behind the scenes of: mu sünnipäev

 Ma ei tule stressiga toime. Rääkisin sellest ka psühholoogiga ja ta soovitas lihtsalt teistele asjadele pühenduda ja end maha rahustada. Ma läksin selle pühendumisega vist liiga hoogu...
 Mul oli palju tegemist oma sünnipäeva istumiseks valmistumisega. Lisaks koristamele, pidin valmistama vanemaid ette selleks, et siia tuleb uus inimene ja et keegi endast välja ei läheks siis. Isaga läks eriti raskelt näiteks. Ma sain terve nädala vältel pea igapäev igasugu küsimusi inimese kohta, millele ma pidin olema valmis vastama ükskõik mis ajal. JA NII PALJU KORISTAMIST. Ma viskasin kahe prügikoti jagu kraami lihtsalt ära, sest ma ei suutnud midagi muud teha. Mulle täitsa meeldib see ruum, mis sealt tuli. Korras tuba on huvitav vaheldus, kuid samas olen ma jätkuvalt täiesti veendunud, et mind absoluutselt ei huvita millises korras mu tuba on. Mu elukvaliteet pole märgatavalt paremaks küll läinud. Mu deodorant oli nädal aega kadunud, sest mul polnud õrna aimugi kuhu see koristatud sai. Täna leidsin üles. Lõpuks.
 Mõtlesin sellelt stressilt mõtteid ära saada ja tahtsin blogi jaoks pildistamisi teha. Kogemata läks 3 pildistamist ühele päevale. Päevale enne sünnipäeva istumist ehk siis mu actual sünnipäevale. Päev enne seda olime me muidugi Liisaga pika päeva linnas ka veel. Pildistamised ei läinud väga libedalt. Kohati tunnen, et mu enda stress ja närvilisus kandus teistele üle ja sellevõrra raskemaks see päev ka muutus. Jõudsin ära teha ainult 2 pildistamist. Kolmanda otsustasin ära jätta kell pool 2 öösel köögi põrandal siruli olles ja oodates ahjus küpsevaid küpsiseid. Kui ma lõpuks pesema jõudsin siis jäin vist kaheks minutiks dušši all magama. AGA OH EI MA EI SAANUD JU VEEL MAGAMA JÄÄDA! Ma pidin sel samal öösel veel tegema valmis ühe pildipostituse ja selle juba blogi drafti organiseerima, et ma saaksin selle esmaspäeval Tartus olles juba avaldada. Muidugi oli planeeritud Tartusse minek kohe peale mu sünnipäeva istumist. Muidugi oli. Nii ma siis nokkisin seal arvuti taga kella poole viieni öösel ja püüdsin midagi teha.
 Järgmine hommik tuli jälle algse stressi põhjus meelde. Põdesin ja muretsesin kuni viimase võimaliku minutini. Väga karm oli. Üldse ei meeldinud tegelikult.
 Õppisin sellest kogemusest, et ma ei oska rahulikult teistele asjadele pühenduda. Ma ei saa sellistes olukordades aru misasi on "rahulik" ja kui keegi käsib mul rahuneda, siis vaatan ma talle ainult küsiva näoga otsa ja värisen pingetest, mille ma endale ise peale tõmmanud olen. Oleks võinud ju olla üks rahulik photoshoot ja terve edasine päev nende piltide korrastamiseks ja blogi drafti sokutamiseks, aga ei. Kui sealt edasi hakkas stress kasvama, siis olin ma veel enda peale pahane, sest sünnipäeval ei tohiks närviline ja sita tujuga olla, sest SÜNNIPÄEV NOH! Uued pinged tulidki reaalselt sealt, et ma polnud piisavalt heas sünnipäevameeleolus. Ajuvaba eks? Never again, I hope.
 Thank you, come again.

vananesin jälle ehk milline oli mu selle aasta sünnipäeva istumine

 Tegin väikse sünnipäeva istumise pühapäeval (15.03). Pühapäev pole just kõige tavalisem päev, aga kuna mul on reaalselt ainult 2 sõpra ja ma tahtsin neid kindlasti ühel ajal ühte ruumi, siis ei olnud mul päevaga erilist valikut. Mingit põrgulärmi me naabritele ei teinud ja kõik oli päris armas. 

