Mulle ei meeldi teisi bullshittida ja ma arvan, et ma olen seda just endaga teinud. Teine võimalus on muidugi ka see, et ma äkki lihtsalt mõtlen liiga palju või... Ma tegelikult ei taha mõelda sellest kui täielikust jamast ja muinasjutust, sest see on kõik, mis mul on, ja see ei pane inimesi arvama minust kui idioodist. See vastus on aktsepteeritud. Sellist vastust oodatakse. Mul peaks see vastus olema ja juba see, et mul selle välja mõtlemisega nii kuradi kaua läks... te ei kujuta ette kui vildakalt mind vaadati. Ma tundsin end friigina. Ma oleks olnud nagu habemega naine. Ma oleks olnud nagu... ma isegi ei tea mis kuradi asi. Lihtsalt... ma ei tea kas see mõte psühholoogiat õppima minna oli tõesti see, mida mina tahan, või see, mida mult oodatakse.
Ma olen siin korduvalt maininud, et see blogi on selleks, et noort Kärolit dokumenteerida ja teada mida ma tunnen ja millest ma mõtlen jne. Täna, 18. veebruaril aastal 2014, on Kärol kuradi segaduses. Ma olin fucking aasta aega kodus ja kas ma tõesti mõtlesin välja lihtsalt ühe vastuse või ma tõesti tahan seda teha? Äkki ma otsisin vastuseid hoopis valedele küsimustele?
Ma olen kuradi õnnetu. Päeval võib nagu kõik korras olla ja kõik justkui toimiks. Suhted teiste inimestega justkui edeneksid ka ja mul on ümber inimesed, kes siiralt huvituvad mu heaolust. Neid pole palju. 2 või 3... Ühes neist kahtlen ma aegajalt isegi, sest kell 2 öösel muutuvad vestlused kaunis nutuseks ja segadust tekitavaks ja ma ei tunne end hästi. Ma ei tunne end õigesti. Ma olen kurb. Miski ei klapi ja nii kuradi palju asju toimub korraga. Ma pean igalpool olema ja lõpuks pole ma kuskil. Ma olen kohutav.
Ma ei kujuta ette kui häbi mu vanematel olla võib. Ma julgen sõna 'häbi' kasutada ainult sellepärast, et kui ma koolist aasta vahele jätsin, kuulsin ma ema tädiga telefonitsi arutamas, kellele ja kuidas mu kodus olemisest rääkida. "Ma arvan, et talle pole vaja öelda, ta ei saaks aru." Ma arvan, et keegi ei saa aru. Sealhulgas ka mina ise. Osa tuttavaid ei teadnudki, et ma aasta vahele jätsin. Osa arvasid, et ma läksin tööle. Milline häbi on omada last, kes on nii veider ja ebakindel. Erinev teistest. Milline kuradi häbi ja õnnetus. Mul on oma vanematest tegelikult kaunis kahju. Neil oleks vaja sihikindlat ja kindlameelset last. See teeks nende elu palju kergemaks. Kuradi sitasti kukkus välja see Kärol.
Ma pole abi otsinud. Ma teen oma kohutavaid nalju ja vahepeal petan end nendega isegi ära. Ma tüdinen kuradi kiirelt. Ehk ma siis tüdinesin koolist. Ehk ma siis tüdinesin sellest mõttest olla normaalne ja minna vooluga kaasa. Ehk ma siis tüdinesin mõndadest raamatuideedest, sest mul pole endiselt enda kirjutatud raamatut ühelegi sugulasele.. ega kellegile ette näidata. Imestan, et ma pole veel oma eksistentsist lõplikult tüdinenud. Kui kaugel see veel olla saab? Ma olen praktiliselt kasutu. Ma pole tõsiseltvõetav, sest ma tüdinen asjadest (mina ei võtaks end tõsiselt). Kuhu ma siit edasi liigun? Minu ümber on inimesi jäänud ainult 2 või 3. Minu ümber on vahepeal ilmund inimesi, sest tissid ja 'mul on nii ilusad silmad', aga olgem ausad, sellest on esimesel vestlusel aru saada. Ma ei ootagi neilt midagi. Inimesi oli varem rohkem. Mul olid sünnipäevapeod kümne inimesega ja see oli fucking awesome... jällegi olin ma siis 8-aastane.
Kas see ongi siis vananemisega kaasnev kriis? Lõputu küsimuste jada ja kurbus. "Sa pead asju tegema ja sa jõuad ühel päeval vastusteni." Aw fuck you. That's bullshit.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar