tolmupilved

Kellelgi on veel nii olnud, et saate uue inimesega kokku ja kõik on väga kena ja armas ja tore ning eelnev suhtlus on ka kena ja tore olnud, aga peale seda kohtumist haihtub igasugune jutt? Sa nagu püüad küll nendega rääkida ja viskad nalja, aga vastused teise inimese poolt on paarisõnalised või on tajuda ilmselgelt viisakusest vastamist.
 Ma olen sellise asjaga kokku puutunud rohkem kui küll ja see on mu enesekindlusele korraliku põntsu pannud. Peale igat kohtumist kellegagi, olgu see reaalne kohting või lihtsalt kokku saamine, põen ma nagu lollakas. Need "Oli meeldiv sinuga kohtuda. Mul oli väga tore." kirjad on samal ajal positiivsed ja ärevust tekitavad. Mu paranoia uitab muidugi sinna "ou mai gaad ta ei taha minuga enam raudselt kunagi suhelda ja haihtub nädala jooksul täiesti, aga on enne seda ülimalt viisakas, et mitte täielik dick näida" kanti, AGA SAMAS on mitmeid kordi ka nii läinud.
 Kui ma olen eelnevalt selle inimesega suhelnud pikemat aega ja peale pealtnäha toredat kohtumist ta lihtsalt kaob, siis algab mul kõige veidram leinaperiood üldse. Kui tegu oli päris deidiga, siis võõpan ma oma huuled punaseks vähemalt nädal aega jutti ja korrutan peeglisse "you're a bad bitch, you're fine" . Okei, võib-olla mitte päris, aga ma pean endale inspireerivaid kõnesid küll. Vahel punaste huultega, vahel mitte. Vahel ma lihtsalt sõiman endal näo täis, kuna ma kiindun inimestesse liiga kiirelt. Vahel ma lükkan lihtsalt tabureti ümber, kuna ma tahan tunda, et ma olen ikka veel täiega badass and I don't need nobody to feel good. Siis ma tõstan jälle tabureti üles ja vaatan nädalaga mõne 5 hooaega pika sarja ära, ahnitsedes samal ajal ükskõik millist rämpstoitu.
 Mu enesesüüdistused on julmad. Ma ei muretse tavaliselt oma välimuse pärast, vaid pigem sellepärast mida ma räägin ja kas ma olen piisavalt huvitav. Kui ma noorem olin, siis taoti mulle juba kodus pähe, et ma olen rumal, samamoodi pani mind tundma ka kool. Selle probleemi juur on ilmselt seal, sest ma ei mäleta, et ma enne seda oleks muretsenud millegi sellise pärast. Suhtluse ja selle asja teeb veel hullemaks see, et ma olen nii kohutavalt arg. Ma olen koguaeg hirmus arg olnud. Osalt on seal ka omajagu seda "äkki see mida ma ütlen pole cool" paanikat. Jube nõme tegelikult, onju? Ma rahustan end ikka inimeste kadudes selliste toredate mõtetega nagu: "Juu siis polnud teda mu ellu ikka vaja" ja "Tal on äkki lihtsalt kiire" ning "Vähemalt oli huvitav kogemus". Samal ajal suren ma muidugi vaikselt seestpoolt. Välja loomulikult alati ei näita. Ma oskan hirmutavalt hästi seda emotsioonide varjamise asja. Kui väga hulluks läheb siis kirjutan ikka mingi vähe pikema kirja omale sahtli põhja, aga jama tunne jääb ikkagi tükiks ajaks sisse. Täna muutus ka vahepeal päris pealetükkivaks see paanika, nii et otsustasin kirjutada seekord blogisse. Pole varem sellest juttu teinud ja mõtlesin eriti julgeks minna ja oma ebakindlust jagada. Nii kihvt.
 Ma arvan, et ma siis tõmban otsad kokku. Võib-olla kirjutan järgmiseks mõnest humoorikast kogemusest, aga võib-olla millestki muust. We shall see.
 Thank you, come again.

üks night out kogemus/ kärol vingub täiega

 Võtsime umbes nädal tagasi Liisaga ette ühe linna peal kolamise õhtu/öö. Alustasime nagu ikka rämpstoiduga ja mul oli au olla kõrval, kui Liisa hammustas oma esimest kolmekordset juustuburgerit. Vesistasime natuke, sest kolmekordne juustuburger näitas meile, mis armastus päriselt on. Ilus oli.
