hirmus täiuslikud vanapaarid / käroli nutused meenutused

 Kui ma täna hommikul bussiga linna poole sõitsin, tulid mingil hetkel bussi üks vanem meesterahvas ja ta naisuke. Mees saatis naise ise viisakalt istuma ja ostis siis mõlemale piletid. Kui mees oli tagasi naise kõrvale istunud, toetas naine oma pea ta õlale. Ilus oli vaadata.
 Minu ainukesed vanavanemad kui sellised, olid Kohtla-Järvel elavad naabrid. Ma pole kunagi oma vanavanemaid näinud. Ei ema ega ka isa poolseid. Minu jaoks olid olemas üleval korrusel elavad onu Emil ja tädi Helgi ning kõrval korteris tädi Maimu ja onu Viktor. Alati kui ma Helgil ja Emilil külas käisin jäin ma vaatama ühte pilti, mis neil seina peal oli. See oli neist kahest kas bussi minemas või bussijaamas olemas (andestage mulle mu veidi tolmune mälusopp). Nad olid pildil väga õnnelikud. Nad olid alati koos õnnelikud. Absoluutselt alati. Ka hiljem kui me neil perega külas käisime olid nad ääretult õnnelikud ja ühtehoidvad. Nad ootasid alati mu joonistusi ja kirjutisi. Nad olid ainsad inimesed, kellele ma oma omaloomingut saatsin. Nad olid selle üle ääretult rõõmsad, olgugi, et mu jutud polnud kuigi andekad.
 Paar aastat tagasi jäi Helgi väga haigeks. Tal olid rinnus tugevad valud ja ta ei saanud kuigi palju liikuda. Emil pidi ta eest üksinda hoolitsema. Ühel hommikul avastas Emil, et ta abikaasa on surnud. Ma ei suuda ette kujutadagi seda tunnet, mida ta tunda võis. Peale aastatepikkust õnnelikku kooselu on inimene, kellega lõunati pargis jalutamas sai käidud, läinud. Kui ema seda teatas, olin ma šokis. Mulle jõudis see kohale alles paari päeva pärast. Tundsin nagu osa mu perest oli järsku läinud. Kui me Emilile jälle külla läksime, ei kuulnud ta kohe uksekellagi. Me ootasime vastust umbes 5 minutit, mis on tegelikult sedasi vanainimese ukse taga oodates veel eriti hirmus pikk aeg. Kui me sisse astusime, hakkasin ma silmadega korterist Helgit otsima. Teda ilmselgelt ei olnud ja see oli nii kummaline. Ta oli iga kord seal ja ta oli iga kord meid nähes nii elevil ja imestas kui pikaks ma olen kasvanud ja kui pikad mu juuksed on. Kui me Emiliga teed jõime ja vestlesime, siis jäin ma jälle seinal olevat pilti vaatama. Mulle jääb alatiseks meelde selle pildi asukoht seinal ja mulle jääb alatiseks meelde see õnnelik paar.
 Ma tunnen end süüdi, sest ma pole vanematega enam tükk aega Emilit vaatamas käinud. Ma kardan nutma hakata. See on ainus põhjus. Emil on nüüd juba viidud vanadekodusse, sest tal oli üksi raske toime tulla. Ma pole tal külas käinud, sest ma kardan. Keegi ei taha vanadekodus näha ju nutvaid lapsi. Paar päeva tagasi helistas ema jälle sinna, et Emili tervise kohta küsida. Öeldi, et see läheb ikkagi stabiilselt halvemaks. Ta ei käi enam nii palju ringi jalutamas kui varem ja on rohkem voodis. Ma olen suurema osa blogipostitusest lihtsalt lohutamatult nutnud ja praegu avastasin ma kui meisterlikult olen ma oma algsest teemast täiesti mööda kirjutanud. Ma üritan siiski ehk kuidagi need otsad kokku siduda.
 Ma tahtsin selle kõigega öelda, et onu Emil ja tädi Helgi on kõige täiuslikum paar, keda ma tean. Nad hindasid üksteist ja olid koos kuni surmani. Ma tahan sellist suhet nagu neil oli. Tahan oma suhtesse sama palju vastastikust austust, armastust ja lugupidamist. Seda kõike tuletas mulle meelde too vanapaar, kes hommikul bussis oli. Ja neid nutuseid emotsioone, mis praegu avaldusid, õnnestus mul sees hoida hommikust saati. Paluks aplausi. Võtan vastu ka värskeid topeltjuustuburgereid.
 Thank you, come again.

