Kärol, mida sa teed?

 So, tunnen et peaksin teid valgustama kõigepealt oma kooliasjade kohapealt, sest ma olen siin korduvalt maininud kui palju ma nendega tõmblen. Well, ma sain enamvähem kõik võlgnevused tehtud. Kaks tükki istuvad veel kukil, aga nendega ei tohiks erilist probleemi tekkida. Neid ei õnnestunud mul nüüd ära teha puhtalt ajapuuduse tõttu. Kui need kaks auku välja arvata, siis on mu hinneteseis päris ilus. Vähemalt endalt saan ma selle eest pai.
 Mu unenäod terroriseerivad mind endiselt. Mul pole probleemi sellega kui ajuvabad need on, sest ma ei ootagi neilt loogilisust, aga ma suren oma unenägudes ära ja natuke peale seda olen ma tagasi selles hetkes vahetult enne surma, et ma saaksin oma saatust muuta. Ma saan seda korduvalt teha. Ma suren oma une jooksul korduvalt, kui ma jätkan halbade valikute tegemist, aga ma saan alati uue võimaluse mingi teine pääsetee leida. Kõik need koolitulistamise unenäod, kus ma erinevaid teid pidi korduvalt põgenesin. Ka need unenäod, kus kooli tuleb suur põlev mees, kes hakkab lihtsalt tapma ja hiljem ajab keegi mind mööda kooliteed taga, et mulle nuga anda. Kõige elavamalt ongi mul meeles uni, kus mind ajas mööda metsa taga noaga mees ja kui ma jõudsin joostes kooliteele, lendas suur veok mu eest läbi. Uni ei lõppenud veel sugugi sellega. Jõudes tunnelisse, nägin ma teisel pool tunnelit kuuskede vahel sarvedega mehikest mind põlevate silmadega ootamas. Oma unenägude põhjal võin ma järeldada, et kool oli minu jaoks põrgu. Ma surin seal korduvalt ja nägin teisi paaniliselt karjudes suremas. Kui ma tahtsin minna kooli abi otsima, ootas mind põõsas kurat. Kuradit nähes jooksin ma muide noa otsa tagasi.
 Ma olen juba endale mõttes selgeks teinud, et sellest postitusest tuleb paras pudru ja kapsaste segu, seega lasen ma edasi selle jutuga, mida sülg suhu toob. Teie ei saa ka protestida, sest see lookene on teile nähtav valmiskujul ja midagi ma hiljem muutma ka ei hakka (kui just mõni kirjaviga silma ei jää).
 Ask.fm on huvitav koht. Inimesed sellel saidil on... huvitavad. Nende inimeste jagunemist on päris lihtne lahterdada. On need kes tahavad nalja teha ja küsivad küsimusi lehma udaratest, on need, kes toodavad puhtalt vihkavaid kommentaare inimestele, keda nad tegelikult õieti ei teagi, on ka need, kes küsivad vahest paar küsimust puhtast uudishimust ja siis on ka need kiimakotid, kes leiavad, et on hea idee küsida üheteist aastaselt tüdrukult, mitmelt vennalt ta suhu on võtnud. Oh god, ja need potensiaalsete draamade üleskiskujad. Minu lemmikud. Ise ei teata asjadest midagi, aga oletused on hirmus suured. Naljakas on. Miks ma sellest räägin? Ma jätan oma ask.fm-i maha. Tjah, tunnen, et minu jaoks on see kohake oma töö teinud. Olgem ausad, inimesed ei tuleks nii või naa välja originaalsete küsimustega. Minult jäädaksegi küsima pilte varvastest ja "mitme kutiga sa illi oled pand???" küsimusi. So yeah, that's happening. Oma aski ma päris ära siiski ei kustuta. Las ta istub, mine vaata nagu loomaaia elanikku, kui soovid.
 Kuna on selline jõulune aeg, siis peaksin ma ilmselt sellest jõulust ka rääkima. Well, kingirallid on meeletud ja kurvad samaaegselt, sest mul pole raha. Jõulud peaks olema midagi muud, kui lihtlabane asjade kinkimine, aga tänapäeva ühiskond on sellise asjade pakkimise ja teisele inimesele edastamise teemaga juba nii harjunud, et kui keegi mõtleks kinke mitte teha, siis peetakse teda ebaviisakaks ja kitsiks. Parem siis minna juba selle tavaga kaasa, sest jumal hoia, minu ümber on niigi vähe inimesi.
 Vabandage mu tuju. Ma olen praegu kaunis pahur ja dramatiseerisin ilmselt mingil määral mõne asjaga üle, aga... it is what it is.
 Kell on kolm ja ma peaks magama. Homme ootab ees suurpuhastuse teine päev, et saaks tuua tuppa plastikust jõulukuuse, kuhu alla plastikust kinke panna või, nagu mugavatel inimestel kombeks, visata ümbrikuga raha.
 Thank you, come again.