behind the scenes of: 10 asja, mida ma oleks Positivusel teinud vol3 (viimane!!!)

 Jah, ma olen üks neist mölakatest, kes südatalvel piltidega suve meenutab. Olen kohutav jaa-jaa.
 Lappasin siin pilte üle ja paistis, et rohkem Negativuse behind the scenes'i ma kokku panna ei saa. Võinoh saaks, aga ei tundunud eriti mõttekas olevat. Sai nagu kõik läbi võetud.
 Plaanin sel aastal päriselt ka Positivusele jõuda ja kõiki soovitud asju teha. Ilus plaan ju. Sel aastal tundub minek mõnevõrra reaalsem juba praegu, aga ei taha midagi ära sõnuda. Eks paistab mis saab.
 Behind the scenes vol 2 kasub siin.
 Thank you, come again.

my mom has no chill

Iseenesest võiksin mõne asjalikuma kirjutise teha, aga las ma olla. Tahaksin rääkida sellest, mis täna tööl toimus. Krabage küpsised ja kakao kõrvale.
 Läksin tööle nagu ikka liiga hilja ning olin valmis kohe mingil debiilsel kiirusel asju tegema, et jõuda omadega mingile mäele. Tööl oli aga uus inimene. Ema läks siis viisakalt koos minuga tema juurde ja tutvustas meid omavahel. Surusime siis kätt ja kõik oli väga viisakas. Kui olin oma jääkülma käe tagasi saanud, siis märkis proua, et mul on väga väiksed käed. Ema hakkas edasi vehkima, et mul ongi väga peen kont. "Kärol, keera varrukad üles. Näita!" Näitasin siis veidi vastumeelselt muheledes oma käsivart ja proua poolt tuli seepeale vastus, et tal on minuvanune poeg. Poeg olevat suur ja tugev. Peaaegu 2 meetrit pikk ja sain ka kaalunumbri teada ning väga kena ja tark poiss olevat ka. Et sellist oleks minusuguse õrna neiukese kõrvale vaja. Sattusin hetkeks segadusse ja ei saanud päris täpselt aru mis toimub. Kas mulle üritati just meest pakkuda? Ema "tütar saab mehele" dick oli muidugi väga kõva ja ta küsis minu jaoks justkui täiendavaid küsimusi kõnealuse härra kohta. Iga vastuse peale vaatas ta mulle otsa mingi imeliku elevusega silmis. "Näe mees. Sulle meeldivad mehed. Võta ära!" Umbes nii. Proua ei saanud ka muidugi pidama ja tegi kordamööda komplimente mulle ja imetles oma poega.
 Kas selline asi on normaalne? Ma olen ka varem märganud selliseid vaikseid sahinaid. Näiteks siis kui ma veel väiksem oli, siis otsis ema mulle järjepidevalt semusid, kellega mängida, aga see on väheke teine teema. Lisaks sellele olen ma emale rääkinud, et ma tahan seda suheteasja häääääästi rahulikult võtta ja tahaks ennast enne mingitki teemat korda saada, aga tundub, et see läheb tal automaatselt meelest kui nimetan mõne härrasmehe nimegi. Ta mõtleb juba sellest kuidas ta mulle külla tuleb ja oma lastelastega tegeleda saab. No chill whatsoever. Eks ma mingil määral mõistan ta muret. Kõik tahavad ju, et nende laste soovid ja unistused täituksid ning mu ema teab suurepäraselt milline romantik ma olen. Lihtsalt on hirmus veider, et ta mulle nüüd sellise tempoga meest püüab kõrvale leida. Aega ju nagu oleks veel.
 Küsisin kusjuures hiljem ka, et miks ta nii käitus (kui emalik minust). Sain tema poolt vastuse, et ta ei märganudki, et sedasi tegi. Võib-olla võttis siis mõni lastelaste näljas olev vaim ta keha üle. Who knows.
 Thank you, come again.

again with the Arctic Monkeys

 Ma ei osanud siia midagi väga kirjutada ja draftist ei kõlvanud nagu järgmist pildipostitust ka kohe ette võtta. Tahtsin kuidagi lebolt märku anda mida ma teinud olen, sest mulle meeldib mõelda, et kedagi kotib.
 Ma olen palju muusikat kuulanud. Ma kuulan tegelikult pidevalt palju muusikat, aga ma olen ringiga tagasi Arcticu juurde jõudnud. Taasavastasin kavereid ja albumite b-pooli. Vanade demo versioonidega olen ka tutvunud. Nende vanem kraam on koguaeg parem tundunud ja see on ka see, mida ma soovitan tavaliselt tutvumiseks kuulata. Leian end nüüd enne magama minekut kuulamas AM-i või Suck It And See-d. Mõnusad uimased albumid.
 Ma jutustan järgmine kord midagi lahedamat.
 Thank you, come again.

nutune reede

 Kas kellelgi on veel nii, et ühel hetkel kuskil peol olles, tahaks hakata lihtsalt lõhkuma, inimeste peale karjuma ja peksma? Mul on vahel nii. Viimati oli nüüd eelmine reede.
 Käisin eelmine reede kõrtsus. Päev oli üleni jama olnud ja ei julenud end koju oma mõtetega üksi jätta. Välja minek tundus selline enamvähem hea mõte olevat. Nojah, kogu õhtu kujunes veidraks. Kohati ebameeldivaks. Vähemalt minu jaoks.
 Kõrtsu kohale jõudes selgus, et seal leidis aset mingit sorti õpetajate üritus. Nägin vana kehalise õpetajat, kahte inglise keele õpetajat, kooli raamatukogu tädi ja veel paari teist. Tundus huvitav ja kohati humoorikas õpetajaid tantsupõrandal näha. Mingil hetkel ilmus välja mu vana inglise keele õpetaja, kes oli ühtlasi ka mu lemmik õpetaja koolis. Mis edasi sai? Ah tead, puistasin südant. Kõik lood rääkisin ära ja ta isegi kuulas. Rääkisime isegi koolisüsteemi vigasusest ja ma tundsin, et mu ideid võeti kuulda. Hea tunne oli. Kahju, et pikemalt vestelda ei saanud.
 Mu kunagine klassivend oli ka seal. Kutt oli vist viiendas või kuuendas klassis teise kooli läinud, aga seal ta nüüd oli. Püüdis mind tantsima meelitada. Ma ei tantsi väga sellistes kohtades. Mulle meeldib öelda, et mu tantsusammud on selliste kohtade jaoks liiga epic'ud, aga tegelikult tunnen ma lihtsalt ülimat ebamugavust. Umbes sama tunne nagu tekkis sööklas süües, kui sulle laua teisest otsast mingid kuuendikud söömise ajal suhu vahtisid ja vahepeal midagi üksteisele sosistasid. Ülim ebamugavus. Seega keeldun viisakalt tantsust. Antud õhtul pidin ma sellele samale inimesele "Ei" ütlema ligi 30 korda. Aga ärme rutta ette. Kutt püüdis algul viisakaks jääda. Küsis kuidas mul läinud on. Kui ma hakkasin sellest rääkima, siis uitas ta pilk minust vastassuunda. Ütlesin seepeale, et kasvatan lambaid ja olen ääretult õnnelik. Ta ütles, et tal on minu üle hea meel ning kutsus mind uuesti tantsima. Keeldusin jällegi viisakalt.
 "Võib-olla kui sa rohkem jood, siis tahad lõpuks tantsima ka tulla," muiati mulle ühek hetkel näkku. Kuidagi väga rõve hakkas. Jube raske oli viisakaks jääda. Ütlesin, et kui ma rohkem joon, siis hakkan ma inimesi järjest perse saatma.
"Hehe, ära siis küll rohkem joo." Silmsidet katkestamata jõin ma oma klaasi tühjaks. Viisakusest istus ta mu kõrval veel minuti ja kadus siis teadmatus suunas. Jube hea meel oli. Sain jälle hingata.
 Mingil hetkel ilmus ta jälle mu kõrvale ja püüdis mind seekord isegi tantsuplatsile sikutada. Õrnalt, aga ikkagi ebameeldiv ju. Seejärel küsis ta minult kuskil 10 korda järjest miks ma minna ei taha ja ütles, et "ma ei taha" pole vastus. Kui ma hakkasin seletama miks "ma ei taha" on täiesti arvestatav vastus, siis kutsus ta mind isekaks. Peale seda ütles ta, et mul on ilusad silmad. Vastasin, et ma tean. Ta kutsus mind jälle isekaks. Ma arvan, et ta ei tea päris täpselt selle sõna tähendust.
 Kui kutt jälle silmapiirilt kadus, siis tundsin, et pean end ära peitma puhtalt selleks, et jälle hingata. Nii kuradi palju negatiivseid emotsioone ketras läbi minu, et ma ei teadnud kas hakata lõhkuma või lihtsalt nutma. Põgenesin esmalt vetsu ja mõne aja pärast juba välja, sest mul oli raskusi hingamisega. Kartsin eriti vihast paanikahoogu, pisarate ja muu taolise jamaga. Tuul puhus põue ja ma olin täiesti üksinda väljas. Kedagi polnud. Seest kostus ainult mingi mõttetu muusika ja inimeste lõbus valjuhäälne vestlemine. Mõtlesin, et miks kurat ei suuda mina end kokku võtta ja sellest värgist seal rõõmu tunda. Ma nimetan seda värgiks, sest ma ausõna ei tea kuidas teisiti selle kohta öelda. Pralle? Vahet pole. Tundsin end hirmus üksikuna. Veidi ka värdjana, sest ma ei suutnud sulanduda sellesse kuramuse massi ning kasvõi teeselda, et kõik on hüva ja mulle meeldibki, et mind ei kuulata ning ei saada aru Ei-st. Ja noh, seal ma nüüd olin - üksinda väljas külmast lõdisemas ja näpud risti lootmas, et ma saan hingamise kuidagi kontrolli alla. Sain ka. Karge õhk vist aitas mingil määral.
 Kaua ma seal sellegipoolest olla ei suutnud. Kui juba mingi tülgastus inimeste vastu sellisel üritusel tekib, siis see enam ära ei kao. Vähemalt seda olen ma aru saanud. Jalutasin mööda maanteed koju, poetasin paar pisarat ja kahetsesin, et ma koju jääda ei otsustanud. Kuradi külm oli.
 Ma kirjutasin seal "värgil" olles oma telefonimärkmetesse kaunis pika...märkme. Mõtlesin algselt ainult selle siia kirja saada, aga mõistan praegu, et olin seda kirjutades eelkõige vihane. Selle siin avaldamine poleks olnud aus märkmes mainitud inimeste vastu, sest teades meie ülidramaatilisi noori, paisutatakse iga väiksemgi asi meeletult suureks. Suurepärane näide sellest on see, kui aastavahetusel minuga vestlema tulnud inimesed nimetasid mind kellegi naiseks. Kui küsisin kust nad sellist valeinformatsiooni said, siis öeldi, et nad järeldasid seda sellest, et too härra oli mu facebooki pilte kommenteerinud. Tuleb välja, et sa oled kellegagi automaatselt suhtes kui ta su kolme facebooki pilti kommenteerib. Uskumatu, eks?
 Tahtsin sellega vist öelda, et all you have is you ning see on tegelikult piisav.
 Thank you, come again.

behind the scenes of absolute fuckery

 First things first - ma polnud päriselt purjus. Alles pildistamise lõpuks olin ma kergelt purjakil, aga pildistamise ajal pilgutasin ma lihtsalt tavalisest aeglasemalt oma silmi olin hirmus nunnu,
 Mind inspireerisid oma sünnipäeva pildid (shoutout Stjopale!). Idee ise tuli välja nii lampi. Mõtlesin mis mul margi täiesti maha võiks teha ja mida ma ilmselt ühel hetkel kahetseda võin. So this happened. Ma mõtlesin tegelikult kasutada hullemaid pilte. Selliseid, kus ma näen täiesti loojas välja ja mida ma kohe kindlasti kahetseda oleks võinud, aga kaine peaga ei suutnud ma neid üles panna. Tegin nii head näitlejatööd, et see mõte tundus juba pilte nähes kohutav. Läksin niisiis väheke viisakamat teed.
 Minnes korraks riiete juurde, siis ei plaaninud ma kanda seda valget fluffyt pusa/mantlit/asja. See jõudis minuni pildistamise päeval ja oli photoshoodi üllatuskülaline. Demonstreerisin seda Liisale ja ei tahtnud enam ilma selleta ringi kulgeda. Kiindusin kohutavalt.
 Juhul kui sa pole päris kindel millisest postitusest ma üldse räägin, siis link on siin.
 Thank you, come again.

