Eelmisel neljapäeval avanes mul võimalus mereäärde minna ja ma otsustasin oma koera kaasa võtta. Olen juba ammu tahtnud Bonnit randa viia ja vaadata kuidas talle meeldib või kas ta vette minna julgeb. Lõpuks said need küsimused vastused. Talle meeldis kohutavalt rannas. Vette läks ainult minuga koos ning kuna vesi oli veel suhteliselt külm, siis väga sügavale me ei läinud. Jalgupidi sees käimine oli juba hea jahutus.
Mingi hetk nägin kuidas Bonni natuke kaugemal midagi liiva sees nuusutas. Olin ta rihma otsast lahti lasknud, sest rand oli tühi. Sättisin talle ise samal ajal kausi sisse joogivett, sest nägin kuidas ta merevett maitsnud oli. Olles asjad valmis sättinud, nägin kuidas ta sellest ühest kohast nina eemale ei saa. Mu kutsumisele ta ka ei reageerinud, nii et läksin ise sinna. Poolel teel nägin, et ta lakub liiva. Jooksin teda keelama, mille peale ta, nagu koerad ikka, hakKAS LIIVA KUGISTAMA. Sain ta sellest kohast eemale, kui kaevtes sellele puhta liiva peale. Peale seda meil enam probleeme polnud. Bonni jooksis ringi, käies vahepeal minu juures vett joomas ja snäkke nurumas. Vahepeal pikutasime koos saunalinal ja püüdsime päikest, käies iga mõne aja tagant end ka vette kastmas. Tore oli.
Õhtul läks jamaks. Bonni oksendas korduvalt. Peamiselt liiva. Olin väga šokeeritud sellest kui palju liiva ta välja oksendas. Samas teadsin miks ta oksendab. Ta jõi merevett. Tundsin talle kaasa ja pakkusin palju värsket vett. Vähem lojuna tundis ta end õues nii, et hängisime palju ka väljas istudes.
Nähes kuidas ta järjest vähem vett tahab juua, leppisime emaga kokku, et sõidame temaga järgmine päev arsti juurde.
Reede hommikul ärkasin ma juba kell 6. Olin ka öösel kella kolme aeg ärganud, et noormeest vett jooma julgustada. Peale kella kuute ei suutnud ma enam magama jääda. Poiss oli nii erakordselt loju ja tundis end silmnähtavalt halvemini kui eile. Ta ei leidnud enam asendit, milles tal hea oleks. Õue minnes ei tahtnud ta kodunt kaugele minna ja tuppa jõudes polnud ta isegi suutäiest oma lemmikkonservist huvitatud. Teades kui ablas mu koer on (ta sõi isegi huvitava lõhnaga liiva lol) tegi see ming veel 5x murelikumaks.
Jõudes arsti juures oli ta küll ümbrusest huvitatud, kuid tal polnud eriti energiat ringi jalutamiseks ja nuuskimiseks. Ta oli absoluutselt iga arstiga suurepärane. Isegi röntgeni ajal oli kui ingel. Röntgenist selgus, et tal on veel palju liiva sees. Kartsime esimese hooga, et peab opereerima, aga arst arvas, et vast tuleb see mõningase abiga ise välja. See rahustas. Bonni pandi tilguti alla ja nii me seal hängisime temaga paar tundi.
Meile anti koju kaasa õli ja tabletid, mis aitasid ta iivelduse vastu. Ülesandeks anti teda võimalikult palju jooksutada. Olime optimistlikud. Nägime kuidas koer end palju paremini tundis.
Ma pole kunagi kellegi soolikate tööle niivõrd kaasa elanud kui sel nädalavahetusel oma koera omadele. Iga rõvedalt haisev peer oli märk sellest, et asjad liiguvad ja oi kui palju neid peere oli. Tal tuli üsna kiirelt tagasi ka söögiisu! Tegelikult kohe peale seda kui tal arsti juures kanüül välja võeti. Esimene kaka, mis tal välja tuli tõmbas mul kergendusest pisara silma. See oli väga dramaatiline. Oli näha kuidas tal peale iga korda ka enesetunne paremaks läks. Praeguseks on ta juba peaaegu, et endine, mille üle mul ainult hea meel on.
Mida me õppisime? Liiva söömine on paha ja võib väiksema koera ka tappa. Merevee joomine on ka väga paha (kuigi arvan, et meil tegi see kogu liiva väljutamise protsessi palju lihtsamaks, sest suure osa liivast ta oksendas välja). Hoidkem oma lemmikuid!
Ma olen sel aastal olnud kohutav oma blogi promoja, aga hei sina. Kas sa tahaksid Eesti Blogiauhindade jagamisel minu blogi poolt hääletada? Kui jah, siis asun Eluliste blogide nimekirjas kõige viimasena ja lingi hääletuslehele leiad SIIT. Aitäh!
Thank you, come again.
