Esmaspäeval käisin jälle pükse otsimas, aga seekord oli mul abiline kaasas, et kogu protsess valutum ja kiirem oleks (ma räägiks nagu vahatamisest i swear god im not). Ankle jeansid ajavad mind jätkuvalt närvi, aga eriti närvi ajavad need ankle jeansid, millel pole märgitud, et need on ankle jeansid. Õel. Käisin lasteosakonnas ka huvi pärast pükse vaatamas ja laste teksad on pikemad kui praegu naistele müügil olevad. Koit, koit, disappoint. Ühesõnaga pükse pole ma ikka veel leidnud. Great.
Teisipäev oli algul küllaltki sündmustevaene. Trippisin ikkagi linna ja viisin H&M-i riietekasti suure kotitäie riideid, mida enam keegi siin majapidamises ei kanna. Sain vastu 2 sooduskupongi. Täiega win. Viige ka. Võite kupongi anda kellelegi tuttavale ka kui ise ei taha. Mul on toas kohe kuidagi kergem nüüd kui kapp tühjemaks sai. Peale seda supercooli toimetust läksin raamatupoodi kirjutama. Seekord ei sattunud raamatuesitlusele kahjuks. Viimasel ajal on mul kuidagi palju õnne olnud sattuda raamatupoodi just sellistel aegadel, kui keegi räägib ees oma uuest üliägedast raamatust. Huvitav kuulata alati. Ilmselt pidingi siis seekord lihtsalt niisama kirjutama. Ma isegi ei tea täpselt kui kaua ma kirjutasin. Paar tundi kindlasti. Päris tubli olin. Just siis kui kirjutasin juba viimaseid lauseid, et bussile sättima hakata, nägin kuidas keegi mu jalgade juures käega vehib. Pilku liialt tõstmata, ei tundunud lehvitaja keegi mu tuttav olevat. Mu tuttavad ei käi väga tihti siniste Adidase triibuliste pükstega raamatupoes ajaloo riiuli juures tolknemas. Otsustasin, et ignoreerin julmalt. Kuulan täie rauaga oma haigelt valjut ja jumala akustilist Alex Turner'i plaati, sest ma olen täpselt nii badass. Nope, ei saanud rahu. Mu põlve hakati patsutama. Ei meeldinud, tegin vihast nägu ja tõstsin pilgu samal ajal hullult dramaatiliselt omal kõrvaklappe kõrvust välja rebides. "Who dares to disturb my slumber?!" karjatasin muutudes näost siniseks... või siis mitte. Aga kõrvaklapid rebisin küll hullult vihaselt ära. Mu ees seisis herr turist. Ta küsis esimese asjana kas ta segab mind. No ma ei tea, äkki veidi. Vastasin enamvähem sama sassylt. Tüüp tahtis teada kus sel õhtul linnas pidu toimub. (Siinkohal tuletan meelde, et oli teisipäev.) Ütlesin, et mul pole õrna aimugi, mis nädala sees toimuda võiks. Pidin talle seda paar korda ütlema, kuna apparently näen ma välja nagu party girl (kuulasin Alex Turneri akustilist albumit raamatupoes kirjutades, kandsin turtleneck'i... ajaloo raamatute riiuli kõrval). Jaurasin juba liiga pikalt ning siis ütlesin mantlit selga ajades, et pean minema ja good luck with things n stuff. Võtan jube lühidalt kokku selle teksti, mille ma tegelt juba kirja panin ja siis ära kustutasin - tüüp kõndis mulle pikalt järgi. Tuli järgi isegi kui ma isale pastakaid ostsin. Lõpuks kui bussipeatusesse jõudsin, siis küsis kas mul kutt on. Sellistes olukordades on mul alati kuskil mingi kutt. Hoiab aega kokku. Tüüp lajatas siis "Can I be your second boyfriend?" No, sir, go away. Vähe sellest, et kogu see asi toimus, jäi mu buss ka pool tundi hiljaks ja ma külmetasin juurde. Fucking awesome.
Kolmapäev oli puhkepäev. Köhisin ja jõin teed.
Neljapäeval trippisin jälle linna. Läksime Liisaga Poetry Slam'ile. Tore oli, meeldis. Peaks rohkem käima. Peale seda trippisime Solarisse oma busse ootama. Mõtlesin, et käin veel kiirelt vetsust läbi. Mingi tüüp isegi lasi mu tasuta sisse oma solli kaardiga vehkides. Nii cool oli. Peaks ka selle kaardi tegema... Anyway, kui kabiini jõudsin, siis kuulsin mingit kolksu. Pöörasin ümber ja nägin, et mu telefon oli taskust potti kukkunud. :) Kuna ma olin piisavalt purjakil, siis polnud minu jaoks mingi probleem oma telefon potist välja tõmmata. Tol hetkel ei mõelnudki ma korralikult sellele kuhu mu telefon kukkunud oli, vaid sellele, et see lihtsalt kukkus. Thank god, eksole? Võtan ka selle loo lühidalt kokku - telefon suri. Enne täielikult seniilseks muutumist viskas mulle veel täpselt sellise inspireeriva quote'i ette, mida mul parasjagu vaja oli. "You still have a lot of time to make yourself what you want to be." Aitäh, potti kukkunud telefon, I really needed that. Edasine õhtu oli iseenesest tore. Vaatasime Jannuga kanal kahest mingit halba filmi. Nagu Sharknado level halba. Ma olin päris rõõmus.
Reedel trippisin koju. Kogu reedese päeva vältel nägin palju armsaid vanainimesi. Seest oli päris soe ja armas. Bussisõit koju oli ärev, aga mu kõrval istus nii armas vanadaam, kes rääkis telefonis oma sõbrannale sellest kuidas Milvi kuulmine halvemaks on läinud ja kui toredad kõik ta tuttavad on. Süda sulas täiega.
Kodus unustasid nagu kõik ära, et mul pole töötavat telefoni. "A kui sa poest midagi tahad, siis helista, onju?" Okei, MILLEGA? "Saad sa mulle X-i numbri vaadata oma telefonist, sul peaks ta uus number olema." Okei, aga KUS TELEFONIS?
Laupäeval trippisime siis linna, et mulle kiiremas korras uus telefon saada. Ma olen siiani pahur, kuna pidin nii lollil põhjusel uue telefoni ostma. Nii, nii vihane. Mu vana telefon tegi reaalselt enesetapu. Käin veel leinafaase läbi. Kõik uuemad telefonid on nii kuramuse suured ka. Mul on moodsa tehnika jaoks liiga väiksed käed. Jube annoying. Samas on hea meel, et nii kiirelt selle uue telefoni sain. Sel nädalal on ka käimisi ja asju ees ja ma oleks kaunis ärev olnud ilma oma abivahendita. Mu ema on nii precious. Sattusin raamatuesitlusele ka jälle. Kodus küpsetasin muffineid.
Pühapäeval olin lihtsalt täiega surnud. Mängisin simsi.
Ja siin ma nüüd olen. Btw, kui teil mingi tüüp pikemat aega järgi käib (isegi kui lähete pastakaid ostma), siis oleks võib-olla targem turvamehega vestlema minna. Või ükskõik millisele poes töötavale inimesele öelda. Ilmselt oleks targem. Ma ei tea kust ma need mõttetult suured munad järsku välja võtsin ja olematu paanikaga lihtsalt ringi laiasin. A ja ärge usaldage kunagi oma taskuid täielikult. Eriti vetsupoti läheduses. Ja "You still have a lot of time to make yourself what you want to be."
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar