Ma olen paregu kirjutamises kohutav olnud. Blogi ja isegi sahtlisse kirjutamine on nii tahaplaanile jäänud. Ma ei julge panna paika mingeid kindlaid aegu, millal postitada ka, sest kõik muutub nii kiiresti praegu. Loodan, et kuu lõpuks läheb natuke paremaks. Samas tundub, et olen seda ka enne öelnud. Vahet pole. Ma olen praegu siin.
Nii palju kui mul on praegu vaba aega tekkinud olen ma tegelenud kas oma loomade, meigiga või aidanud oma vanemaid. Saime lõpuks kätte selle kauaoodatud riidekapi. Tasus selle ooteaja ära. Väga ilusti tehtud, parem kui ootasime. Elutuba pole enam asjade alla kadunud ja ma ei tunne enam oma toast väljudes frustratsiooni. Nüüd kui saame uue laelambi üles, teen ma ilmselt ära pildid lõpptulemusest, et teha ära blogipostitus remondist. Mul puuduvad jällegi "enne" pildid, aga mul on see-eest palju pilte progressist, millelt võib näha näiteks seinte halba seisukorda. So fun.
Kodus on rahulikum. Ma usun, et sellele aitab kaasa ka see, et ma pole eriti palju kodus jälle ning isa sai oma tuppa kolida. Mida vähem me üksteist näeme seda rahulikum kõik on. Mõned inimesed lihtsalt toimivad nii paremini, pole midagi teha.
Olen hakanud oma ärevusega toime tulekuks kasutama küsitavat meetodit. Nimelt asendan ärevuse vihaga. Ma ei tea kui hea see on, aga ma olen tänu sellele asjad tehtud saanud. Kardan selle tehnikaga liialt ära harjuda, aga samas on mulle meeldinud kui sassylt ma asjad äre teen. Tõstatan selle järgmine kord teraapias, kuigi aiman juba, et see pole parim viis ärevusega pikemaajaliselt tegelemiseks.
Ma peaksin rohkem kirjutama. Tunnen kui valusalt roostes ma praegu olen. Püüan rohkem.
Thank you, come again,