 Eelmine aasta ajasid Liisa ja Jannu mind oma kingitusega nutma. Õigupoolest kaheksateistkümne kingiga... Tundub, et sellest on nüüd tekkinud selline lahe asi, et kui suudad Käroli emotsioonid asju tegema ajada ja ta silmadest vett hakkab immitsema, siis oled sa asjaga täppi pannud. Jah, mu veevärk möllas ka sel aastal. Good job, guys!

olin vist veidi üllatunud/amazed

 Friendshipid hankisid asju mu nohikunurga jaoks ja SEE TORT! (Shoutout Jannu emale, kelle blogi leiab siit!) Ma pean kiiremas korras hankima sellele postrile raami ja paigutama selle sinna voodi peatsisse ja siis lihtsalt natuke pisaraid valama, SEST SEE ON NII COOL. Kõige praktilisem kingitus oli ka üks märkmik, millest päris selget pilti ei olnud, aga see oli SERIOUS NOTEBOOK (so people think you know what you're doing), millesse ma saan hakata oma blogi asju kirjutama, sest koristamise käigus leidsin ma nii palju pooleks rebitud vihikulehti, kuhu mul oli paar blogi asja kirjutatud või mingi teema alustus, mida ma lõpetada ei jõudnud, sest ruum sai otsa. Ma vajasin sellist märkmiku meeletult! Ja nagu alati, tulid ka uue märkmikuga uued ideed. ;)

 (btw jah mul olid siis juuksed märjad, sest ma olin omas kodus ja kõik olid nii omad, et ei vaevunud rohkem tõmblema ja keegi ei pannud pahaks nii või naa ayyy)

 Meil oli lõpuks päris kõva pitsapidu. Algne plaan oli tellida kohalikust pitsakohast pitsad ja toimetada seni rahulikult kodus kuni jõuab kätte aeg neile järele minna, aga plaan muutus, sest pitsakoht pandi see päev varem kinni. Leidis aset paanika, mida toitis nälg. Mitte ainult minu nälg, vaid ka külaliste. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui seada sammud poe poole, kust sai ostetud hunniku külmutatud pitsasid ning kraami, millega neid söödavaks teha (ehk siis pretty much sitaks juustu ja salaamit). Õigepea hakkas köögist järjest toitu tulema ja kriis lahenes. 

 Ja jah, mu koer vaatas terve see aeg väga ülbelt kuidas me sõime. Laulis ka vahepeal natuke, aga aremalt kui tavaliselt, sest seltskonnas oli uus nägu (ma arvan, et sellepärast idk his life). 

 Mu koer varastas lõpuks mu pooliku pitsaviilu. Viskasin viite. Ea koer.