how to procrastinate 2

hiljem kirjutan teile siia midagi

weird dreams

 Vabandused pikema kirjutamisvahe eest. Ma arvan, et võin selle eest vabandada, sest viimane postitus ilmus nädal tagasi ja ma kirjutan tavaliselt tihedamini. "Ma arvan, et võin vabandada." Rumal.
 Ma olen end üle nädala juba kaunis kohutavalt tundnud. Pea lõhub otsas ja organid teevad midagi, mis tekitab piisavalt jama enesetunde, et ei taha neid valuvaigisteid ka väga enam neelata. Täna hommikul mu organid muidugi ületasid ennast. Nii kehvasti tundsin ma end viimati... ma isegi ei mäleta enam millal. Kõik oleks nagu pikali liikumatult olles okei ja siis kui ma otsustan end voodist välja ajada, siis tulevad need pearinglused ja valud ja kogu see suurepärane kompott. Mu praegune perearst on ka kaunis kasutu ja tema soovitus on teed juua. Iseenesest ilus mõte, aga mulle meeldiksid edasised uuringud rohkem, sest see pole tõesti ainus kord, kui ma end nii kehvasti tunnen.
 Ma tahtsin tegelikult oma unenäost rääkida. Ma olin McDonaldsis ja kirjutasin oma raamatut (classy). Järsku kuulutati välja zombie-öö, mil tõusevad surnuist üles mõned inimesed ja jahivad elavate verd, et ise elama jääda. Ja see kõik toimus kord aastas ning kõik normaliseerus (need surnud, kes said piisavalt verd jäid elama ja need, keda hammustati ning ise piisavalt verd ei saanud muutusid tuhaks) päiksetõusul. Ma ei mäleta küll täpselt kuidas, aga kuidagi jõudsin ma koju (praegu tahaks seda veelgi rohkem teada, sest mu maja taga on surnuaed). Poole öö ajal helistas isa mu emale öeldes, et teda nagu hammustati, aga nagu ei hammustatud ka (tegemist oli rohkem kriimustusega) ja ta kahtles, kas tal on mõtet koju tulla. Ema kutsus ta koju ja ma üritasin end ettevaatusabinõuna enda tuppa lukustada. Üritus oli see, sest ema oli mu ukseluku ära lõhkunud ja kui ma küsisin miks, siis vastas ta: "Ta on vanamees, talle peab selle lihtsaks tegema."
 Kui isa koju jõudis, siis käitus ta nagu tavaliselt. Ta võttis esikus jope seljast ja rääkis, mis tööjuures toimus ning siis muuseas näitas seda kaunis verist kriimustust. Ta palus meil siiski temast päiksetõusuni eemal hoida, kuid nõudis, et ta kriimustus kohe kinni seotakse (kõlab täpselt nagu mu isa). Lõpuks läks kõik kenasti. Mu isa jäi isaks ja ei muutunud tuhaks. YAY! Jube igav lõpp, aga ma olin isegi rahul. Lisaks sellele kõlab Zombie-Öö natuke nagu raamat. Ma vähemalt tean, et on inimesi, kes seda loeksid.
 Ükskord nägin ma unes, et käpiknukud kontrollisid ühe tüdruku mõistust ja see tüdruk pani seepärast toime mitmeid jõhkraid mõrvu. See oli kindlasti üks mu verisemaid unenägusid. Ma nägin kuidas teerull aeglaselt inimesest üle sõitis, alustades jalgadest. Kedagi visati hargiga ja see maandus täpselt inimese lagipähe. Oh the blood... See oli täpselt sama kohutav kui Sharknado, aga täiesti uuel tasandil.
 Ma kirjutaks hea meelega veel, aga enesetunne sunnib mind magama. Loodetavasti tunnen ma end varsti paremini.
 Thank you, come again.

