struggle bus stories vol 1

peaaegu 42

Kas tegemist ongi minu õnnega või on see lihtsalt juhus olnud, aga iga kord kui ma nr 42-ga kesklinnast Haaberstisse sõidan, paikneb lõpuks minu kõrval keegi mölakas. Every. Fucking. Time. Ja just siis kui ma üksi sõidan.
 Eile lendasid bussi 4 purjus ehitajat, kes haisesid kohe tugevalt viina järgi. Mees, kes minu kõrvale prantsatas, istus mulle põhimõtteliselt otsapidi sülle ja lällas omadega üle bussi. Mu vastas istuvale vanadaamile seletati, et nad ei ole muidu sellised, aga jõid endalegi üllatuseks kogemata nädalavahetusel 8 liitrit viina ära. First of all: kuidas sa jood kogemata 8 liitrit viina ära. Ma mõistaksin kogemata lonksu joomist. Jooke aetakse segamini ja "oih ma jõin ühte läbipaistvat jooki teise asemel oops enam ei tee" on asi, mida juhtub. Aga 8 liitrit?? Wow kui rumal. Halb sõnade valik nende poolt.
Ka siis kui kuulasin oma muusikat põhjas, jõudis kogu nende möla minuni. Ma ei saanud end toimuvast kuidagi eraldada. Muutusin seega järjest vihasemaks ja minus kasvas ka väike paanika. Hakkasin muretsema kuidas ma mölakatest, ilma ebameeldivate vahejuhtumiteta, mööda saan.
 Püüdsin rahulikult oma McDonaldsist kaasa võetud coca-colat nautida, kuni mu kõrval istuv härra lihtsalt oma küünarnuki vastu mu rinda lõi. Olin juba valmis oma jooki loopima hakkama, kuid mind rahustas mööduv veok kirjaga "keep it cool". Ajastus ei oleks saanud suurepärasem olla. Tänan siiani mõttes seda veokit. Purjus inimestega taolisesse vaidlusesse asuda oleks kaunis mõttetu olnud. Nii palju on elu vähemalt õpetanud. Tore asi selle kogemuse juures oli, et see sai läbi. Bussist sain ka õnneks välja ilma suurema lärmita, kuna minu kõrval istunud mees oli ühel hetkel lihtsalt kadunud.
 Sellele kogemusele eelnevalt sama marsruuti sõites, seisis mu ees pealtnäha vanem mees, kes minuga vist rääkida üritas. Nägin eelnevalt kuidas ta ka teiste noorte neiududega juttu üritas teha. Nojah, lõpuks uitas siis minuni. Olen siiralt õnnelik, et mu kõrval istus juba keegi, nii et ta pidi minuga seistes suhelda proovima ja meie vahele jäi see poolik plastiksein. Ma arvan, et see ei tule üllatusena, et mul puudus igasugune huvi selle võõra Velloga (polnud härra päris nimi ilmselt) suhelda. Jätkasin oma muusika kuulamisega ja nautisin läbi päikseprillide väljas avalduvat vaadet... või noh, püüdsin. Ühel hetkel nägin kuidas härra tegi seda boob grab'imise move'i. Teate küll seda squeez'imise oma. (Võrratu seletus, Kärol.) Mul oli tol päeval küllaltki hea tuju, nii et ma otseselt ei ärritunudki selle peale. Pigem muigasin mõttes selle üle kui imelikke inimesi olemas on. Jällegi rahustas mind ka see plastikust vahesein ja mu kõrval juba istuv inimene.
 Järgmisel hetkel nägin juba läbi oma päikeseprillide teist viibet. Seda, millega näitad kellelegi, et too on idioot. No teate küll. Luisa Värk ja enamus inimesi teavad seda viibet. Vanamees viipas siis mulle nii ja lõi seejärel käega ning jalutas eemale. Ma ei oskagi nüüd seda kogemust millegi humoorikaga kokku võtta. Imelik oli, aga lemmik osa oli jällegi see, et see sai läbi.
 Ka varasemalt on nr 42 mind "rõõmustanud" paljude taoliste kogemustega, aga mu mälu tõmbab nende detailide puhul maru uduseks. Kogemused ise on suhteliselt ühte nägu olnud. Mu kõrvale istub või seisab keegi vanem mees, vahel räägib eesti keeles, vahel vene keeles (alati ei kuule ka, sest kuulan enamasti muusikat), mõnikord koputab jalale või käele, et juttu alustada, aga mõnikord räägib hoolimata sellest, kas viitsin üldse tähelepanu pöörata. Veidi enne maha minekut rapsab allaandvalt käega, kui näeb, et minust vestluskaaslast ikka pole. Sellised vahejuhtumid ei vihastagi alati, aga tüütud on nad kindlasti. Vihaseks muutun siis, kui minu isiklikku ruumi väga julmalt trügitakse... või siis kui minust pilti tehakse. Jah, ka seda on juhtunud. Äkki on mind lihtsalt "Märgatud: Tallinn'as" (see on facebookis sama väärakalt kirjutatud don't judge me) ja minu vastas istunud noormehed tahtsid lihtsalt öelda, et mul on normid Rapuntsli kiharad või midagi sama idiootset. Või siis zoom'iti lihtsalt tisside peale, sest keegi ei oska vist enam google'i otsingusse boobs kirjutada. Ugh.
 Shoutout ühistranspordile, et ta mulle aastate jooksul nii palju kirjutamise materjali on andnud.
 Thank you, come again.