at the zoo

probs mu kõige lemmikum kutt

"bitch GIVE IT TO ME"

probs mu lemmik kits

tsau mina elevandi pepuga

wat???

mina koera seljas

Käisin teisipäeval ema ja Jannuga loomaaias. Polnud terve igaviku käinud ja ma tahtsin juba hullult hülgeid, surikaate ja kitsi näha.
 Loomaaias on palju kitsi. Igalpool. Tol päeval kuulsin kuidas üks kitsedest karjus teisele paar puuri edasi asuvale kitsele hella häälega midagi. Ilmselt siivutusi. Who knows.
 Lasteloomaaia osas olevad alpacad olid kohutavalt armsad ja hirmsad samal ajal. Kui sul kitsede toitmise sööta käes pole on kõik nii nunnud ja kui sul see kuradi söök käes on, siis hoia oma piip ja prillid, sest alpacad hakkavad aia vahelt mokkadega su õlga katsuma nagu "hey bebe whatchu got there" ja kuradi 3 kitse piiravad su sisse ja hakkavad su najale hüppama, et neid fucking teri saada. Ma tean, et piltidel ei paista see nii ekstreemne, aga kui aedikus on inimesi parasjagu vähem, siis täpselt nii ongi. Ma sain kitsesõbra ka. Ta nägi alguses hirmus välja, aga hiljem tuli välja, et ta on tegelikult lihtsalt hirmus VAHVA. Ta oli tegelikult üks ainukesi, kes ei aevastanud ega karjunud mu peale.
 Ma ei tahtnud tegelikult pikemalt kirjutadagi, vaid lihtsalt need pildid siia jätta. Okei võib-olla tahtsin väikse "aitäh"-i ka kirja panna, sest eelmine postitus sai nii palju head tagasisidet. Aitäh! :)
 Thank you, come again.

mu esimene klubi kogemus

Ma käisin esimest korda klubis ja ma olen nüüd valmis sellest rääkima.
 Kõigepealt vajasin ma veini. Ma poleks eluilmaski suutnud kaine peaga kluppi minna ja veel lihtsalt niisama. Pole lihtsalt minu pleiss ja minu viis hängida. Läksin sellepärast, et semu on õigepea kolimas ja ma ei pruugi teda hiljem nii tihti näha and we need to make cool memories n shit. Oh and we made memories...
 Ma tahaksin tegelikult jagada mida ma selle klubi kohta õppisin (igaksjuhuks mainin et käisin hollikas)...

• Ma sain teada, et seal maksab viinakoks 10 eurot. 
• Airhorn'i lastakse iga natukese aja tagant.
• Beyonce't ei lasta piisavalt.
• Mingil hetkel on kõik kohad klaasikilde täis.
• Baarmenid vaatavad sind väga kaastundlikult kui sa vett paluma lähed.
• Enamus neidudel on jalas kontsad ja tantsupõrandal toimub väga palju teiste peale astumist - you do the math.
• WC tundub olevat kõige turvalisem koht.
• Veel airhorn'i.

 Lisaks eelnevalt mainitule tahan ma täpselt kirjeldada mida tähendab olla klubis noor neiu. 

 Niisiis, ma olin tantsupõrandal. Just doin' my thing (loe: had no idea what i was doing). Ühel hetkel ilmusid lampi 2 noorhärrat meie kõrvale ja vaatasid kordamööda otsa mulle ja mu sõbrannale ja siis jälle üksteisele. Leidis aset fenomen, mida nimetatakse kellelegi silma peale panemiseks. Oli näha, et noorhärrad on seda ka varem teinud, sest nende omavaheline silmamäng oli nii läbiharjutatud. Või siis olid nad lihtsalt pikka aega semud olnud. Igatahes peale keerutamist, puusa nõksutamist ja aegajalt käte tõstmist, olid härrad kadunud. Tundsin end paremini, sest keegi ei õõtsunud enam mu kõrval ja ei põrnitsenud mind muheda naeratusega. AGA see lõbu ei kestnud kuigi kaua, sest järgmised võtsid meid sihikule. Nemad polnud kogu selles pilkudes kõnelemise asjas eriti osavad. Nad viipasid peaga ja tegid neid pööraseid silmi. Üks vist lakkus vahepeal oma huuli ka. Mul polnud sõnu, mul oli ainult mu ebamugavustunne ja soov hakata vaikselt naeratades seda taganemise tantsu tegema. Ma tundsin end nagu objekt, mille peale jahti peetakse. Sellega kaasnes palju, palju ebamugavustunnet ja mingil määral ka viha, aga ma püüdsin selle kõik kõrvale lükata, et oma sõbrannaga hängida. 

 Veidi hiljem liitusid meiega tantsupõrandal austerlased. Minuga tantsima tulnud noormees meenutas mulle üht mu sõpra, nii et ma ei teadvustanudki endale, et ma seda inimest tegelikult ei tunne. Alles siis kui ta mulle oma raske saksa aktsendiga kõrva "I'm from Austria" tatistas, sain ma aru, et tegu pole sellega kellega ma arvasin. Hiljem sama härraga veidi vaiksemas kohas vesteldes... ei saanud ma kohe mitte midagi aru. Tegelikult midagi sain, aga jumal küll mis aktsent. Kuulasin teda silmad pilus või nägu teises suunas hoides, sest saksa aktsent on apparently väga ilane aktsent. Purskkaevu aktsent if you will. Vähemalt selle noormehega see nii oli. Mingi hetk märkis ta, et mul on väga ilusad juuksed ja hakkas siis mu pead sügama....??? Ma olin segaduses, aga ei ütle kunagi ära tasuta peasügamisest, nii et ma lihtsalt kind of olin seal. Ootasin millal ta lõpetab. Vahtisin ringi. Cool cool. Apparently hakkas talle mu selg ka hirmsasti meeldima, sest ta sügas järgmiseks mu selga. No mis seals ikka. Eks sa süga siis mu selga. See oli muidugi see hetk mil mul selle vaikuse käes imelik oli, nii et ma püüdsin asjalikku teemat püstitada ja hakkasin täiega investigatorit mängima. Terve vestluse aja sügati mu selga. Jah, nagu päriselt sügati mitte ei silitatud. Jällegi, ei ütle ma kunagi tasuta selja sügamisest ära. Jumala kihvt kui ise tegema ei pea noh. 

 "Do you braid it?"

- "My hair? I do, yes."

"I'm gonna braid it."

- "?????? okay ??????"

 Jah, ta hakkas lõpuks mulle patsi punuma. Jumal küll kui pika protsessina see punumine paistis. Istusin mingil creepyl klubi diivanil samal ajal kui keegi austerlane mulle aeglaselt õrna patsi punub. Ma ei mõistnud üldse mis kuradi sidruneid see elu mulle seal jagas see hetk. Mul hakkas imelik. Mul hakkas täiega imelik, sest mul on pikad juuksed ja ma arvasin, et ta ei lõpetagi punumist. Ta tundus väga kindlameelne ka olevat. Tema goal oli see pats lõpuni punuda. Tal oli missioon ja mul oli imelik, nii et ma küsisin millist looma ta endale tahaks. Aktsendid on toredad. Mul polnud õrna aimugi mis looma ta mulle just öelnud oli, nii et ta hakkas mulle kirjeldama looma huvitava seljaga, kes lisaks sellele veel kokku tõmbub ja siis tegi ta veel mingit imelikku impressionit vist... lõpuks sain ma aru kellest ta räägib kui tuli see "It looks like that Pokemon... Squirtle". Ta rääkis kilpkonnast. 

 Kui ma olin oma mõistmatusega oma margi juba täiesti maha teinud, siis leidsin ma, et mul pole enam midagi kaotada, niisiis...

- "Hey can you say Helga."

"????????? Helga?????????"

 Mingi aeg oli "yaa Helga yaa" parim inside joke ever ja ma lihtsalt pidin võimalust kasutama. Sain lihvida oma saksa aktsendiga öeldavat Helgat. It was a great learning experience.

Mis mulle tõelist peavalu valmistas oli see kuidas kutsuda Austria elanikke. Mind you, kell oli öösel ja ma olin väsinud ja kergelt švipsis. Minu peas oleks see pidanud kõlama nagu austraallased, aga kuidagi lühemalt ja teravamalt. Austrlased. Proovi seda kõva häälega öelda. Austrlased. Austrlalalased. Austrialased. Austrased. Alles hommikul koju jõudes oskas ema mulle õige versiooni öelda. The struggle was real.

 Ahhhh koju oli nii hea jõuda. Kell oli veerand üheksa hommikul, perekond ärkas, koer oli väga elevil ja mu voodi ootas mind. Rääkisin emale paar sõna õhtust, sest talle meeldib täiega mu lugusid kuulata ja siis jäin oma voodit kaisutades magama. Ärkasin kuskil kolmveerand neli päeval ja nägin välja nagu Une-Mati isiklikult... keegi oleks nagu matiga vastu mu unist lõusta virutanud. I looked hot. 