behind the scenes of "how to be a fashion blogger"

he's tiny

he's f-ing cute

wat

bonni liigutas alati siis kui see vajalik polnud

and here we go again...

damn you, dog!

dog, are you serious?

wat

why hello there little child

not sure what happened there...

how do i normal?

he saw other doggies and got excited

Ma tahtsin eelmise postituse jutust puhtana hoida ja mõtlesin nüüd siin midagi pajatada... I guess. Mul oli ka piisavalt pilte üle, mida veel siia vaatamiseks panna.
 Kõige toredam selle pildistamise juures oli näha möödujate pilke. Tuleb välja, et ikkagi on inimesi, kes jalutavad metsas mööda neid radu, mis ma arvasin olevat tühjad. Tuleb välja ka see, et päris iga päev ei näe metsas tüdrukut, kes kannab tagurpidi jopet ja keda pildistatakse. It was fine. Mu koera ainult häiris see tihedam liiklus. Ta ei haugu inimeste peale ega midagi, aga ta tõuseb oma kahele pisikesele jalale ja on väga elevil ning tahab kõigile musi teha. Milline võimas valvekoer eks?
 Üks pildistamise tipphetki oli ka see, kui ma oma telefoni ära kaotasin. See kukkus ilmselt mu taskust, kui ma omale jopet teistpidi selga ajasin, aga õnneks sai see peale suurt draamat üles leitud.
 Ma peaksin ilmselt tänama oma fotograafi, kes üritas samaaegselt pildistada ja ka mu hullu koera hoida. Aitäh, Liisa! Lisan siia ka Liisa blogi lingi (that's what fashion bloggers do right?). Ja ma arvan, et ma lõpetangi sellega ja lähen magama. Mul on õnnestunud kuidagi haigeks jääda ja ma keerasin kuidagi headbangides ka oma kaela perse (not literally, oh dear god...), nii et elu on võimatu olnud. Anyway...
 Thank you, come again.

how to be a fashion blogger

parka - Sheinside

jeans - Zara

hat - DIY

boots - H&M

hair - DIY

dog - Tallinna Loomade Hoiupaik

Thank you, come again.

well this is awkward...

 Tere taas. Kõigepealt tahaks ma öelda, et mul on meeletult hea meel kogu selle positiivse tagasiside eest, mida mu eelmine postitus endaga kaasa tõi. Ma ei oodanud, et mu blogi vaatamise lained nii kõrgete lainetega lainetavad ja et inimesed minuga sellest rääkima tulevad. AITÄH! I don't even know what to say anymore. Ma tahtsin seda postitust esimene kord teha juba tükk aega tagasi, kui ühel perekondlikul söömaajal mu tädi minult küsis, et kas ta võib mulle toitu juurde tõsta või olen ma endiselt/jälle dieedil. Paluks suurt aplausi mu tädile ja tema korduvale naljale. Ja mul on hea meel, et ma selle postituse eest peksa pole saanud. Thanks for that also.
 Well, mul polegi vist täna kindlat teemat, millest kirjutada. Tegelikult on mu nimekiri neid täis, aga mul pole tuju ühestki neist kirjutada (see on vist mu kõige kohutavam come back peale head postitust).Well, õigupoolest leidsin ma eile ühe video, mis inspireeris mind piisavalt, et ma actually midagi tegema hakkaksin. See oleks justkui mu uusaastalubaduste postituse järg... aga mitte päris. Ma arvan, et ma jätangi selle siia ja siis lõpetan selle awkward vestluse.