 Veiniga saadi hästi läbi nagu näha ja mul jäi veel nii palju alles ka. Ei saa kurta tegelikult. Mul oli nii tore ja eriti suurepärane oli püüda oma lemmik inimesed ühte ruumi kinni, et lihtsalt süüa, juua ja chillida. Mul on nii hea meel, et kõik tulla said ja minuga hängida viitsisid. Aitäh! :)
  Kui võrrelda seda istumist eelmiste aastate omadega, siis oli see kohe kindlasti palju rahulikum. See oli umbes see rahulik veinitamine, mida ma eelmine aasta tahtsin, aga millest tuli välja midagi... muud. Läks veits käest ära lihtsalt. Sel aastal läks toiduga käest ära. Pitsasi kuhjus nii palju, et ei jõudnud neid lõpuks ära süüagi. Ülejääke oli korralikult. Omatehtud küpsisetordi jäägid vedasin ma esmaspäeval endaga Tartusse kaasa. Olin Tartus kuni kolmapäevani ja see on ka üks põhjuseid miks see postitus nii palju hiljem välja tuleb. Vast pole hullu. Varem pole nagu midagi postituste hilinemise pärast katki olnud. Aga siin ta nüüd on.
 Laupäeval (14.03) ehk oma õigel sünnipäeval käisin fashionbloggeri jaoks midagi pildistamas, aga mulle tundub, et seda postitust on oodatust keerulisem kokku panna. Mul võib selle nikerdamisega küll aega minna, aga välja tuleb see mingil hetkel ikka. Ja noh üks shoot oli veel, aga ma ei taha praegu sellest väga midagi eriti rääkida. Hiljem näete. ;)
 Igaksjuhuks lisan siia ka selle, et ma eelistan panna üles võimalikult vähe selliseid pilte, kus teised inimesed ka peal on, sest ma ei taha peksa saada ja hiljem piltide maha võtmisega tegeleda. Okei, see on kõik.
 Thank you, come again.

silly little ones

Ma tahan täna vinguda ühistranspordi üle. Jällegi bussiga reisimise, sest ma olen jätkuvalt väga tihe bussiga sõitja. Veel täpsemalt tahan ma meenutada ja ülbelt vinguda bussiga sõitvate koolilaste üle... sest ma saan. Ma luban endal vahel mölakas olla.
 Kõigepealt mis teema on sellega, et bussi tagaotsas istuvad lapsed need "lahedad" on? Mis võlu seal taga istumisel üldse on? Mul läheb ainult süda pahaks vahel. Ma olen muidugi kuulnud, et klassiekskursioonidel ronitakse sinna, et õpetajad ei näeks mis "coole asju" seal tehakse või räägitakse. Sa oled 12, mida potensiaalselt lubamatut sa seal teha saaksidki? Uinaku?! Ole nüüd. Ja siis kantakse see loogika üle tavalistesse liinibussidesse ja sa näed kuidas hord 12-14 aastaseid jalutab irvitades bussi tahaotsa, et seal omaette lahe olla. Seejärel on nad seal ebanormaalselt valjuhäälsed ja lähevad kohe järgmises peatuses maha. Jah, need idioodid sõidavad ainult ühe peatuse edasi ja tunnevad vajadust selle lühikese reisi jaoks fucking bussi tahaotsa istuma minna. Lihtsalt sellepärast, et nagu lahe oleks. Ees on nii palju vabu kohti ja järgmine peatus pole üldse kaugel. Naeruväärne.
 Kui ma olen ise taga istunud, sest eespool pole kohti ja mind täiesti siiralt ei huvita kelle kõrvale ma istun ja kes minu läheduses paiknevad, siis nii tihti olen ma kõrvaklappe otsides kuulnud ja märganud kuidas mingid puberteedid kütavad seal elueest "nalju" ja nii fucking valjuhäälselt. Seejärel lisavad muidugi, et "ou mai gaad kõik kuulavad meid ju!!!". Keegi ei kuula teid. Kedagi ei koti. Number üks asi mida ma noorem olles mäletan ongi see, et ma arvasin, et kõiki kotib ja kõigil on minust mingi arvamus ja ma nagu peaksin kõigile meelejärele olema. Boy was I wrong... Mitte fucking kedagi ei huvita. Ma käisin Täiskasvanute Gümnaasiumis oma magamisriietega! Ma käin tööl ka praegu oma tuduriietes ja absoluutselt mitte kedagi ei koti. Well, mu ema kotib, aga ta on ka ainus. Ma veeren voodist välja ja olen pretty much ready to go. Mugav, hea, lihtne, kiire ja kui seda on väga vaja maskeerida, sest oled täiskasvanum kui mina, siis lisa outfitile ehteid ja värvi huuled punaseks. DONE! Mind muserdab see, et ma oleks tegelikult nooremana nii palju kauem magada saanud, aga selleasemel arvasin ma hoopis, et kedagi huvitab mis särk mul seljas on.
 Võib-olla muudab kõike seda ka keskkond. Kuna puberteediealised noored kardavadki nii palju oma välimuse pärast, jälgivad nad ka rohkem teiste oma ehk? Võimalik. Samas vanemad just need to get their shit done. Minu jaoks on näiteks oluline tööle minemise puhul jõuda tööle, teha seal asju ja siis koju tagasi magama saada. Mu outfit kirjeldab vist seda ka suurepäraselt.
 Olgu, nüüd meenus mulle kuidas noored tüdrukud on mu tuduoutfitti mõnitanud või selle üle naernud. Hey, kasvage veidi ja siis saate aru kui geniaalne ma tegelikult olen. Silly little ones...
 Okei postitus ei räägi enam maagiliselt enam ühistranspordiga sõitmisest. *poof* magic
 JA PALJU ÕNNE MU BLOGILE! 4 aastat kukkus ära ja ma ei saaks uhkem ollagi. Beebi kasvab kiirelt. Blogi sünnipäeva puhul ilmub siia ka üks üleni veider tähistamise photoshoot ja hiljem ka minu sünnipäeva istumise pildid. Laupäeval on ees juba 3 pildistamist. Saab tegus sünnipäev olema, aga olen küllaltki põnevil. Vaatab mis välja kukub.
  Thank you, come again.

gotta pet 'em all

Ma tahan arutada seda, mis juhtub kui ma näen loomi. Eriti kehtib see koerte kohta. Eriti sõbralike koerte kohta.
 Ütleme, et ma jalutan linnas. Pean kiirustades ühest kohast teise jõudma ja muidu asjalik olema ja siis... oh lord... ja siis ma näen mõne naise kotist välja vaatamast pisikest rosinasilmadega tegelast. Mu sees käib mingi klõps ja ma kaotan täielikult võime olla mõistlik inimene. Ma lagunen seest, ma tunnen meeletut soovi pisikest koera õrnalt silitada ja lasta tal end nuusutada. Ma mõtlen sellele kui suurepärane oleks selle väikse tegelasega kaisutada või mängida või lihtsalt teda silitada ja ma lihtsalt suren seesmiselt. Ma tunnen korraga kõiki tundeid. Vahel läheb tunnetega asi veidi üle piiri ja ma hakkan nunnu pärast pisaraid valama. Tuleb ette vahel. No big deal. Väljast paistab see kõik väga lihtne. Ma lihtsalt jõllitan üksisilmi koera ja hoian meeleheitlikult pisaraid tagasi. A little weird maybe.
 Täna oli mul õnn näha nelja koera. Ma sain neid kõiki silitada (täna on sitaks hea päev olnud). Täielik õnnistus on juba see, et ma saan iga hommik oma koeraga nunnutada. Päev läheb paremaks kui ma näen tööle minnes veel kahte nunnut. Täna oli üks nendest mind nii elevil, et ei osanud oma emotsioonidega midagi teha ning püüdis mulle sülle hüpata (nagu ta seda kutsikana tegi) ja kriimustas kuidagi mu huult. Haav mu huulel on pisike, aga sügav ja praeguse seisuga kõnnin ma ikka ringi paistes huulega, aga ma ei süüdista koera. Koer oli elevil. Me polnud üksteist nädal aega näinud, ma saan aru.
 Tänane üllatuskülaline oli üks väike valget värvi kutsu, kellega ma varem kohtunud polnud. Ma surin seesmiselt veel järgmised poolteist tundi, sest kutsupreili tuli mulle musi tegema kui ma ta juurde maha kükitasin. Ta saba oli nagu väike antenn, mis hoogsalt ühelt poolt teisele käis ja ta nuuskis igalpool nii asjaliku näoga ringi... Ma ei suutnud enam normaalselt funktsioneeriv inimene olla. Hoidsin küll kutsuga suheldes veevärki tagasi, aga hiljem läks silm märjaks küll. Btw see ei saa nii ebatavaline olla, et midagi äärmiselt armsat nähes tulevad pisarad silma. Õigupoolest piisab mulle ka armsa loo kuulmisest. Ilmselt mõjutab ka suurel määral rääkija emotsioon ja see kuidas seda edasi antakse. Idk man i cry when something's cute.
 Ma olen nutnud ka asju saades. Aasta tagasi kinkisid Liisa ja Jannu mulle suure koti, milles oli 18 erinevat kingitust, mis kõik ütlesid midagi minu kohta ja mida ma reaalselt oma ellu vajasin. Koti põhjas oli kaart, millel oli Grumpy Cat ja doge and then I lost it. Vesistasin tsipa ja kallistasin palju. Jõulude ajal ajas Liisa mind jälle nunnuduse ja läbimõeldud kingitusega nutma. Batmani kuuseehted. Ta maalis ise logo peale. Mu lemmik logo. I cried.
 Kokkuvõtteks võib öelda, et "i literally can't even"... nii kurb kui see ka poleks. Ma ei suuda oma emotsioonidega, midagi armsat ja "getter jaani nunnut" nähes, hakkama saada ja hakkan silmadest vett väljutama. Ma vabandan kui olen katkestanud su juttu, kuna nägin koera või ei suuda enda juttu enam sõnadega lõpetada, sest koer või miski nunnu. Tavaliselt koer. Ma tunnen, et koerad on nagu mu Pokemonid, sest "gotta pet 'em all". Bad jokes okay bye...
 Thank you, come again.

"Never have I dealt with anything more difficult than my own soul."

 Kuule ma pole ammu psühholoogi ja psühhiaatri juttu rääkinud.
 Praeguse seisuga ma psühhiaatri juures enam ei käi. Ma olen siin paaril korral maininud kui kohutavalt ma selle mehega läbi sain ja kuidas see lihtsalt absoluutselt ei toiminud. Abi asemel pani ta mind end veel halvemini tundma ja sundis väga jõudsalt PREPARAATE peale. Ei seedinud seda enam ära ja peale meie viimast tulist vestlust ta mulle enam uut aega ei andnud. Nüüd pole mu kuus enam seda üht päeva mil ma pean meeletult kartma ühe härra kabinetti minna ja kuulama kuidas kõik inimesed peaksid tegelikult samasugused olema ja ma peaksin selleks ainult rohkem pingutama, tablette neelama ja "ilusaid mõtteid mõtlema". The fuck is this logic??? Tervenemist ja abi ei peaks kartma ja kuna ma nii väga kartsin sinna minna, siis järelikult ei aidanud see mind.
 Igaksjuhuks mainin ära ka selle, et rohkem antidepressante ma võtnud pole. Ainsad, mida ma paar kuud võtsid olid need "rahustava" toimega, mis uinutasidki mind nendeks kaheks kuuks, mil ma neid võtsin. Polnud fänn ja võõrutus oli korralik. Võõrutuse kogemus hirmutaski mu järgnevatest tablettidest eemale. Olgu, ilmselt ka see, et järgmiste PREPARAATIDE infolehel oli krambiohtu 14 korda mainitud. :)
 Psühholoogi juures käin jätkuvalt. Viimane kord, kui sain ma ette paberilehe, millel oleva küsitluse põhjal mu depressiooni ulatust analüüsiti, oli jaanuari alguses. Peale seda vaatasime ja võrdlesime mu teekonda ja seda, et see depressiivne seis oli sisuliselt kadunud. Jäänud on ainult ärevushäire, millega toimub jätkuv töö ja mu enesehinnanguga samamoodi. Ma tean, et mingi aeg tahtsin ma kirjutada sellest, et ei saa aru miks ma psühholoogi juures enam käin, aga mul on hea meel, et ma lasin sel postitusel draftis istuda. Ma leian, et on hea käia kord kuus (mitte enam iga nädal) inimese juures, kellel on su probleemidele hoopis kainem pilk, kuna pole ise selle olukorra keskel olnud. Lisaks sellele puhub ärevushäire iga väiksema sita palju suuremaks ning sellistel juhtudel ongi hea kui keegi serious business olukorrast väljas olev inimene selgitab olukorra lahti enda pilgu läbi, pakub lahendusi ja üleüldiselt aitab sul maha rahuneda. Sealt ka põhjus, miks mulle rahuliku loomuga inimesed nii armsad on. Olen kasvanud väga närvilises keskkonnas, kus puhutakse iga väike asi suureks. Ma vajan aegajalt rahustamist ja kinnitust, et kõik on korras.