 Ja nüüd tuleb postituses see hetk, mil ma alustan vingumist. Mis komme on hakata neidudele rämpstoidurestoranis külge ajama, SIIS kui nad pole veel süüa saanud? Sellele õhtule eelneval päeval, kui ma olin kogemata jälle McDonaldsisse eksinud ja järjekorras seisin, jõllitas mind tükk aega minu ees seisev noormees. Tahtsin järjekorda vahetada, aga süüa tahtsin rohkem ja teised järjekorrad olid pikemad. Ei tundunud mõistlik. Peale igasuguse silmsideme vältimist hea 2 minutit, astus noormees minu poole ja ütles midagi täiesti arusaamatut. Tegin talle "Vabandust?" öeldes selgeks, et me ei räägi sama keelt. Noormees astus tagasi, aga jäi mind jätkuvalt põrnitsema. A oota, mu olemine läks veel ebamugavamaks, kui ta kutsus sinna ka oma sõbra, et mind kellegagi koos vaadata. Mul oli nii imelik olla. Ma tahtsin ainult süüa, what the fuck is this?
 Kui me Liisaga mäkis istusime ja ta oli mu pooleks minutiks üksinda lauda istuma jätnud, et tellima minna, ilmus minu ette seisma kolmekümnendates härra, kes mind lihtsalt vaatas. Mul oli jälle nii ebamugav. Lõpuks tulistas ta "Privet!" välja ja jäi ma ei tea mida ootama. MA TAHTSIN AINULT SÜÜA! Söögini jõudmine ei peaks ju nii ebamugav struggle olema.
 Paaris Veinis oli mõnus. Teenindus on alati super olnud ja õhkkond nii armas. Täiega rahul absoluutselt alati. Kui tähtsamad jutud said räägitud, siis tekkis soov Vanalinna vahele jalutama minna. Raekoja platsi äärde jõudes tuli meile vastu 3 meest, kes hakkasid meil lihtsalt ees kõndima, seletama kui head me välja näeme ning lihtsalt häälitsusi tegema. Meil käidi Raekoja platsi teise otsani sabas ja üks vend viskus põlvili, saates õhusuudlusi. Dude, no.
 Kuidagi jõudsime jälle Paari Veini, sest ükski teine koht ei tundunud nii armas. Seisime ja rääkisime juttu seljaga tantsupõranda poole, kuni ühel hetkel langes mulle selga keegi tugevalt alkoholi järgi lõhnav härra. Minu najale toetades ja mul nägupidi näos olles kutsuti mind VIST tantsima. Härra jutt polnud kuigi arusaadav. Ütlesin igaljuhul "Ei", mille peale kostus juba vähe selgemalt podisev "Bitch..." samal ajal kui härra eemale kõndis. Võluv. Ei täiega armas, et mina olen halb inimene kui suvatsen keelduda ilmselgelt ebameeldivast kogemusest. Boo, me!
 Mingi aeg hiljem Paari Veini ees chillides imbusid meie juurde 4 või 5 noormeest. Jätsin enamuse vestluslõbust Liisale, sest ma olin nii väsinud ja tüdinud. Noormehed pidasid vajalikuks öelda, et nende sõbral on bemm. Seda korrutati tegelikult väga palju. Ma ei tea täpselt mis ma nende arust selle informatsiooni peale oleks pidanud tegema. Sul on bemmiga sõber juhhuu palju õnne nii lahe... Mingi hetk tuli välja, et üks kuttidest on vahepeal siinkandis elanud. Jäime mingiks ajaks sellest rääkima. Kui olin talle ära seletanud kuidas siinse kooli üles leiab, siis leidis ta, et me oleme piisavalt lähedased ja ajas mulle käe ümber. Ma polnud päris sama meelt. Lükkasin käe maha, kutt solvus ja kõndis eemale. Ouch. Ma päris täpselt ei jälginud vahepeal vestlust, kuni minu kõrvale ilmus istuma kuuekümnendates härra. Ei pannud pahaks, las kutt istub. Jällegi ei jälginud vahepeal toimuvat kuni ühel hetkel üks kuttidest, ütleme, et ta nimi on näiteks Martin (kui see on päriselt ka ta nimi, siis wow), lihtsalt mu sõbranna tissi näppima hakkas. Emalõvi minus tuli välja. Ma olin nii väsinud ja nüüd tuleb veel selline tropp ka. Tegin vähe kõvemat häält ja pahandasin poisiga. Vastuseks sain lihtsalt vaikse "nän-nän-näää...". Kuidas nii rumal inimene veel kogemata surma pole saanud issand jumal...
 Mu kõrval istuv vanamees ütles mulle peale seda, et minust saaks väga hea sarimõrtsukas. Ma olin üleni üks suur küsimärk peale sellist tähelepanekut, aga kuna see oli parim kompliment õhtu jooksul, siis tänasin härrat. Järgmisel hetkel ütles ta: "Neid (sarimõrvareid) läheb mul ikka aeg-ajalt vaja..." Nihkusin vähe eemale.