  Thank you, come again.

i'm sorry i'm skinny

ma vihkan oma kondiseid käsi

Ma ei tea kuidas inimesed sellesse postitusse suhtuvad. Ma oletan, et ma võin selle eest paska krae vahele saada, aga you know what, ma olen seda niigi saand. So here we go.
 Ma olen kõhn. Ma olen kondine. Ma olen olnud selline lapsest saadik ja tuleb välja, et see pole muutunud. Ma pole buliimik. Ei, kui ma söön, siis jääb see toit minu sisse. Ma ei ole ka anorektik, kes toidust täielikult hoiduks. Ma olen täiesti ilma söömishäireteta. Kui ma veel ask-i kasutasin, siis küsiti minult rohkem, kui ma oleks uskunud mu söömisharjumuste kohta. "Mis on su rasvaprotsent ja kui pikk sa oled ning kui palju kaalud?" You see, ma ei mõtle oma rasvaprotsendile, ma ei mõtle üleüldse oma kaalule, sest mul on sellest täiesti ükskõik. Mu kaal ja selle säilitamine pole mu jaoks oluline. Ma olen täiesti normaalne inimene (mõistsin just seda uuesti lugedes, et kõigi jaoks on normaalsus erinev ja ma ei saa päris nii öelda, aga ma jätan selle siia ikkagi sisse) ja teen asju nagu iga teinegi, ma olen lihtsalt mõõtmetelt väiksem.
 Ma mõistan kuidas keskmisest veidi suuremaid inimesi plaksutatakse takka, et: "You go girl, fuck being skinny!" ja kuidas mehed plaksutavad käsi: "Selline ongi normaalne naine ja on hea, et kuskilt saab kinni haarata!". Ja siis istun siin mina. Normaalse naise vastand. Ma olen ebard. Ma olen nii ebanormaalselt peenike, et minust huvituvad modelliagentuurid. That's pretty horrifying. I mean, te olete ju neid tüdrukuid näinud. Nii surmavalt kõhnad, et paneb imestama kuidas need oksaraod, mis peaksid jalad olema, neid üldse kannavad. Ja siis nad panevad veel jalga platvormid ja väänavad neid jalakesi ja... oh god no. Anyway. Minu arust on tore, et keskmisest veidi suurematele kaasa elatakse ja komplimente tehakse. See on suurepärane. Mis mulle, kui väga peenele inimesele okei pole, on see, et samal ajal tehakse maha peenikesi.
 Ringleb ka arvamus, et peenikeste elu on lihtsam, kui slightly tüsedamate ja actually täiesti normaalkaalus inimeste elu. Kohutav arvamus. Ma ei taha öelda, et peenikeste elu on nüüd surmavalt raske, aga sellel on omad miinused. Ma juba mainisin seda, kuidas kõik küsivad toitumishäirete kohta. Mind on kutsutud skeletiks. Pidevad naljad sellest, et tuul viib mu ära (like take that joke to the next level, I get that even when there's barely any wind). Kui ma esimest korda inimesega kohtun ja ta mu käsivarsi näeb, siis tuleb alati ka nende kohta mingi kommentaar (mida ma pahaks ei pane, aga kui sellest saab korduv nali, siis excuse you but no). Arsti juures käimine on lõbus. Kõik see kaalumine ja mõõtmine ja siis tuleb järsk arsti avastus: "Oi, aga sa, tüdruk, oled ju alakaaluline." Ära sa märgi. Ma olen seda elu aeg olnud ja ükski arst pole soovitanud sellega seoses midagi teha ka. Muidugi on küsitud toitumishäirete kohta. Ma olen pidanud rääkima oma tunnetest seoses toiduga ja seda, mis mu lemmik söök on. See on nii tüütu, kui on teada, mida nad mõtlevad.
 Mida ma öelda tahan on see, et thigh gap on ülehinnatud. Mu ema on ka mind alati sedasi õpetanud ja minu jaoks on see täielik müsteerium, miks neiud seda taga ajavad. Ja ma tahan juhtida ka tähelepanu sellele, et palun ärge tehke (kogemata või meelega) peenikesi maha, kiites teist kehatüüpi. We have feels too. Ja issver kuidas ma loodan, et keegi ei mõtle, et ma tegin selle postituse selleks, et mind haletsema tullakse, sest ma ei oleks osanud selle peale tullagi (ma reaalselt loen praegu korduvalt seda postitust üle ja kirjutan lisasid, et ma pärast kuskil nuga ei saaks, sest keegi sai minust ja mu kavatsustest valesti aru ja kõik need 'lisad' tunduvad nii naeruväärsetena, aga ma lisan need siia, sest mulle on veel mingil määral mu elu armas).
 Ma loodan, et ma kuskil midagi valesti ei öelnud ja et keegi juhuslikult mõne mu öeldud asja peale ei solvu, sest kohe kindlasti ei üritanud ma seda teha. See polnud kohe kindlasti mu eesmärk.
 Thank you, come again.

