esmaspäev, 30. jaanuar 2017

this is what dreams are made of vol 5: "i need to pee" edition


 Mul on väga huvitav alateadvus. Vahel paneb ta mind küsima kõige veidramaid küsimusi ja vahel olen ma lihtsalt kohutavalt tänulik, et ta on selline nagu ta parasjagu on. Täna räägin sellest viimasest osast.
 Ma peaksin ilmselt alustama sellest, et ma pole eriline öösel pissil käija. Ma mõtlen just seda, et ma ei ärka öösel üles, et pissil käia ja siis jälle magama minna. Ei, ma ei veere nii. Käin oma käimised enne magama minekut ära ja siis järgmine kord hommikul (või lõunal või jumal teab mis kell ma ärkan). Aga kui ma joon enne uinumist meeletutes kogustes vett (sest vesi on bae), siis tahest-tahtmata tekib mingi hetk magades pissihäda. Makes sense. Aga ma ei ärka üles. Oh ei. Ma hakkan nägema kõige veidramaid unenägusid üldse. 
 Viimati nägin unes, et olin oma vanas koolis VIST töövestlusel kehalise kasvatuse õpetaja juures. Tundsin unes soovi vetsu minna ja vabandasin end vetsu. Õpetaja suunas mind ta enda lemmikpeldikusse, mis tundus võib-olla natuke imelik, aga ma ei mõelnud sellest eriti midagi. Seda kuni hetkeni, mil ma sellesse "vetsu" jõudsin. Tegemist oli sünge keldriruumiga, mille ühes seinas paiknes suur riidekapp, mille põhjas oli auk. Õpetaja oli korraga kadunud ja ma olin selles pimedas keldris seda kõhedat kapivetsu põrnitsemas. Ma olen päris kindel, et selles augus nägin ma soolikaid. Ma olen täiesti kindel, et seal oli surnud rott. Lõhna kui sellist ma ei mäleta ja ma olen selle üle ääretult rõõmus. Püüdsin end ikkagi kuidagi kokku võtta, et oma häda ära teha, aga siis ilmus keldrisse veel üks neiu (ma nimetan teda oma kaitseingliks), kes küsis: "Kas sind saadeti ka siia?" Kokutasin välja jaatava vastuse ja me vestlesime veidi. Tuli välja, et see "lemmik peldik" on popp koht ja sinna ikka aegajalt saadetakse rahvast, kes pärast enam sealt välja saada ei pruugi. Ehmusin seepeale ärkvele ja läksin pissile.
 Kunagi nägin veel üht unenägu, kus ma olin jällegi koolis kedagi otsimas ja pidin end veel kellegi eest varjama ka. Leidsin oma sõbra ja tundsin et peal kiirelt vetsus käima. Jõudsin täiesti normaalsesse vetsu, aga kui kabiini läksin, siis koosnes peldiku uks kahest lauajupist ja ma nägin selgelt seal taga seisvaid inimesi. Kabiin ise polnud ka eriti heas korras. Kui hakkasin istuma siis vajus kauaigatsetud portselantroon läbi põranda. Sellega lõppes mu katse oma häda lahendada. Ärkasin, läksin vetsu, olin tänulik.
 Viimane kõige lahedam unenägu, mida ma sel teemal näinud olen juhtus jälle mu vanas koolis. Ootasin jällegi sõpra ja leidsin, et mul on veel aega enne tema tulekut kiirelt wc-d külastada. Esimene vets, kuhu ma jõudsin oli lukus. Teine muutus maagiliselt peale mu puudutust pissuaaridega meeste vetsuks ja kolmandasse sain ma lõpuks sisse... kuni avastasin, et ukses on massiivne auk, läbi mille saaks igaüks kas sisse vaadata või ise sisse ronida. Kaalusin juba teisele korrusele järgmist vetsu katsetama minna, kui mu kõrvale ilmus mu armas kaitseingel, kes ei lase mul ennast läbi une täis lasta. Ta küsis mult väga selgelt: "Mis sa arvad miks sa ei saa üheski vetsus käia?" Peale väikest mõttetööd jõudsin järeldusele, et ma näen und. Ta noogutas mulle naeratades. See oli üks kõige lahedamaid asju üldse mis minuga unenägudes juhtunud on. Kuna ma ei tahtnud veel ärgata, siis käisin välja mõtte, käia läbi kõik majas olevad wc-d lihtsalt selleks, et näha mis neil viga on. Läksime koos. Ühes kabiinis puudus näiteks põrand, teises oli pott seina küljes, kolmandas oli pilkane pimedus ja kohutav segadus. Seda oli nii naljakas näha ja koos avastada. Lõpuks leidsin ma, et oleks aeg luugid lahti teha ja päriselt ära käia. Neiu saatis mu kohvimasinani ja järgmisel hetkel ärkasin ma üles. Ma pole vist kunagi varem sellist asja kogenud. 10/10 teeks veel. 
 Mul oleks ilmselt lugusid taolistest unenägudest veel, kuid ma kahjuks ei mäleta neid üksikasjalikult ja nende põhimõte on ikkagi sama. I think you get it by now. Ma ei oska enam eriti midagi lisada, seega järgmise korrani!
 Thank you, come again.

esmaspäev, 23. jaanuar 2017

"You still have a lot of time to make yourself what you want to be."


 Mul oli huvitav nädal ja ma mõtlesin, et jagan seda.
 Esmaspäeval käisin jälle pükse otsimas, aga seekord oli mul abiline kaasas, et kogu protsess valutum ja kiirem oleks (ma räägiks nagu vahatamisest i swear god im not). Ankle jeansid ajavad mind jätkuvalt närvi, aga eriti närvi ajavad need ankle jeansid, millel pole märgitud, et need on ankle jeansid. Õel. Käisin lasteosakonnas ka huvi pärast pükse vaatamas ja laste teksad on pikemad kui praegu naistele müügil olevad. Koit, koit, disappoint. Ühesõnaga pükse pole ma ikka veel leidnud. Great.
 Teisipäev oli algul küllaltki sündmustevaene. Trippisin ikkagi linna ja viisin H&M-i riietekasti suure kotitäie riideid, mida enam keegi siin majapidamises ei kanna. Sain vastu 2 sooduskupongi. Täiega win. Viige ka. Võite kupongi anda kellelegi tuttavale ka kui ise ei taha. Mul on toas kohe kuidagi kergem nüüd kui kapp tühjemaks sai. Peale seda supercooli toimetust läksin raamatupoodi kirjutama. Seekord ei sattunud raamatuesitlusele kahjuks. Viimasel ajal on mul kuidagi palju õnne olnud sattuda raamatupoodi just sellistel aegadel, kui keegi räägib ees oma uuest üliägedast raamatust. Huvitav kuulata alati. Ilmselt pidingi siis seekord lihtsalt niisama kirjutama. Ma isegi ei tea täpselt kui kaua ma kirjutasin. Paar tundi kindlasti. Päris tubli olin. Just siis kui kirjutasin juba viimaseid lauseid, et bussile sättima hakata, nägin kuidas keegi mu jalgade juures käega vehib. Pilku liialt tõstmata, ei tundunud lehvitaja keegi mu tuttav olevat. Mu tuttavad ei käi väga tihti siniste Adidase triibuliste pükstega raamatupoes ajaloo riiuli juures tolknemas. Otsustasin, et ignoreerin julmalt. Kuulan täie rauaga oma haigelt valjut ja jumala akustilist Alex Turner'i plaati, sest ma olen täpselt nii badass. Nope, ei saanud rahu. Mu põlve hakati patsutama. Ei meeldinud, tegin vihast nägu ja tõstsin pilgu samal ajal hullult dramaatiliselt omal kõrvaklappe kõrvust välja rebides. "Who dares to disturb my slumber?!" karjatasin muutudes näost siniseks... või siis mitte. Aga kõrvaklapid rebisin küll hullult vihaselt ära. Mu ees seisis herr turist. Ta küsis esimese asjana kas ta segab mind. No ma ei tea, äkki veidi. Vastasin enamvähem sama sassylt. Tüüp tahtis teada kus sel õhtul linnas pidu toimub. (Siinkohal tuletan meelde, et oli teisipäev.) Ütlesin, et mul pole õrna aimugi, mis nädala sees toimuda võiks. Pidin talle seda paar korda ütlema, kuna apparently näen ma välja nagu party girl (kuulasin Alex Turneri akustilist albumit raamatupoes kirjutades, kandsin turtleneck'i... ajaloo raamatute riiuli kõrval). Jaurasin juba liiga pikalt ning siis ütlesin mantlit selga ajades, et pean minema ja good luck with things n stuff. Võtan jube lühidalt kokku selle teksti, mille ma tegelt juba kirja panin ja siis ära kustutasin - tüüp kõndis mulle pikalt järgi. Tuli järgi isegi kui ma isale pastakaid ostsin. Lõpuks kui bussipeatusesse jõudsin, siis küsis kas mul kutt on. Sellistes olukordades on mul alati kuskil mingi kutt. Hoiab aega kokku. Tüüp lajatas siis "Can I be your second boyfriend?" No, sir, go away. Vähe sellest, et kogu see asi toimus, jäi mu buss ka pool tundi hiljaks ja ma külmetasin juurde. Fucking awesome.
