Ma olen siin alati aus olnud. Ma kirjutan ausalt, sest mulle endale ei anna valetamine midagi. Sellepärast ma polegi kirjutanud. Ma tahtsin luua sellist "kõik sai korda" illusiooni, samal ajal alla surudes kõike seda, mis päriselt käimas oli.
Nädal tagasi sundisin end kirjutama oma tunnetest. Seoses sellega, et mul on nüüd üks tuttav vähem ja kui sitt on olla selle osapoole nahas, kes peab nüüd peale seda edasi toimima. Ma tuletasin meelde veel aasta tagasi mõeldud mõtteid kui tahtsin ennast lõpetada. Mul oli full on mental breakdown. Ma värisesin, ma tudisesin, nutsin kontrollimatult ja hirmutasin oma lähedased korralikult ära. Mu kirjutis hirmutas mind korralikult ära. Järgmine päev läksin psühholoogi juurde.
Mu uus psühholoog, kelle suhtes ma algul kaunis skeptiline olin, oli suurepärane. Kui rääkisin oma eelnevast õhtust, hakkas ta mind uuesti psühhiaatri juurde suunama, et ma saaks mingidki tabletid peale ja et kogu see protsess minu jaoks lihtsam oleks. Polnud väga selle mõtte fänn.
Ta rääkis mu emaga ka, sest mu ema ei olnud julenud mind üksinda linna lasta ja tuli minuga kaasa. Ta rääkis mu emaga kauem kui minuga. Küsis täiendavaid küsimusi, et ravi oleks efektiivsem ja üldpilt talle selgem. Kui mu ema kabinetist lõpuks välja tuli, siis oli tal suu kõrvuni ja näpus paberilipik. Ma ei saanud mitte ainult uut psühhiaatri aega, vaid ka täiesti uue psühhiaatri! Olin natuke pahane, aga samas oli mul ka hea meel. Vanast hirmuäratavast ja vaimu tapvast psühhiaatrist on alati hea meel vabaneda. Oli ka aeg. Nüüd ootan ma huviga visiiti uue juurde. Ta pidavat tore olema. Võib-olla saab see olema nii nagu kooli vahetades oli vene keele õpetajatega. Peale horrorit vanas koolis, ei suutnudki ma mõista kuidas uues nii tore inimene klassi ees on. "Oota, kas ta ei hakkagi meid siis mõnitama ja aitab igas ülesandes kaasa? Wow..." Huvitav kas nüüd saab siis sama efekt olema?
Samas ei ole esimesed visiidid sellistes kohtades kunagi kõige toredamad. Visiit uue psühholoogi juurde kiskus veel hiljuti päris nutuseks. Natuke hirmutav on minna ise uute inimeste juurde rääkima asjadest, mis mind tuksi keerasid. Istud kuskil kabinetis, kus pole mugav, kuna sa tajud kui meeleheitlikult seda mugavaks teha on püütud. Mul on nüüd üks roheline toon, mida ma enam seintel ei kannata, sest see on igas kabinetis olnud. Õigupoolest ei kannata ma seda vist enam ükskõik millisel pinnal. Neid seinu värvitakse heleroheliseks, sest see peaks olema rahustav värv. Mulle on hakanud see ristivastupidiselt mõjuma. Me värvime vist varsti elutoa seinad teist värvi, kuna praegune värv meenutab liiga palju seda tooni. Heleroheline muudab mind närviliseks ja ajab jala värisema. Fucking värv. Can you imagine?
Niisiis. Üks mental breakdown hiljem, ei ole ma tahtnud väga üksi väljas käia. Õigupoolest on üksi jäämine üldse natuke hirmutav olnud. Niisiis olen semudega päris tihedalt ühenduses olnud enamvähem koguaeg ja kui see pole võimalik olnud, siis olen palju filme vaadanud. Palju filme... Tegelikult olen vanu lemmikuid mitmendat korda üle vaadanud, et näha kas need on jätkuvalt sama inspireerivad ja ilusad kui peale esmast või kolmandat vaatamist. Mhm, olid küll. Ma tunnen, et olen nii mõttetult lebotanud, aga samas soovitati mul hästi rahulikult võtta ja teha nii palju kui ma parasjagu tunnen. Selle järgi, mis ma siiani teinud olen, võiks vist järeldada, et ma olegi tegelikult juba laip. Väga hea filmi ja muusika maitsega laip, aga ikkagi laip.
Kirjutamisest olen ka hoidunud. Sest noh, eelmine kord läks ju hirmus hästi... Küll ma jälle sadulasse ukerdan. No worries.
Tahtsin veel mainida, et kaklesin täna unes Justin Bieberiga, kuna solvasin kogemata ta soengut ja mingi zombie apocalypse teema läks Kiiu kõrtsu juures ka lahti. Fun times. Vist võib-olla kirjutan varsti jälle pikemalt oma unenägudest, sest magamine on ja jääb mu lemmikspordialaks ning ma olen juhtumisi selles ka kohutavalt hea (you know, with all the dreams n shit).
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar