks, seda deep'imad jututeemad tulid. Ma ei tunne end kunagi targemana, kui seda psühholoogilist bullshit'i ajades. Kõik on loogiline, kõik on mõistetav ja kõik on inimlik. Lihtne. Kindlasti tahaks oma tulevikku sellega mingil moel siduda. We'll see.
 Aga nüüd rooman ma magama ära. Homme tuleb siiski karm päev. 6 TUNDI EESTI KEELT! + õhtuni välja matemaatika. Awesome! :):):):):):):):):)
 Thank you, come again.