suhtesõltlased

 Pidin täna plaani järgi avaldama mõned behind the scenes pildid ja väheke selle teemaga seonduvat juttu, aga tänane päev kirjutas asjad minu jaoks vähe teisiti ette.
 Mulle anti põhjust hakata mõtlema suhtesõltlaste peale. Rääkisin siin paar päeva tagasi inimesega, kes kiirustab ühest suhtest teise ilma igasuguse mõtlemiseta ja tundsin ülimat tülgastust. Ma tean, et mulle ei meeldi inimestest kirjutada, aga see teema on põhjus, miks ma värisesin täna tööjuures vihast ja ei suutnud muust mõelda. Tundsin end nii kuradi ärakasutatuna, sest ma tean mis tunne on sellise inimese ohver olla. Ohver on võib-olla natuke liiga karm sõna, aga see tunne on fucking sitt. Sa mõistad, et sind ei võetud aastate vältel kui teist inimest vaid lihtsalt kui suhet. Lihtsalt midagi, millega kodu mängida, sest teistel nagu on juba keegi. Need pidevad võrdlused teiste paaride ja nende tegemistega. "Nendel küll suhtes selliseid probleeme polnud..." No shit! Nad on teised inimesed! Samal ajal kõrvutatakse sind teiste inimestega ja pannakse uskuma, et sa peaksid nendega samal õrrel istuma, sest muidu pole sa lihtsalt normaalne. Kui sa fucking kuulaksid mind ka ja äkki püüaksid mõista milline inimene ma olen, siis sa ei püüakski mulle seda paska ajada!
 Kuna suhtesõltlasel oma kaaslase vastu mingeid tundeid tekkinud pole, siis pole petmine mingi probleem. Pärast viib oma kaaslasele lilli, sest teised paarid teevad nii ja õitega vabandamine tundub nagu siiram... ma ei kujuta ette mis põhjusel. No ja kui andeks antaksegi, siis mängitakse seda suhteelu kas siis kuni järgmise petmiseni või lõpuni välja (mida iganes see ka ei tähendaks).
 Peale lahkuminekut võid näha ahastuses suhtesõltlast kõigepealt oma akna taga anumas, et sa ta tagasi võtaksid ja kui kahju tal on ja sellised probeemid on tegelikult ju normaalsed ja te peaksite lihtsalt rohkem pingutama, sest see teine paar sai nendest jagu. Alati on mingi teine paar, keda jälgida. Kas siis vanemad või keegi tuttavatest. Alati on keegi, kelle pealt maha mängida. Kui sa suhtesõltlasele järgi ei anna, siis on tal juba nädal peale su õlal nutmist uus kaaslane. Vahel täiesti suvaline inimene, vahel keegi varasem tuttav. Kesiganes talle tähelepanu pöörab või kellel temast ta nutulaulu peale hale hakkab.
 Ma arvan, et selline inimene ei teagi täpselt kes ta selline on. Ta ilmselt ei oska üksi olla. Ta ei talu enda seltskonda. Ilmselt ei kallistanud teda ema piisavalt või olid tal isaga probleemid. Ma mõistan seda kahjutunnet, mille ta oma nutulauluga saab. Mul on ka tegelikult hirmus kahju sellisest inimesest. Ausalt on. Suhte mängimine, et enda seltskonda taluma ei peaks, on hirmus, aga lõppkokkuvõttes see ju eriti midagi ei paranda. Sa kaasad oma probleemi rohkem inimesi, raiskad nende aega, mida nad eales tagasi ei saa, ja kuna sa ei suuda võtta neid ka kui päris inimesi, siis päris kindlasti hävitad sa neid vaimselt. Kui sa leiad, et tahad suhet, kuna igatsed kallistusi või lihtsalt seda ilusat paarielu, siis astu samm tagasi ja mõtle endale. Mõtle kes sa oled ja tegele endaga. Õpi tundma inimesi nii nagu nad tulevad ja ära vaata kedagi kui järgmist potensiaalset kaaslast. Võta hästi rahulikult. Võta vääääääääga rahulikult. Leia end üles, tegele asjadega, mis sulle meeldivad ja unusta suhted. Ära võta ette järgmist suhet nädal peale lahku minekut, et oma haavu parandada. Sa kasutad teist inimest ära, et end hästi tunda ja see on ääretult inetu. Täiesti ebaaus tema suhtes. Toimeta omaette või hängi oma semudega.
 Ma olen jätkuvalt pissed off, aga ma ei värise enam vihast. Jõin suhkruvett. Väga rõve oli, aga enesetunde rõvedus, mille tekitab selline mänguks ärakasutamine, on rõvedam.
 Thank you, come again

ma vist vihkan talve

 Ma mainisin paar postitust tagasi kui väga ma sooja armastan ja leidsin nüüd, et pole vingunud sellest kuidas ma talvega läbi ei saa. So here we go.

• Külm - Külm on noh. Mul on niigi külm alati ja minusugune külmavares ei saa topeltkülmaga hakkama. Ükskõik kui palju riideid ma selga topin, ei saa ma meeldivalt väljas aega veeta. Talvejoped ja kogu see krempel mõjub nii kuradi ahistavalt. Kaks dressipluusi, mille all on veel pikkade varrukatega särk, sall ümber kaela, müts peas, käes paksud kindad, millega sittagi teha ei saa... Ma ei jaksa noh! Ma väsin juba sellest kuradi välja mineku rituaalist! Välja jõudes avastad, et sul jäi midagi tuppa ja kui sellele järgi lähed, siis on toas järsku jube palav. Kõik kohad on higi täis ja suutmatus end liigutada, sest kaks dressipluusi, pikkade varrukatega särk ja siis see kuradi jope piiravad sind ja kui sa hakkad neid seljast kiskuma, siis muutud sa VEEL higisemaks ja VEEL väsinumaks ja KURADI PAHASEKS, SEST SA PEAD JU VÄLJA TAGASI MINEMA, AGA SA EI LEIA SEDA KURADI ASJA JA SELLE OTSIMISEKS ON SU KURADI LIIKUMINE PIIRATUD JA SALL SU KAELAS PÜHKIS LAUALT MINGID PABERID MAHA JA SA EI SAA NEID TÕSTA, SEST SIIS KERKIVAD NEED KURADI DRESSIPLUUSID KUIDAGI ÕHKU JA SA PEAD NEID KOHENDAMA JA WHAT THE FUCK KELLELE SEE KURADI ASI MEELDIB?!?! KES ON SEE INIMENE, KES ÜTLEB, ET "MHM JAH, MA TÄIESTI SIIRALT NAUDIN ENDALE KIHTIDE SELGA AJAMIST, ET KORRAKS LÄBI -26 KRAADISE ILMA POODI JALUTADA." ...ma olen seda tükk aega endas hoidnud. Vabandused.
• Lumi - Seda valget ollust on aknast päris ilus vaadata küll, aga sEE ON NII FUCKING KÜLM JA MÄRG EI AITÄH. Koeraga jalutama minnes pean ma alati arvestama sellega, kas lumi on teelt aetud või pean ma ringiga minema. Kuna ma olen laisk (ausus ennekõike), siis lähen ma tavaliselt tuduriietes. Mingid retuusid (sest ka toas on külm) ja selga ajan ma dressipluusi või vahel kaks, jope ja sallita ei pääse ma nii või naa kuhugi. Mu saapad pole kuigi kõrge äärega. Üle pahkluu ja ma ei tunne end sellega ahistatuna. Kõik on korras. Nii ja kui tee on lumest puhtaks aetud, siis on jube ilus mõelda, et ma saan rahulikult mööda seda teed jalutada, aga ei. Nüüd tuleb mängu see kui väga mu koer lund jumaldab. Ta jookseb lumes nagu jänes, aga nagu väga tugev jänes, kes mul mingil põhjusel rihma otsas on. Kuna ma jään aegajalt ta majesteetlikust imetlema, siis unustan ma kui tugev ta on ja ta tõmbab mind vahel ühe jalaga sellelt puhtalt teerajalt väljA OTSE JALGUPIDI LUME SISSE. Järgmisel hetkel on mul lumi saapas, retuusid märjad ja põletavalt külm. Tore. Püüan siis neid lumerätsakaid välja õngitseda, aga mu koer on endiselt mööda lumiseid välju majesteetlikult keksimas. Ikka nii edasi ja tagasi ja minust võimalikult kaugele... Kui õnneks läheb, siis pean ma ainult teise jalaga tasakaalu saavutamiseks lumme astuma, aga kui nii õnneks ei lähe, siis olen ma kõnnitee ääres upakil nagu hädine pensionär, kes oma elu vihkab. Lisaks sellele on mul nüüd lumi kindas ja nüüd on mu kinnas ka seest märg ja rõve. JESSSS!!!!!!
• Kütmine - Meil on korteris keskküte ja ma leian alati, et see pole piisav. See ei tee kunagi tuba soojaks. See ei tee tuba lihtsalt sama külmaks kui väline temperatuur on, aga see ei ole kohe kindlasti mitte ka soe. Minu jaoks on soe siis, kui ma saan ringi vurada lühikestes pükstes, t-särgis ja ei pea tekkide alla pakase eest varjuma. Talviti pole toas soe ja absoluutselt mitte kuidagi ei aita ka see, et küte nii kuradi kallis on. Vähemalt meie korteriühistus olevat mingid kosmilised küttehinnad olnud, nii et kõik säästavad isuga kütte pealt kuhjates endale riideid selga ja püüdes end veenda selles, et see on okei, kui sul toas rääkidest suust auru välja tuleb. EI OLE OKEI. Mu ema kandis vahepeal toas mütsi, sest ta peal oli külm. What the fuck. Ja siis ahjuküte! Kui ma peaksin üksinda elama ahjuküttega korteris/majas, siis ma nutaks. Lihtsalt nutaks. Hommikul ärgates on nii külm ja ma ei suuda toimimagi hakata kui külm on. Ma ei saa eluilmaski elamist soojaks. Never. Ma lihtsalt nutaks onesies oma kolme teki all terve talve.
• Jää - Käisin kunagi uisutamas ja püüdsin olusid nautida, aga väänasin iga kord jalad välja ja ei saanud nädal aega ilma valuta kõndida. Nüüd ma lihtsalt kardan jääd. Eriti õudne on see sulaga märjaks läinud jää. Selle kõrval oleks nagu alati silt "sa kukud siin pea lõhki ja kaotad oma kaunimad mälestused". Et seda vältida, pead tegema seda kangete jalgadega pingviinikõndi. See on veel viisakas nimetus. Mulle paistab lihtsalt nagu püüaks kamp inimesi kuhugi vetsu number kahele jõuda. Ja must jää on ju veel eriti värdjas asi. You never know with this one. Lisaks sellele paistadki sa nüüd nagu üritaks sa sellel kõndides number kahele jõuda, sest hirmuäratavat jääd ei paista nii selgelt BUT YOU CAN STILL FEEL IT. Puhas õudus.