 Sellel samal omavoliliselt tissi näppival Martinil on neidude võlumisest mingi väga veider arusaam, sest kutt hoidis mu sõbrannat endale hästi lähedal ja lihtsalt ropendas talle karjudes kõrva. Mmmm... charming. Siis jälle mainiti, et sõbral on bemm. Mingi hetk tuli välja, et sellel Martinil on tegelikult neiu olemas ja nad kõik on üldse alaealised ja mul tekkis miljon küsimust, millele ma isegi vastuseid ei tahtnud.
 Kuuekümnendates härra mu kõrval hakkas mulle lõpuks külge lööma ja asi läks maru imelikuks. Lahkusime.
 Seadsime end 24h lahti olevasse kohvikusse istuma, vett jooma ja sööma. Pidime seal 3h bussile minekut ootama. Liisa läks jällegi tellima ja ma võtsin koha kinni. Kohe kui olin maha istunud ja koti enda kõrvale pannud, maandus mu kõrvale keegi karjuv inglane. Ütleme, et ta nimi on Tropp, sest ta oli täielik tropp. Ta istus mu koti peale, ronis mulle peaaegu näkku ja karjus siis oma sõpru ka sinna. Kui Liisa tuli, siis hakkas ta temalt ebasobivaid küsimusi küsima. Olime sunnitud kohta vahetama. Hiljem kuulsime kuidas sama mees küsis ühelt teiselt neiult väga isiklikke küsimusi. Tropp on tropp noh.
 Kohvikus tuli välja järgmine idioot. Ütleme, et ta nimi on Kevin. No Kevin on selline vend, kes targutas ja mölises üle terve kohviku. Vilistas teenendajatele ja vingus teeninduse kallal, tehes samal ajal seksistlikke ja rassistlikke kommentaare. Ta istus lauas kahe neiuga ja leidis, et on okei nende välimuse kallal vinguda ja seda veel üle terve kohviku. Kui teisest lauast üks teine neiu sekkus, siis sai ta meie vägevalt Kevinilt sõimu ja targutamist. Kevin armastas meil ikka hirmsasti ropendada. Üle terve kohviku loomulikult. Kevin ei jäänud vait ka. Koguaeg leidis põhjuseid miks möliseda. Tüdrukutel, temaga samas lauas, paistis nii ebamugav olevat. Mõistsin täiesti. Kevin armastas igatahes hirmsasti oma rumalust reklaamida. Oh sind, kaheksateist aastane Kevin, oh sind.
 Mu usk inimestesse taastus, kui meiega liitusid 2 ameerika kutti. Nad olid lihtsalt viisakad ja ei karjunud roppusi. Nii meeldiv vaheldus. Lisaks sellele ei küsinud nad meilt ebaviisakaid küsimusi. Nii meeldiv, nii armas, nii tore.
 Kell 7 hommikul saime Balti Jaamast bussi peale. Ma olin nii rõõmus. Bussis magasin terve sõidu ja tagumik jäi hirmus kangeks, aga koju jõudmise rõõm oli nii suur. Oma voodi, koer kaisus ja ma ei pidanud enam mitte ühelegi inimesele "Ei" ütlema. Suurepärane. Jäin vist kell 9 hommikul röstsaia süües voodis magama.
 Ma ei pannud neid seiklusi tükk aega kirja, sest ma ei tahtnud end vihaseks ajada jälle. Praegu avanes hea võimalus kirjutamiseks, kuna sugulased on külas ja ma ei tohi negatiivseid emotsioone nii või naa välja näidata. Lisaks sellele püüan ma täiega asjalik näida. "Vaata mind, mul on hobid ja ma kirjutan täiega palju!" Püüan olla see sotsiaalse ärevusega tütar, kelle üle vanemad uhkust saavad tunda. Palju õnne juubeli puhul, isa! Ega siis iga päev 60 saa!
 Šampus on parem kui ma mäletasin. Häid jõule!
 Ja kui kedagi solvab mu kirjutatu sellest, kuidas mehed naistesse viisakalt ja lugupidavalt suhtuda ei oska, siis ma ei palu isegi vabandust. Las ma olen siis see peaaegu sarimõrvarist bitch, kes ei oska lihtsalt komplimente vastu võtta. Mis iganes sul öösel magada laseb, aga mina ei vabanda.
(igaksjuhuks kordan ka seda, et nimed siin postituses on väljamõeldud ja kui sa kannad sama nime ning tundsid end puudutatuna, siis mõtle oma käitumise üle lihtsalt järgi. tsau ma lähen nüüd liha sööma ja šampust jooma.)
 Thank you, come again.