 Olgugi, et osaliselt on olnud abi psühholoogil käimisest, aitasid mind suures osas ka mu tuttavad. Mind aitas lihtne teadmine ja mõistmine, et on täiesti okei olla selline nagu ma olen. Mind aitas mõistmine, et ma ei pea sulanduma kuhugi gruppi ja et ma ei pea tegema asju nagu teised, et olla elamisväärne inimene. Mind aitas teiste kannatlikkus ja oskus mind ära kuulata. Mind aitas meeletult eneseväljendus kirjutamise läbi ning lugemine ja terve eneseanalüüs. Terve sellesmõttes, et ma ei mõtle asju hullemaks ning teen endale olukorra lihtsalt selgemaks. Varem oli seda keeruline teha, aga praeguseks on asjad selgemad ning see toimub automaatselt. Ma tean milline ma olen, ma tean kuidas endaga toimida ja ma tean kust jookseb minu jaoks piir. Ma tunnen end oma peas ja kehas paremini. Ma saan endaga läbi.  Ma igatsesingi seda tunnet.
 Ma julgen kõigest sellest kirjutada, sest leian, et see pole häbiasi. Ma arvan, et sa pole halvem inimene kui käid psühhiaatri või psühholoogi juures. Kui midagi on katki, siis tuleb see korda teha või kui sul on probleeme, siis on ju mõistlik abi otsida ja mitte oodata, et keegi teine su sellest supist välja tõmbaks. Aina rohkem olen mõistnud, et vaimne tervis pole see koht, kus abi otsimisel oodata. "Äkki läheb üle" siinkohal ei aita. Sellega peab tegelema ja igasugune viivitamine ja millegi/kellegi järgi ootamine muudab olukorra nutusemaks. Mõtted võivad muutuda minutiga hirmsamaks samamoodi ka su ellusuhtumine.
 Samuti leian ma, et keegi teine ei tohiks ravi saava inimese kallal viriseda, kuna ta saab ravi. Absoluutselt mitte keegi ei tohi teha kellegi probleeme tühisemaks kui need selle inimese jaoks on. Sina ei tea mis toimub tema peas, nii et palun pane oma suumulk kinni ja ära tee nägu, et sa tead ta elu ja mõttekäike. See on sinust uskumatult isekas.
 Tahtsin natuke mainida ka seda "heiti", mida mina askis ravil käimise eest saanud olen. Tõsi, minu aski selle virinaga pöördutud pole, aga mul on silmad peas ja ma näen mis toimub. Pöördudes nüüd otse selle anonüümse erilise lumehelbekese poole, siis palun jaga mu blogi linki veel. Mu blogi sai tänu sinule nii palju uusi vaatamisi (300+) ja minu poole pöördus ka paar toredat inimest. Aitäh sulle! Ainus viis kuidas sa selle minu jaoks veel paremaks saaksid teha, oleks see, kui sa klikiksid mu blogis täiesti all oleval reklaamil ja aitaksid mul AdSense'iga rohkem teenida. Aga that is all. Aitäh!
 Tahaksin jagada siin ka ühte podcasti, milles räägib psühholoog psühholoogi asjadest ja mida vähemalt minul oli meeletult huvitav kuulata.

 Okei nüüd on küll kõik.
 Thank you, come again.