Head uut aastat?

Käes on uus aasta ja inimesed lähevad uusaastalubadustega lolliks. Kindlasti on olemas need neiud, kes lubavad šokolaadist loobuda (fools) ja inimesed marsivad suurtes massides jõusaalidesse ja lubavad olla edaspidi tervisliku eluviisi austajad ja kummardada kapsaid ning kõike, mis on roheline ja vähegi söödav. Like that's gonna happen... Ma vihkan uusaasta lubadusi. Tulihingeliselt vihkan. Milleks lubada midagi, millest sa nii või naa lõpuks kinni pidada ei suuda (sa ei suuda šokolaadist loobuda, you fat fuck) ja selleks, et minna üle tervislikule eluviisile pole vaja uut aastat! This may shock you, aga eesmärkide püstitamiseks pole vaja uut aastat! Eesmärke, mille poole püüelda, võib püstitada ka keset aastat või ükskõik millal!
 Kui minult küsitakse uusaastalubaduste kohta, siis ütlen ma kas midagi lolli või midagi, mis on kõige tavalisem uusaastalubadus (aka i'm gonna start exercising and eating healthy) ja seda väga sarkastilise noodiga hääles. Uusaastalubadused on minu jaoks nali justnimelt selle pühaduse pärast, mis nende ümber tiirleb. Jah, ma mõistan, et inimesed seavad omale aastaks plaanid, mida nad täita üritavad ja mõned actually ka täidavad neid (mis on ilus), aga need mõned inimesed... õigemini suurem osa inimestest lihtsalt lollitavad selle mõttega. Jah, nad lubavad olla paremad inimesed ja alguses võivad sellega isegi üle pingutada (seda näeb facebookis olevatelt piltidelt ja check-in'nidest jõusaalis. ALATI!) ja siis kuu pärast ehk, on see kõik kadunud. Nii palju siis lubadusest, mida sa terve AASTA täita tahtsid.
 Minu kaks asja, millest ma üritan igal aastal kinni pidada on: don't fuck up and don't die. Hea ja lihtne ning mitut moodi mõistetav. Seletades lahti: "don't fuck up" tähendab, et ma ei keeraks untsu oma õppeedukust (millega mul praegu väga hästi läheb) ja et ma klassi lõpetaks ja alustaks ka järgmist kooliaastat edukalt. "Don't fuck up" on mõistetav ka suhetes. Ma ei taha oma suhteid sõpradega unarusse jätta ja ma üritan kõikidele kallitele inimestele nii palju aega pühendada kui ma parasjagu saan. Ma loodan ka üleüldiselt, et ma ei keera midagi untsu, sest ma olen kohutav jamadega tegeleja. Ma nutan ja värisen and it's a mess. Ma arvan, et väljend "don't die" on kõigile mõistetav ja seni olen ma selle "uusaastalubadusega" ilusti hakkama saanud, seega miks mitte sellega edasi minna, right?
 See postitus algas siin vähemalt päris paljulubavana... Homme seisab mul ees õppetöö, millega ma kohe kindlasti tegelema pean ja loodetavasti õnnestub mul see vaheaja tunne maha raputada, sest ma pean kohe täiesti tõsiselt juba koolile pühenduma ja asju vastamas käima... ma juba tunnen, kuidas stressilaine minuni hakkab jõudma. Well, egas midagi...
 Thank you, come again.