when you try your best but you don't succeed

 Lugu sellest, kuidas ma ükskord Ülemiste keskuses Mrs Waffle'i kõrval istudes kirjutada püüdsin. Please enjoy my suffering.

 "Istusin üksinda, et veidi kirjutada ja aega surnuks lüüa. Tundus hea plaan. Tundus mõistlik.
 Mu kõrvale, minuga samasse lauda, istusid just kaks daami vahvlitega. Ma peaaegu, et ei panegi neid siin pahaks. Nad tunduvad armsad inimesed. Nemad ei häirigi mind... nende vahvlid häirivad. Need lõhnavad nii värskelt, nii soojalt, nii kuradi magusalt! Appi! Ma ei suuda nendelt pilku pöörata. Need on imelised!
"Issand, kui magus!" ütles üks neist viimaseid vahvlitükke taldrikult kokku kraapides. Vahvlite lõhn on nii tugev, et ma suudan neid peaaegu juba maitsta! Ma olen nii metsikult kade.
 Mu laua poole kõndis üks naerusuine prillidega neiu. Tal oli käes taldrik vahvliga. Nii ilus vahvel. See lõhnab ka nii hästi ja ta võttis samu lisandeid, mida minagi võtaks. Šokolaadisiirup niriseb mööda vahvli äärt alla ja kaob maasikate vahele. Peaaegu soovin, et ta oleks minust aeglasemalt möödunud, et ma oleks neid imepäraseid vahvleid kauem imetleda. Ma telliks praegu isegi ühe, aga mul on kõht veel rämpstoidust täis. Ma tunnen, et olen nii katki, täiesti kasutu. Süda läheb vaikselt pahaks sellest lõhnast. Ma vajan vahvlit. Ma vajan seda kuradi vahvlit!"

 Thank you, come again.

snow-woofer

 Tahtsin tegelikult Bonniga teha ühe sügisese pildistamise. Sellise hästi cheesy, kus ma viskan naeratades lehti ja Bonni näeb ka rõõmus välja, kõik on värvilisi lehti täis ja hästi ilus. Ja siis ühel hetkel oli talv. Lund on pea lakkamatult sadanud ning kõvasti külmemaks on ka läinud. Egas midagi, tegime talvised pildid.
 Ma olen küllaltki üllatunud, aga ma ei vihka lund praegu. Täitsa ilus tundub. Peaaegu, et tahaks veel tunniks või paariks metsa jalutama minna. Vaatame kui kiiresti ma ära tüdinen. Kardan, et jõuluks on juba kopp ees ning kiusatus jõuluvanalt kohest suve paluda, aga eks paistab.
 Thank you, come again.