 Kolmapäev oli puhkepäev. Köhisin ja jõin teed.
 Neljapäeval trippisin jälle linna. Läksime Liisaga Poetry Slam'ile. Tore oli, meeldis. Peaks rohkem käima. Peale seda trippisime Solarisse oma busse ootama. Mõtlesin, et käin veel kiirelt vetsust läbi. Mingi tüüp isegi lasi mu tasuta sisse oma solli kaardiga vehkides. Nii cool oli. Peaks ka selle kaardi tegema... Anyway, kui kabiini jõudsin, siis kuulsin mingit kolksu. Pöörasin ümber ja nägin, et mu telefon oli taskust potti kukkunud. :) Kuna ma olin piisavalt purjakil, siis polnud minu jaoks mingi probleem oma telefon potist välja tõmmata. Tol hetkel ei mõelnudki ma korralikult sellele kuhu mu telefon kukkunud oli, vaid sellele, et see lihtsalt kukkus. Thank god, eksole? Võtan ka selle loo lühidalt kokku - telefon suri. Enne täielikult seniilseks muutumist viskas mulle veel täpselt sellise inspireeriva quote'i ette, mida mul parasjagu vaja oli. "You still have a lot of time to make yourself what you want to be." Aitäh, potti kukkunud telefon, I really needed that. Edasine õhtu oli iseenesest tore. Vaatasime Jannuga kanal kahest mingit halba filmi. Nagu Sharknado level halba. Ma olin päris rõõmus.
 Reedel trippisin koju. Kogu reedese päeva vältel nägin palju armsaid vanainimesi. Seest oli päris soe ja armas. Bussisõit koju oli ärev, aga mu kõrval istus nii armas vanadaam, kes rääkis telefonis oma sõbrannale sellest kuidas Milvi kuulmine halvemaks on läinud ja kui toredad kõik ta tuttavad on. Süda sulas täiega.
 Kodus unustasid nagu kõik ära, et mul pole töötavat telefoni. "A kui sa poest midagi tahad, siis helista, onju?" Okei, MILLEGA? "Saad sa mulle X-i numbri vaadata oma telefonist, sul peaks ta uus number olema." Okei, aga KUS TELEFONIS?
 Laupäeval trippisime siis linna, et mulle kiiremas korras uus telefon saada. Ma olen siiani pahur, kuna pidin nii lollil põhjusel uue telefoni ostma. Nii, nii vihane. Mu vana telefon tegi reaalselt enesetapu. Käin veel leinafaase läbi. Kõik uuemad telefonid on nii kuramuse suured ka. Mul on moodsa tehnika jaoks liiga väiksed käed. Jube annoying. Samas on hea meel, et nii kiirelt selle uue telefoni sain. Sel nädalal on ka käimisi ja asju ees ja ma oleks kaunis ärev olnud ilma oma abivahendita. Mu ema on nii precious. Sattusin raamatuesitlusele ka jälle. Kodus küpsetasin muffineid.
 Pühapäeval olin lihtsalt täiega surnud. Mängisin simsi.
 Ja siin ma nüüd olen. Btw, kui teil mingi tüüp pikemat aega järgi käib (isegi kui lähete pastakaid ostma), siis oleks võib-olla targem turvamehega vestlema minna. Või ükskõik millisele poes töötavale inimesele öelda. Ilmselt oleks targem. Ma ei tea kust ma need mõttetult suured munad järsku välja võtsin ja olematu paanikaga lihtsalt ringi laiasin. A ja ärge usaldage kunagi oma taskuid täielikult. Eriti vetsupoti läheduses. Ja "You still have a lot of time to make yourself what you want to be."
 Thank you, come again.

teisipäev, 17. jaanuar 2017

filmid ja sarjad ja sarjad ja filmid

here's a cat for no apparent reason. enjoy!
 Mõtlesin kirjutada sellest kui kohutav sarjade ja filmide vaataja ma olen. Kirjutan lootuses, et keegi noogutab kaasa ja sosistab vaikselt "omg sama"... või siis lihtsalt naerab mu üle. See on ka okei. 
 Leian, et filmidega olen ma imelikum. Mul on olemas nimekiri asjadest, mida vaadata. Tuttavate soovitused, enda leitud huvitavad näivad filmid jne. Ometigi kui ma istun filmi vaatama, mis on minu jaoks juba iseenesest põhjendamatult keeruline, siis vaatan ma ikkagi midagi, mida olen juba eelnevalt vaadanud ja mis mulle meeldinud on. Iseenesest on halvemaid variante ka. Kui ma vaataks korduvalt mulle mitte meeldinud filmi, et seda endale kuidagi meeldivaks mõelda, siis oleks ju nagu hullem... aga see selleks.
 Leiutasin siis ühel õhtul lage imetledes millest see tulnud on või miks ma nii teen. Kuna ma vaatan pidevalt samu filme ja need filmid on mind ühel või teisel viisil puudutanud, siis ilmselt teen ma seda, kuna ma kardan pettuda. Ma kardan pettuda filmis, mida ma veel näinud pole. Ma kardan, et see ei tekita mulle sama tunnet nagu mu lemmikud. Ma kardan oma aega raisata. That's it. Kust ma tean, et mind inspireerib see nägemata film nii palju, kui eelnevalt nähtud/10 korda vaadatud film. Iseenesest nõme asi mille pärast põdeda. Ilgelt nõme. Hoiab mind nagu kuidagi tagasi. Vaatamata filmide nimekiri on mõttetult pikk ja overwhelming. Otsin veel seda süsteemi, mis paneks mind rohkem asju avastama. See oleks äkki parem kui nähtud nelja filmi vahel kepselda. Samas äkki on mul lihtsalt mingi imelik valehäbi. Meh, who knows. Täielikult ma endale oma lemmikfilmide vaatamist keelama ei hakka. Tundub kuidagi liiga ekstreemne. Töötan mingi süsteemi välja. Sunnin end iga kuu vähemalt kahte uut filmi vaatama (sest pole muidu üldse eriline filmide vaataja). New year, better me?
 Sarjade vaatamine polegi äkki päris nii imelik. Ma olen lihtsalt erakordselt kohutav selles iga nädal ühel kindlal päeval pooleli jäänud loo edasi vaatamises. Ma kaotan selleks ajaks juba huvi. Tähelepanu on muudele asjadele uitanud ja oma halva mälu pärast ei mäleta ma enam mis näiteks eelmine või üle-eelmine osa juhtus. Kohutav mälu. Mõned tähtsad detailid ununevad ja siis ma istun google näpus ja otsingus "what was that about?". Kuna ma olen täpselt selline, siis eelistan sarju vaadata 1 hooaeg korraga. Istun üks päev suure hulga snäkkidega maha ja vaatan kõik korraga ära. Muudmoodi ma lihtsalt ei saa.
 Loomulikult kardan ma jälle aega raisata millegi peale, mis on lõpuks minu jaoks lihtsalt "meh". Sellepärast on mul hirmus raske võtta ette täiesti uus sari. Isegi siis on raske, kui keegi hea sõber ütleb, et ma jumaldaksin seda, sest nagu "what if" see ei meeldi mulle mingil imelikul põhjusel. Või mis siis kui see ei tekita minus seda tunnet, mis ma tahan, et see tekitaks (ma mõtlen täiega üle wow). Ja kui selle sarja esimene osa täiega meeldibki, siis ma pean ju kohe terve hooaja ära vaatama... ja siis kui terve hooaeg kohe väljas pole, siis jääb kogu see asi katki. Ma lihtsalt unustan seda järgmist osa oodates selle sarja täiesti ära (kerge liialdus ehk). Kui keegi mulle seda enam meelde ei tuleta, siis ongi kõik. Jääb pooleli ja vsjo. Ei igatse ka enam. Mulle vist ei meeldi sarjade vaatamine...
 Kui keegi lootis siit filmide ja asjade soovitusi leida, siis jokes on you, sest ei. Mul on endalgi raske. Näeme varsti.
 Thank you, come again.

