Ma olen unenägusid näinud jälle. Here we go.
Üks öö nägin unes, et olin kodus ja vaatasin õhtul oma elutoa aknast välja. Väljas sadas paduvihma ja oli pime. Nägin üle tee autode juures keskmisest suuremat tšintšiljat, keda algul arvasin kass olevat. Kui sain aru, et tegemist on ikka tšintšiljaga, siis sattusin paanikasse, sest nad ei tohi märjaks saada (nad lähevad hallitama, look it up). Tegin siis elutoa akna lahti ja hakkasin teda kutsuma. Isa pahandas samal ajal kõrval, et ma seda ei teeks. Mu enda orav oli ka remondi pärast elutuppa toodud ja magas oma majakeses. Mu üllatuseks reageeris too võõras tšintšilja mu kutsumise peale ja hakkas minu poole tulema. Jõudes akna alla, hüppas ta akendele kõige lähemal olnud auto peale ja püüdis kohe kolmandale korrusele hüpata. Ta ei jõudnud, nii et ta püüdis mööda aknalaudu siia jõuda. Jõudiski. Istus siia jõudes akna laual. Ta oli nii kassi mõõtu, aga tundus ohtu olevat. Tõin talle kohe väikse kausi sees sööki. Isa närvitses ja karjus jätkuvalt, et ma ta välja ajaks ja et äkki on tal mingeid haiguseid jne. Minu suurim probleem oli see, et ma ei teadnud kuidas talle vett pakkuda - kas kausist või sellisest plastpudelist, mis näriliste puuri küljes käib. Ärkasin.
Üks päris "kihvt" uni oli see, kui ma jälle koolis olin ja just oli algamas kehalise tund. Kogunesime kõik õpetajat ootama. Meile anti meie tavaline soojendusring siseruumis, mis oli kohutavalt pikk. Kool muutus vahepeal haiglaks, nii et me jooksime läbi haigla koridoride ning siis sai sellest järsku poksimatšide lava. Enne sinna jõudmist olime me klassiõega hästi võistlevad ja püüdsime üksteisest mänglevalt mööda joosta kuni selle hetkeni mil ta mind mänglevalt jooksu pealt kägistada püüdis. Itsitasin ja proovisin siis ka, aga hindasin oma jõudu üle ja kägistasin ta teadvusetuks. Jooksin endasi ja läbisin ringi. Edasi maalisime suurt valget kraanikaussi visates sinna maalimisest üle jäänud värvivett. See nägi hullult cool välja nii et tegin isegi pilti. Ärkasin.
Nägin unes, et oli suvi ja ma olin üksinda kodus. Vanemad olid kas aiamaal või kuskil kaugemal, ei mäleta et mul loomi oleks isegi olnud. Ma olin ihuüksi ja päike säras akendest sisse. Kuigi ma olin täiesti üksi, tundsin ma, et ma pole tegelikult üksi. See oli nii tugev tunne, et ma sattusin paanikasse. Olin elutoas nurka kägardunud ja püüdsin telefonitsi ema kätte saada, kuid keegi ei võtnud vastu. Mu silmad käisid paaniliselt ühe ukse pealt teisele ja ma ootasin, et keegi ühe neist avaks. Siis oli mul nervousbreakdown ja ma ärkasin üles. Jõin pool liitrit vett ja vaatasin natuke aega oma närilisi hüplemas enne kui jälle magama suutsin jääda. Imelik tunne jäi sisse.
That's it. Mu enesetunne pole praegu kõige parem, nii et tahtsin selle võimalikult kiiresti valmis ja välja saada. Luban seega olemasolevate kirjavigade üle naerda.
Thank you, come again.