mu Ülo kogemus

Oli möödas järjekordne pikk päev linnas ja ma pääsesin just bussi, et koju tagasi sõita. Kuna ees ootab tunnine sõit, siis eelistan ma istekohta, kus ma saan laiutada. Niisiis paistis üks selline jumalik bussi tagaotsas. Antud hetkel polnud mul muidugi meeles, et ma vihkan bussi tagaosas istumist ja mul pole päriselt õrna ainugi miks ma selle eelviimase koha seal ikkagi sisse võtsin. Igatahes viskasin klapid kõrva, muusika mängima ja panin silmad kinni. Kui poole tee peal luugid uuesti lahti tegin, istus mu kõrval keegi mees. Näo järgi panin talle nimeks Ülo. Ülo magas. Kirglikult kohe. Hambad laiali ja pea laperdas paremale ja vasakule, ila tilkus suu nurgast. Ma usun, et ma oleks saanud selle kohta "nunnu" öelda, kui ma poleks nii kitsas kohas paiknenud. Tundsin kuidas viimase istme inimese põlved mu tooli seljatoe vastas on ja ees olev iste tundus mul ka täpselt näos olevat. Ja siis on veel mingi Ülo, kes tudumise käigus mulle oma kämbla sülle viskab. Klaustrofoobia hakkas vaikselt möllama. Püüdsin rahulikult silmad kinni panna ja oma uimast muusikat edasi kuulata, aga ma tundsin kuidas Ülo mu poole vajub. Pöörasin pilgu kuti poole ja ta justkui kummardus magades minu poole, hambad ikka laiali ja ila tilkumas. Ma ei tahtnud klappe kõrvast võtta, et kuulda, kas ta norskab, sest mu ruum oleks ilmselt hetkega veel väiksemaks muutunud ja mulle ei tundunud see kuigi hea mõte olevat, sest ma tõesti hoidsin oma paanikat tagasi ja keset põllumaad ma ka bussist väljuda poleks tahtnud. Õnneks tegi buss nii toreda kurvi, et Ülo pea laperdas teisele poole. Ma olin nii õnnelik! Panin jälle silmad kinni, et muusikat kuulata ja kogu olukorda ignoreerida.
 Tegin kuskil 3 peatust enne enda oma silmad jälle lahti. Ülo kummardus jälle magades minu poole ja minus tärkas meeletu hirm, et ma ei saa temast mööda ja oma peatuses maha. Mu tagant kadusid inimesed ja Ülo ei ärganud millegi peale. Mu paanika kasvas. Ülo jalad olid hirmus harki vajunud ja meie põlved puutusid kokku. Mu ruum jäi justkui väiksemaks ja mul polnud kuhugi minna. Kaalusin hetkeks kasutada seda haledat plastikhaamrikest, et aknaklaas lõhkuda ja ruumi tekitada või siis Ülo üles ajada, aga tundus natuke liiga ekstreemne liigutus olevat. Buss tundus järjest umbsemaks ja palavamaks muutuvat ja ma polnud üldse rahul. Me lähenesime päris suure kiirusega minu peatuse poole ja Ülo ei ärganud ka siis kui ma omale seljakoti sain selga aetud. Ja see pidi mu move olema! See oli see, mille peale ta oleks pidanud ärkama! Ma olin nii kindel! Aga ta ei ärganud ja nüüd ma pidin teda sõrmega tonksama, et ta ärkaks ja mu mööda laseks. Sekundid tundusid nii pikad ja inimesed hakkasid juba end vaikselt püsti ajama, et maha minna. Ülo magas. Meie kõrvalt tõusid inimesed ja RIIVASID Ülot, aga ta magas endiselt hämmastava kirega. Nutsin natuke mõttes. Võtsin hoogu, et öelda "Vabandust.", aga mul ei tulnud häält välja. Maru piinlik. Jah, mul oli magava mehe ees piinlik, ära nori. Igatahes Ülo ei ärganud. Kõik kõndisid juba bussi ukse ette ja buss tegi viimast väikest kurvi. Ma sain Ülo peale pahaseks. Tonksasin oma põlvega tema põlve. Järgnev ehmatas mind hirmsasti. Ülo tegi maailma sügavaima hingetõmbe, vaatas mulle suurte silmadega otsa ja tõusis minuga silmsidet hoides hirmus kiiresti püsti! Ülo ei meenutanud enam rahumeelset Ülo, vaid rohkem Nikolaid (ma ei tea kust need nimed tulevad). Ma ei pidanudki midagi ütlema. Ma nihkusin hirmus kiirelt oma kohalt ja ruttasin juba avatud bussiuksest välja. Ma oleks nagu deemoni äratanud. See hingetõmme oli nii vali ja jumal küll... see pilk võis tappa. Äkki ongi Ülo saatan. Tegi mu viimased minutid bussisõitu küll parajalt põrgulikuks. All hail to Ülo! Ülo sugustel on minu põrgus küll koht olemas.
 Õppisin sellest kogemusest, et ma ei istu enam kunagi täis bussis eelviimasele kohale. Isegi kui see on ainus kahe istmega koht. Ma keeldun. Mul ei vea seal istudes kunagi.
 Thank you, come again.