 Võttes selle kogemuse kokku võin ma öelda, et kogemus ise oli huvitav, aga klubihunti minust ei saa. Kuidagi võluvam hängimisviis on minu jaoks ikkagi veiniklaasi taga semudega istumine ja nõmedate naljade tegemine. 

*airhorn sounds*

Thank you, come again.

when i was doggysitting again

 Lõpuks jõudsin need pildid siia ka panna. Lõpuks! Elmo on jätkuvalt väga mänguhimuline ja armas. Olen täiesti veendunud, et ta peab end endiselt väikseks kutsikaks, kes mahub mulle sülle, sest aegajalt püüab ta end minuga koos toolile mahutada. Kuti lõuad on nüüd nii suured, et ta mahutab suhu 2 palli, mida ta endaga igalepoole tassib ja potensiaalsete mängukaaslaste vastas nätsutab. Seal viibitud nädalavahetuse jooksul sai selgeks ka see, et ta mahutab üldse väga palju asju suhu... nagu ka piltidel näha on.
 Viimased pildid kutsust leiab siit.
 Thank you, come again.

püüd eksisteerida

 Ma pole veel rääkinud mis uuest psühhiaatrist on saanud. Esimest korda paluti mul jällegi minna koos emaga. Läksime. Jõudsime minuti pealt kohale (aja arvestamine pole just üks meie tugevamaid külgi). Ehmatasin hirmsasti ära kui ta kohe mind koos emaga kabineti ootas. Palusin siiski algul üksinda minna, sest on teadatuntud asi, et ma hakkan momentaalselt nutma kui pean ema kuuldes rääkima mis sitasti on ja ma tean, et mu ema elab ka sellele väga emotsionaalselt kaasa. Sellest poleks head nahka tulnud. Nüüd kannatas vähemalt natuke oodata selle veevärgiga.
 Seletasin arstile, mis minuga toimub, mis ajast see juba sellisel kujul toimub ja mis selle vallandas. Küsimusi küsis tema ja mina vastasin põhiliselt noogutustega ja rääkisin minimaalselt. Alati kui ma hakkan tõsiselt oma probleemidest rääkima ja küsin sisuliselt teiselt inimeselt nende suhtes abi, siis hakkan ma lahistama nagu väike pätakas lõhki kukutud põlvega. Väga kole on. Endale ei meeldi ja teen ilmselt teise inimese kolmveerandtunni ka keerulisemaks. Õnneks oskan ma väga hästi noogutada ja imelikke grimasse teha, andes mõista teatud asju (ma olen grimasside kohta palju komplimente saanud thank you very much).
 Mulle kirjutati jälle mingid antidepressandid välja ja miksi lisati ka kiiretoimeline rahusti, sest kannatasin juba mõndaaega paaniliste nutuhoogude all (ei suutnud korralikult hingata ja lihtsalt väga jama oli. ometigi ei lähe need päris paanikahoogude alla). Küsiti ka kus ma paiknen suitsiidsuse levelil ja öeldi siis näppu raputades, et rahustiga üledoosi ma kuidagi teha ei saaks. Kui olin suitsiidsuse skaalal ikka need suuremad punktid kätte saanud, siis soovitati soojalt ikka varianti haiglasse minna. Psühhiaater rääkis, et see võib mulle kasvõi lühema perioodi jooksul kasuks tulla ja andis juhised kuidas sinna minna ja et ikka iga kell võib minna, igas seisus.
 Kui ema ka kabinetti lubati, siis küsis psühhiaater temalt minu käitumise ja näilise olukorra kohta möödunud aastate vältel. Ema pidas mu "vaoshoitust" suurepäraseks küljeks. Ma ise päris uhke ei oleks kui mu laps ei julgeks oma emotsioone väljendada, aga hei mida mina ka tean amirite... Ma ei tea, ma vesistasin veel. Hirmus kihvt oli. Üldse mitte emotsionaalselt kurnav. Yumyum teeme veel.
 Tulin siis tagasi kahe retseptiga ja soovitusega kirjutada end sisse psühhiaatria kliinikusse, kuhu mind väidetavalt kohe oleks sisse võetud. Ostsin rahusti kohe välja. Need paanilised kõõksumishood, mille jooksul silmist vett immitses, olid liiga kurnavad oma täispikkuses. Oletasin, et on lihtsam kui mul on need suurepärased kiiretoimelised rahustitilgad käepärast. Antidepressante välja ei ostnud.
 Mul on paar korda olnud vaja rahustit võtta. Ainult. Õnneks. Neist üks kord ainult selleks, et kiiremini magama jääda (jah, psühhiaater soovitas neid ka selleks).
Esiteks - see rahusti maitseb nagu viin.
Teiseks - vaadates mitu protsenti alkoholi selles rahustis on, kahtlustan, et tegemist ongi mingi imeliku keemilise viinaga.
Kolmandaks - ma ostsin vist apteegist viina.
Neljandaks - ma maksin oma viina eest liiga palju.
Viiendaks - mulle isegi ei meeldi viin
Ma ei ole kunagi võtnud aega, et näha kui palju aega selle rahusti mõjuma hakkamine reaalselt võtab, aga tunde järgi võttes mitte piisavalt kiiresti. Sellest on igatahes abi olnud. Seda ma eitada ei saa.
 Kui olin seda probleemi enda jaoks leevendada saanud ja teatud mõttes selle kulgemise kuidagi kontrolli alla saanud, jätkasin ma psühholoogi ja psühhiaatri, või õigemini tema õe, juures käimist (khm puhkused). Minu pidev väsimus ja jõuetus või soovimatus midagi teha lahterdati kohe depressiooni alla. Soovitati ikka veel väga ka enda haiglasse sisse kirjutamist, sest madalpunkt oli no ikka väga madal. Ma kaalusingi seda võimalust. Kohe tõsiselt. Mul nagu erilist vahet polnud kus ma parasjagu depressiivne ja borderline suitsiidne olin. Pohyolo tripib ringi, vaatab mis rahvaga haiglas käppa saab visata it'll be fun. Jäi ikkagi minemata. Tuli meelde, et seal viibides saaksin igasugu huvitavaid rohte ja ei jõuaks päris täpset uurimustööd iga rohu kallal teha + tekitas ka muret see, et mul polnud õrna aimugi kui kauaks ma sinna jääma peaksin. Hirmutav ikkagi.
 Sel ajal hakkasid mind ründama ka jõhkrad ja kohutavalt realistlikud õudusunenäod. Polnud enam seda tilulilu zombie apocalypse'is ellujäämist, vaid verised inimeste tapmised ja see "mina olen järgmine" tunne, palju kiirelt liikuvaid deemoneid, mis nägid väga realistlikud välja, sest nad olid minu kodus. Ma ei saanud öösel magada. Magasin öö jooksul ehk 4 tundi ja päeval sulasin diivaniga ühte, sest energiat polnud ja kuna arsti soovitus oli ka "rahulikul leinamine", siis otseselt ei pidanud ma ka vajalikuks üritada midagi erilist teha. Väiksed nokitsemised siin-seal, aga tegevust täis päevi mul polnud. Ma poleks suutnud nendega vist toimegi tulla kui aus olla. Ma ei tea siiani kas ma olekski saanud midagi teisiti teha. Need unenäod hakkasid igatahes aja möödudes tihemini külas käima. Silme alused kotid polnud enam Guccid vaid mingid odavad poollagunenud koopiad, mida ma hoolega peitsin. Sellest kupatusest tingitud stressist läks näonahk hullemaks ja noh, pekkis seis oli.
 Mulle meeldib mõelda, et ma pole enam päris nii põhjas. Kuigi jah, veel eilne õhtu oli pehmelt öeldes selline nukravõitu. Täna ostsin antidepressandid ka välja. Lõpuks. Mingi kuu või rohkem jonnisin. Ma ajan ilmselt veel jonni edasi ja ei võta neid veel kuu aega. Vaatan neid ainult öökapi peal. Ma pelgan neid päris korralikult. Eelmine kogemus polnud üldse meeldiv ja järjekordne pettumus oleks rusuv ja ma ei jaksaks järgmist võõrutust ette võtta. Kuigi psühhiaater kinnitas, et need ei paneks mind magama ja kui miski ei sobikski siis oleks võõrutus valutu ja sõltuvust ka ei tekiks. Need peaksid mind lihtsalt neutraalseks tegema. Aw shit, Tommy, look at me being all neutral n shit. Livin the neutral life yaaaaaassssss! Väga exciting. Nagu näha on sihid väga kõrged. Fuckin' neutral pills. Oh please... Ma ei taha tuimaks jääda. Ma kardan seda nii väga. Samas olen ma praegu juba parajalt tuim (kui ma just üliemotsionaalseks ei muutu järsku jah). Poleks elu sees osanud arvata, et kunagi saab mu goal olevat neutraalseks muutumine. Average lifegoals much? Samal ajal püüab mu psühholoog mind rahustada, et ma ei peakski praegu mingeid suuri eesmärke endale seadma, vaid end pigem jälle korda saama. I mean she's not wrong but I don't like it. Nagu ma juba niigi ei tunneks end ebanormaalsena.
 The epic journey shall continue some day. Ma tean, et on inimesi, kes taolisi postitusi siia ootavad, sest neil on nendest abi. Ehk kahaneb nüüd kellegi teise ebanormaalsuse tunne. Vähemalt nii palju saan ma loota.
 Thank you, come again.