 Jube pussy olen. Tean. Olin eelmises elus ilmselt mõni talveund magav isend, sest minu jaoks on täielik müstika, kuidas mõni tahab sellisel ajal kodunt välja minna, et lihtsalt "õues jalutada". Külm on. Jalutame kuhugi sooja kohta, mitte sihitult mööda plögast teed, sest OH EI, NÜÜD ON JÄRSKU SULA JA MU JALAD ON LÄBIMÄRJAD. Vabandust. Ma olen seda pikalt endas hoidnud. See pidi mingi hetk ära tulema. Ja kui keegi tuleb "ei ole olemas halba ilma, vaid halb riietus" jutuga, siis ei. MUL ON KÕIK MU SOOJAD KAMPSUNID SELJAS. MA EI SUUDA END LIIGUTADA. JÄTA MIND RAHULE. Okay, I'm done. 

 Thank you, come again.

fashionblogger: drunkish edition / the "shh i got this"

top - ebae

coat - ebae

jeans - H&MMMmmmmmm

alcohols - Konsum

hair - DIY

paperhat - yes

 Thank you, come again.

"Totusid on ka vaja!"

 Mõtlesin täna mõne draftis istuva postituse avaldada, sest mul pole praegu sellist kirjutamise tuju väga. Isegi küünaldega ei kutsunud esile. Vaatasin ja lugesin siis draftis olnud postitusi ja ei tahtnud veel nagu järgmist pildipostitust välja lasta ja siis leidsin, et mõni draftis olev kirjutis vajab veel palju, palju lihvimist või koguni uuesti kirjutamist. Jäi silma ka paar kirjutist, millega ma enam lihtsalt ei nõustu. Kirjutasin need novembri alguses ja enam lihtsalt ei nõustu enda räägituga (okei, kohati arvan, et oli laisalt kirjutatud ka).
Üks postitus rääkis eelkõige ühelt inimeselt saadud energiast, oli selline hästi positiivne ja selles oli palju mainitud kuuluvustunnet. Positiivsus on hea. Kuuluvustunde tundmine on ka jube hea ja mul on nii hea meel, et ma sedasi tundsin... AGA praeguseks tunnen ma seda inimest paremini. Õppisin, et jutt on uhkem kui teod ja sain vaikselt järeldusi teha. Sellised õppetunnid on vajalikud. Selliseid inimesi tuleb ette ja, Kärol, kui seda hakkab korduvalt juhtuma, siis ära hakka fucking üldistama. Kõik tõesti pole sellised. Vahel ju ikka koperdad, aga pole hullu. Lihtsalt ära lõpeta ühel hetkel kõigi inimestega suhtlemist ning ära oleta, et kõik samasugused totud on. Mingil ajaperioodil annavad need totud sulle ikkagi ju mingitsorti positiivset energiat. Totusid on ka vaja!
 Mulle tegelikult üldse ei meeldi teistest inimestest kirjutada. Ei tundu kuidagi minu asi olevat ja ei peaks kuidagi minu perset torkima, aga kuna see on väikestviisi õppetund mulle, siis läbi ebamugavustunde ikkagi kirjutasin. Inimesi on hirmus põnev jälgida ja kohutavalt huvitav on uute inimestega tutvuda. Kohutavalt hirmus ka, aga noh... hirm ja elevus võib seda väärt olla. Ma vähemalt lohutan end sellega. Olen koperdanud mitmete põnevate eksemplaride otsa ja automaatselt teadnud, et ma ei suudaks nendega igapäeva elus suhelda, aga see on kuidagi okei olnud. Vahel mõnel üritusel trehvata ongi piisav ja täpselt parasjagu.
 Siia tahaks lisada ka endale märkme: "Kärol, kui sa kellestki uduselt kirjutad, sest ta on kuidagi su elu muutnud, siis jäta kirjutis paariks kuuks drafti istuma."
 Nagu ma mainisin, siis pole mul erilist kirjutamise tuju ning mul on juhtumisi ka kuidagi palju tegemist... aga oli meeldiv!
 Thank you, come again.

Ilusad hommikud

 See pole vist saladus, et ma pole eriline hommikuinimene. Mul võtab tavaliselt veel voodist välja saades ärkamine tunni (vahel rohkem), mille jooksul otsin ma sooja ja söögikraami. Nagu metsloom. Leides midagi söödavat, paterdan ma tagasi voodisse tekkide sisse, sest mujal pole piisavalt soe. See on ilmselt ka üks põhjustest miks ma suvel kiiremini üles saan. Ma elan 30+ kraadiste ilmade nimel ja pole kunagi vingunud, et on liiga soe. Soojus hoiab mind liikumas ja tegutsemas. Miks ma peaksin vinguma selle üle, et tahan voodist välja tulla?! Oeh kuidas ma seda suve nende "naeruväärsete" soojakraadidega igatsen...
 Olen märganud, et lisaks soojusele on veel paar asja, mis hommikuse ärkamise minu jaoks veidi lihtsamaks teevad. Näiteks lahedad plaanid. Jah, ma pole väga plaane armastav inimene, aga kui mul on järgmisest päevast midagi positiivset oodata, siis ei taha ma väga kauaks voodisse passima küll jääda. Kuigi paljudel juhtudel pole mul ka lihtsalt aega voodis soojenemiseks, sest pean kuhugi jõudma. Vahet pole! Tegemist on efektiivse viisiga mu voodist välja saamiseks ja mul pole endal ka sellepärast kahju voodit hüljata.
 Jäätisega kohv. Ma ei suuda enam kohvi teisiti juua ja teades, et mind voodist välja ronides see imeline asi ootab... Asi polegi selles, et kohv on äratav faktor. Ma võtan seda jooki kui magustoitu ja see on magustoit, mida ma iga hommik oma elu lõpuni juua tahaks. (Pool tassi vanillijäätist, veidi piima, pool tassi kohvi... juhul kui keegi huvitatud on.) Tõsi, ma poen vahel koos tassiga teki alla tagasi, aga ainult selleks, et vaadata ära mõni 6 minutit kestev video ja nautida samal ajal oma kohvi. Ma olen ärkvel.
 Muusika. Uimane nagu ma olen jään ma vahel magama, jättes ööseks muusika mängima. Hommikul on kuidagi hirmus mõnus ärgata selle peale. Eriti armsad on akustilised albumid. Iga hommik ärkaks sedasi. Omamoodi võlu on ka sellel äraarvamismängul, kui oled värskelt silmad avanud ja ei saa täpselt aru mis muusika mängib ja mis keelse lauluga üldse tegu on. Kui ma asjale pihta saan, siis hakkan mõttes sõnu kaasa laulma ja magama ma enam jääda ei saa. Toimiv ja üleni meeldiv äratus, mis ei lase sul enam uinuda.
 Mulle meeldib tegelikult ka ärgates teisi kõrvaltubades toimetamas kuulda. Ma ei mõtle seda tolmuimejaga möllamist, vaid sellist rahulikku muna praadimise häält pigem. Jube ilus on ka ärgates kuulda kuidas keegi kõrvaltoas ajalehte sirvib. Keegi oleks nagu olemas ja kohati on selline vähem üksik tunne. Mulle hirmsasti meeldib vähemalt nii.
 Põhjus miks ma sellest üldse kirjutama hakkasin oli see, et ema oli eelneval õhtul "kogemata" mu toas kütte maha keeranud ja ma pidin ärkama külmas toas. Ma olin hirmus pahur ja pesitsesin peaaegu kogu päeva oma tekikookonis. "Miks sa lihtsalt soojemaid riideid selga ei pannud?" Sest need olid mul juba seljas ja onesie oli pesust veel märg. "Miks sa siis midagi sooja ei joonud?" Jõin küll. Jõin kohutavalt palju teed ning veidi vähem kakaod. "Miks sa kuuma vanni ei läinud?" Sest ma ei tahtnud ja kas me saaks korraks vannis käimist arutada? Mida vannis tehakse või kuidas seal ollakse? Tavaline vastus on see, et sinna minnakse lõõgastuma. Hoia silmi kinni, naudi lõhnaküünalde aroomi ja kuula kuidas mullid su vahuvannis vaikselt katki lähevad. Ilus mõte. Kui mina vanni lähen, siis pean mina kaasa võtma tegevusi, sest ma ei oska ilmselt sedasi lõõgastuda. Mu lõõgastumise teeb juba ilmselt raskeks see, et vann on minu jaoks valedes mõõtmetes ja liiga lühike, mis on üllatav. Ma pole kunagi saanud vinguda, et olen liiga pikk. 168cm pole ju nii pikk. Mina sellesse vanni igatahes normaalselt ei mahu. Jalad peavad mingitpidi välja jääma ja juba see ei toimi korralikult. See põhjustab omakorda jällegi vannis nihelemise, aga ka sellega tulevad omad probleemid. Meie vanni see emaili kiht on kulunud ja vann on seest sama kare kui liivapaber. Seega leian ma peale igat vannis käimist oma kehalt kõikvõimalikke huvitavaid marrastusi. Oleks nagu kaklemas käinud mitte vannis. Samal ajal tegelen ma ka enda kaasavõetud asjadega. Ma kas loen või kirjutan või mängin telefonis Candy Crush'i. Seni pole midagi vette pillanud, nii et see läheb hästi. Kaasas peab olema ka veepudel jääkülma veega, sest ma armastan käia väga, väga kuumas vannis ja aegajalt võtab silme eest virvendama küll. Elan väga ohtlikku elu.
 Tulles tagasi külmas toas ärkamise juurde... Küsisin siis emalt ka, et miks ta mind sedasi piinab ja ta arvas, et see kargus on värskendav ja hoiab mind tegusana. Ohkan siinkohal sügavalt ja tõmban otsad kokku.
 Thank you, come again.

2015!!!

 Haarake kõrvale tass kakaod ja saiake. Kärol hakkab jutustama oma aastavahetusest ja ähmastest plaanidest.
 Tahaksin alustada sellest, et mul pole kunagi aastavahetuseks erilisi plaane olnud. Muidugi on kutsutud siia ja sinna, aga pole olnud nagu seda tahtmist kuhugi minna või on miski vahele tulnud. Niisiis olen enamasti veetnud aastavahetused perega kodus teleka ees ja tekkide sees. Kõrval on olnud klaas veini ja peas pasundamas täielik ükskõiksus. Klõpsisin telekapulti ja vaatasin natuke üht ja siis jälle teist aastavahetuse programmi ning ei arvanud nendest midagi. Tujurikkuja pani veidi muigama vahel, aga üldiselt oli seis päris nadi.
 Viimased minutid enne uut aastat lahkusin veiniklaas näpus arvuti tagant või rabelesin end tekkidekuhjast hädaga välja, et lüüa ema ja isaga kokku šampuseklaase ning vaadata kolmanda korruse aknast seda suurepärast ilutulestikku, mida meie maja ümber nii palju alati lastakse, et korter on tossu täis. Samal ajal pidi ka loomi maha rahustama. Mu koer on ilutulestiku ajal nii tubli. Ta on väga segaduses toimuva pärast, aga jälgib huviga. Nõuab, et teda akna juures seistes süles hoitakse või, et ta saaks iseseisvalt aknast välja vaadata. See on ka üks põhjustest, miks meil elutoa akna ees tool on - Bonni valve.
 Kui aasta on juba vahetunud ja presidendi kõne läbi on saanud, siis hakkab laulma kas Anne Veski või Abba ja seda peaaegu igal kanalil. See on see hetk, mil isa erandub minust ja emast ning jätab meid imelikke nalju tegema ja veidratel teemadel vestlema. Vahel astuvad paar tuttavat ka läbi. Nendega toimub vestlus nii 15 minutit esikus või siis poole kauem, kui nad edasi otsustavad tulla. Kui selle sotsialiseerumisega lõpp on, siis kolin ma end tekkidega tagasi oma tuppa ja avastan internetti. Kõlab nagu taoline aastavahetus oleks hirmus kurb, aga tegelikult ei paistnud see nii jube. Oli nagu oli ja ei igatsenud ka mõnd suuremat pidu või suuremat inimeste hulka. Mulle sobis.
 Aasta 2015 tuli hoopis teistmoodi ja mulle sobis ka see. Ma olin paljude (purjus) inimeste keskel, kes olid tähistamisega nii ametis, et ei pannud tähelegi kui mulle küünarnukiga selga virutasid ja mulle jooki peale loksutasid. Selle keskel õnnestus mul enda üllatusekski positiivseks jääda. Ma sain suhelda inimestega, kellega ma polnud suhelnud suvest saadik või kellega ma otseselt polnudki kunagi suhelnud. Nägin igasugu vanu koolikaaslasi mõlemast koolist ja sain nendega paar sõna vahetada ning aeglaseid silmapilgutusi jagada. Meeleolu oli valdavalt lõbus. Yay. Tore. Teistmoodi asjad!
 Koju jõudsin ma hommikul kell pool 10 vist. Mõtlesin, et ei lähegi magama, sest kell oli juba nii kaugel ning jäin siis emaga multikaid vaatama. Peale ühtteist tuli ikkagi uni ja ma murdusin. Ärkasin kell 6 õhtul ja sellest ajast peale on mu segane unegraafik veel segasem. Püüan seda hetkel parandada, aga need 2 tundi, mis ma praeguseks 28 tunni jooksul magada sain, paistsid olevat piisavad. Mul pole uneraasugi. Kohati tahaks teada kui kaua ma nii vastu peaks, magades vahepeal 2 tundi. Selle eksperimendi pean ma aga kahjuks kaugemasse tulevikku lükkama.
 Fashionbloggeril on varsti sünnipäev! Mul on mitmeid päris rumalaid ideid ja ma tahaks need juba üles pildistada. Ainus probleem on hetkel pildistamise asukoht, aga küll ma leiutan. Küll ma hakkama saan.
 Aga hiljem vestleme veel. Ma asun praegu Nutella purki tühjendama ja mõnd imalat romantilist komöödiat vaatama. (Ja ma ausalt ei tulnud parema pealkirja peale. Süüdistagem osaliselt väsinud aju.)
 Thank you, come again.