doggysitting the goofballs

derp

Käisin möödunud nädalavahetusel Kaberlas koeri hoidmas. Was very eventful.
Viimane postitust kutsudest on siin.
 Thank you, come again.

isa juubeli kogemus

Ma tahtsin tegelikult täna uue fashionbloggeri üles panna, sest mul on neid 2 tükki salves ja ma olen nende üle väga elevil. Mulle meeldib käia sõbrannadega pildistamas, näha suurepärane välja ja teha siis kõige idiootsemaid asju. Igatahes jah, olen väga elevil, loodan järgmisena ühe hirmus tõsiseltvõetava fashionbloggeri välja lasta.

 Mul on praegu jõhker jututuju. Püüan hakata varem ärkama ja täna läks juba päris hästi, aga päeval vajus uni peale. Tegin kohvi, et sellega võidelda. Tegin natuke liiga kange kohvi ja natuke liiga palju. Mul on suure koguse kofeiiniga väga halb läbisaamine. Kuna ma jõin nooremana väga, väga palju energiajooke, siis mingil hetkel ei suutnud mu organism nende kogustega enam toime tulla ja mul hakkas hirmus halb. Olen korduvalt kokku kukkuma ja päev otsa nõrkushooge kannatama pidanud, kui unustan kui palju ja millist kohvi ma juua võin. Ma saan ainult latte'ga hakkama, teised variandid on välistatud. Täna unustasin ja olin sunnitud värisevate kätega, mis ei jõudnud isegi telefoni hoida, voodis lamama. Fun. Nüüd, kell pool 12 õhtul/öösel, tunnen, et mul on piisavalt jõudu ja energiat, et asju teha... ja rääkida. 

 Mõtlesin, et jutustan kirjavormis oma isa juubelist, sest see oli... kogemus. Kõigepealt tahan mainida, et me ei tähista oma sünnipäevi eriti suurelt, kui üldse tähistame. Ma kutsun võib-olla paar inimest omale külla, et mu toas muusikat kuulata, juttu rääkida ja šampanjat juua, aga midagi eriti põnevat ma ei tee ja see on mulle täiesti okei. Mu vanemad ei tee samuti midagi suursugust. Külalisi kutsuvad nemad näiteks ainult juubeliteks. Niisiis kui mu isa nüüd 60 sai, siis tuli kutsuda sugulased siia ja te ei kujuta ette kui närve kulutav see oli.

 Kuna meil on korteris võrdlemisi vähe ruumi, pidime tegema 2 pidu ja paigutasime isa venna perekonna sünnipäeva nädalavahetusele  ja mu ema poolsed sugulased pidid siis järgmine nädalavahetus tulema. Mõte ise oli päris tore, aga ettevalmistused olid meeletud. Suurpuhastus, mis tehti, oli võimas. Toitude plaanid ja poenimekirjad olid meeletud. Ammu polnud sellist sagimist olnud. Ühest küljest olin ma seda natuke igatsenud, kuid teisalt ei tahtnud ma väga külalistega aega veeta.

 Kas kellelgi on veel nii, et ühte osa sugulastest peljatakse? Mina näiteks pelgan isa poolseid sugulasi. Neid kõiki. Ma ei näe neid sugugi tihti ja kui näengi, siis olen ma terve see aeg meeletu närvipundar ja tahan oma tekikookonisse peitu naasta nii kiiresti kui võimalik. Ma kardan, ma olen närvis, ma ei julge sõnagi öelda ja mul on lihtsalt õudne. Seekord tuldi viiekesi, kuigi algul oli juttu ka seitsmekesi tulemisest, mis tekitas tunde, et ma kolin paariks päevaks kodunt välja. Ilmselt oleks ma tegelikult pidanud ka, sest juttu oli ööseks jäämisest ja meil poleks muidu reaalselt ruumi olnud seitset inimest kuhugi magama panna. Selline šokk muutus kuidagi kergemaks kui meile öeldi, et minnakse ikkagi randa talkima ja neid on ainult 5 ja kõik on hästi. Sain natuke kergemalt hingata. Jess.

 Järgmine asi, mis mind närviliseks tegi, oli see, et nendega oli kaasas kolme või nelja aastane väike poiss. Ma olen siin juba varem maininud kui "suurepärane" ma lastega olen. Kuna ma ei teadnud kas nad kantseldavad tavaliselt kuskil käies poissi ise või lükkavad selle mõne noorema inimese kätte "näe, võta, tegele!" stiilis, siis olin ma väga närvis. Ma ei oska "tegeleda". Ma ei taha ka "tegeleda". Kui keegi peale minu haiget peaks saama, siis ei taha mina süüdi olla. Ma ei ole valmis selliseks vastutuseks. Ma ei taha seda. I never sign up for these things.
 Õhtu isapoolsete sugulastega möödus huvitavalt. Ma kirjutasin enamuse ajast blogipostitust oma night out kogemusest ja kui see valmis sai, siis liitusin seltskonnaga. Minuga ei suheldud väga ja laps hirmutas mu oravat oma ärevusega (aga ma mõistan sest ma suudan vaevu oma ärevust koerte juures tagasi hoida). Imelik ja veidi ebamugav oli lauas istuda. Ilmselt on asi harjumustes kinni.
 Järgmine nädalavahetus oli meeldivam. Tulid emapoolsed sugulased ja lausa kaheksakesi. Nendega oli üks seitsme aastane ja teine paari kuune laps. Ma ei põdenud absoluutselt. Ma polnud üldse närvis. Ma olin elevil. Ma ei jõudnud kõiki ära oodatagi. Kogu istumine oli minu jaoks ääretult armas ja mulle meeldis sellest iga minut. Mulle meeldib kui sarnane huumor mul oma tädipoegadega on ja kui kaunilt naljad edasi lähevad. See on mu lemmik asi nende koosviibimiste juures. Iga jõul ja iga juubel on täis imelikke nalju, mis mõndadel üle pea lähevad ja mis mind veini suust välja purskama panevad... kaunis.
 Mind hämmastas kui teistsugune mu isa oli. Mu isa ei joo muidu üldse ja mind hämmastas kui normaalne inimene ta oli joogisena. Kõrvakuulmine oli okei, loogikavigu polnud, keegi ei pidanud karjuma... See oli nii ebareaalne. Rikkus mu natuke ära. Mulle meenus üks mu unenägu, mis keeras kõik mida ma teadsin ja millega harjunud olin samuti täiesti peapeale (sellest räägin mõnes unenägude postituses ehk). Võõras oli, imelik oli, aga meeldiv.
 Ma tahaksin hirmsasti, et mind ei teeks inimesed närviliseks. Eriti sugulased. Ma püüan oma emotsioonidega tööd teha. Püüan inimestega kiiremini harjuda. Vist. Samal ajal olen ka avatud mõttele, et kõik inimesed ei saagi mulle meeldida ja see on okei. Ja samal ajal püüan ma kõigile võrdse võimaluse anda. Ja siis jälle samal ajal leida piisavalt aega oma tekikookoni jaoks, et ma kellegi vastu kogemata õel ei oleks, sest "me-time" on oluline. Väga oluline. Gotta love the "me-time".
Thank you, come again.