räägin veits juttu

Ma ootasin suve nii kohutavalt kaua. Mitte ilmtingimata seda kuupäevalist suve, vaid neid hirmus kuumasid ilmasid. Ma kujutan ette, et taolises kliimas suudaksin ma õnnelikum olla. Samas võib see ühel hetkel ära tüüdata... Ei, mulle ei meeldi nii mõelda.
 Ootasin nädalaid, et saaksin tulla siia ema tööjuurde maja valvama. Nii väga ootasin. Siin ma nüüd siis olen. Ma tõesti arvan, et see on siin mu happy place. Siin on mu ümber ööpäev läbi 2 totut pontut, kes mulle kõikjale järgnevad (and i mean kõikjale) ja suvi teeb absoluutselt kõik veel kordades paremaks. Siin on suurepärane. Lapsepõlv väreleb silme ees ja ma tunnen end jälle natuke viie aastasena, sest kõik on sama ja see on täpselt see, mida ma vajan.
 Õhtul on veel kavas grillimine. Ma mäletan kuidas lapsepõlves siin iga õhtu grilliti. Ikka joodi veini ja grilliti. Ma mäletan ühte jalgpalli MM-i ka isegi. Mehed tulid saunast, lürpisid õltsi ja vaatasid jalkat. Äkki sellepärast mulle MM nii südamelähedane nüüd ongi... Tol ajal ei saanud ma sellest aru ja jäin tooli peal magama. Ma pidin ikka hirmus pisike olema, sest enam ei mahuks ma sinna tooli magama kuidagipidi. Või vähemalt piisavalt mugavat asendit ma sisse võtta ei saaks. Mul on kõht nii tühi ja karjub nüüd söögi järele. Tänks mälestused.
 Ma tõesti arvan, et vajasin sellist aja maha võtmist ja ajastus on ka täiesti õige. Jooksin sel nädalal nii palju linnas ringi ja väsitasin end tavalisest rohkem arstide juures emotsioone tagasi hoides. Lisaks sellele pole ma korralikult magada saanud vist juba nädalakese. Ärkan iga paari tunni tagant öösel üles ja mingi hetk lisandusid sellesse valemisse ka õudusunenäod. Sellised detailsed ja jõhkrad. Mõnikord vedas mul koguni niipalju, et nägin sama luupainajat ühe öö jooksul 2 korda. Jesss! Päevasel ajal powernappimine ei sisaldanud ka leebemaid unenägusid. Nüüd on vist paremaks läinud. Vaatasin enne magama minekut The Walking Dead'i ja nägin järjekordset zombie apocalypse unenägu, aga nendes olen ma osav. Need unenäod on köki-mökid. Palun veel selliseid! Koolitulistamised ja dramaatilised põlengud, mu silme ees surevad perekond ja sõbrad ning deemonite rünnakud jätaksin hea meelega vahele. Pean ilmselt rohkem The Walking Dead'i vaatama lihtsalt.
 Peale The Walking Dead'i lülitusin Grey Anatoomia lainele, aga vajusin seda vaadates koer kaisus magama. Ärkasin paar tundi hiljem ja siis rääkis juba Jamie Oliver sellest, mis kodujuustu lahedaks teeb. Tõsine tripp ajamasinas. Unes nägin ma kusjuures kuidas ma mööda korterit ringi uitasin, sööki ja sooje sokke otsisin. Kui diivanile tagasi lebosse viskasin nägin käe peal kärbest ronimas ja kui ma ärkasin nägin ma täpselt seda sama kärbest, täpselt samas kohas. Tänks, hing, et sa nii põnevatel trippidel käid, kui ma magan. Oleks siis päriselt ka sokid toonud, varbad olid jumala külmad.
 Kuna siin olles on mul reaalne isu kirjutada, siis kasutan ma seda tuhinat ilmselt ära. Siin mitme päeva jooksul hängides kirjutan mitu-mitu postitust valmis, et saaksin neid siis lõpuks vaikselt avaldama hakata. Käisin juba pontudega ka pildistamas so that's also coming. Cool cool.
 Ma pole sellise energiaga harjunud. Lähen jooksma või midagi.
 Thank you, come again.