esmaspäev, 9. jaanuar 2017

fuck ankle jeans


 Ma püüan selles postituses minimaalselt caps lock'i kasutada, aga ma olen täiesti siiralt vihane. Vaatame mis juhtub.
 Ankle jeans. Pahkluu püksid. Pahkluu teksad. Ma olen endale juba mõnda aega uusi musta värvi teksasid otsinud. Kõrge värvliga, sest ma olen sellega harjunud ja muu värvli kõrgusega tunnen end paljana... anyway. Mul pole õnne olnud. Mul pole absoluutselt õnne olnud. Võib-olla sellepärast, et ma pole nõus välja käima naeruväärseid summasid paari pükste eest, aga võib-olla sellepärast, et mulle on võimatu üldse mingisuguseid pükse leida. Faking võimatu. Õppisin hiljuti, et mul on pikad jalad. Mõtlesin terve oma elu, et mul on sellised oknorm pikkusega koivad, harju keskmised... apparently not. Iga pood kus ma olen käinud pükse proovimas on üllatanud mind millegi uuega. Tavaliselt kraban kaasa kõik musta värvi kõrge värvliga püksid, mis ma leian ja lähen siis proovikabiini avastama mis ma üldse kätte sain. Paljud püksid lähevad ilusti jalga, nööp kinni ja miski pole ülevalt liiga ümber, kõik on hästi, ass looks great, aga siis altpoolt näevad välja nagu töömehe püksid. Alt on rõvedalt laiad nagu. Okei, järgmine paar. Alt täpselt nii ümber kui peaksid olema, aga ülevalt ei lähe nööp kinni. OK järgmine paar. Kõik on suurepärane, aga... lühikesed on nagu... kukekad. Olgu, üks paar on veel, no probs... ja see viimane paar on ANKLE JEANS. Ma tahan lihtsalt pükse mis mu jalad tervenisti ära katavad MIKS SEE NII VÕIMATU ON?!?!
 Praegu on talv ja ma näen nii paljusid noori kõndimas ringi paljaste pahkluudega. Halloooo, liigesepõletik! Praegu olid mingi -15 kraadised ilmad ja inimesed kõndisid paljaste pahkluudega. What the fuck. Mul oli kaetud pahkluude ja kahe paari pükstega külm. Mood pole seda sitta väärt. 
 Samas ei saa ma täielikult noori süüdistada, sest selliseid pükse müüakse praegu poes. Erilist valikut polegi nagu... samas fuck that. PANE TALVESAAPAD JALGA! SELLISED MIS KATAVAD SU PAHKLUUD ÄRA! Kas on ilgelt mõnna kui lumi tossu sisse läheb ja su palja pahkluu vastas on? Täiega mõnna, onju? Nii hea on nii bussi ootata. Nii äge on olla.
 Avastasin oma instagram'i explore page'i, sest tavaliselt on mul seal cool'i kunsti ja meigi look'e, mis inspireerivad mind asju tegema. Täna hommikul oli seal ka Maria Rannavälja pilt, millel ta oli väljas oma supernummide ankle jeans'idega ja ma tahtsin vulkaani hüpata. KAS LIIGESEPÕLETIK ON NÜÜD POPP ASI? Kas ma olen millestki ilma jäänud? (Mitte mingit shade'i Mariale endale btw you do you girl. Ma lihtsalt räägin sellest kuidas ma kindlat sorti pükse vihkan, sest ma olen täiskasvanud kurb inimene.) Kas tavalised teksad pole enam lihtsalt in? Kas ankle jeans ja liigesepõletik on nüüdisaja look? Ma olen nii segaduses.
 Tead, ma saan tegelikult ankle jeans'idest aru. Suvel. Suvel on okei, sest Eesti suvi on nii nagu ta on onju. Ma ostsin endale peaaegu isegi suvel ankle jeans'id, aga siis tuli meelde, et mul on kodus mulle toodud kukekad püksid ja kui ma nende sääred alt üles keeran, siis ongi mul samad püksid, mis poes 30 euri maksavad. Vähemalt nii palju tegid mu imelikult väänduvad jalad mu elu lihtsamaks... Aga praegu pole suvi! Miks neid pükse ikka veel poes müüakse?! 
 Ma tunnen, et kõlan nagu vanamees, kes arvab, et on siivutu oma pahkluid näidata. Hästi imelik on. Ma lihtsalt vihkan seda, et need püksid veel müügis mind mõnitamas on. Ma võtan seda ilma igasuguse põhjuseta kohutavalt isiklikult. Ma lihtsalt tahan pükse mis kataksid mu jalad täielikult ja ma olen pooleldi veel eitus-faasis sellest, et mul keskmisest pikemad jalad on. Ma lihtsalt tahan pükse, mis mul normaalselt jalas istuksid. Fuck ankle jeans
 Thank you, come again.

teisipäev, 3. jaanuar 2017