Mulle vist meeldib ikka väga spordi peale karjuda. Peale nädalavahetust täis inimesi, rattaid, rulasid ja plaksutamist, polnud mul enam häält. Heck yea, sports!
Esimene päev oli kuidagi toredam. Ma ei saanud küll terve öö magada, aga ma polnud nädal otsa inimeste keskel käinud, nii et ma olin valmis. Ma olin üleni valmis suhtlemiseks ja elav olemiseks. Oli nagu aeg. Samas on esimene päev sellistel üritustel nii segadust tekitav. Kohale jõudes pole veel täpselt teada kus miski asub ja mis kui palju maksab. Tahaks täiega vinguda selle üle kui kallid kõik snäkid ja joogid olid, aga see oli samas täiesti ettearvatav ja mis ma ikka sellest jauran.
Esimene päev oli täiega chill. Mul oli terve päev täiega spordi peale karjuva isa tunne. Rohkem muidugi siis kui bmx-i võistlused hakkasid. Rula osa oli ka huvitav tegelikult. Sel aastal võistlesid mõned tuttavad ka, mis oli kuidagi eriti cool.
Ma ei oska iseenesest midagi spordist rääkida, mis on kaunis kurb kirjutades postitust spordiüritusest... aga ma päriselt ka käisin seal lihtsalt selleks, et endast see keskealine iga neljapäev bowlingut mängiv isa välja saada! Sellisele spordile on kuidagi lihtsam kaasa ka elada. Keegi saab mingi epic hüppe või trikiga hakkama - karju ja plaksuta. Lihtne. Täpselt nii laisk spordi jälgija ma olengi. Päris cool on näha ka mida inimesed rataste ja rampidega teha suudavad.
Mingi hetk poseerisime Delfi fotograafile ka. Hirmus piinlik sellest mõelda praegu, aga hei miks mitte. Väga yolo. Pilti ennast pole veel kuskilt leidnud.
Päeva lõpuks olin ma hirmus väsinud. Nii palju inimesi, kõik oli nii vali... keskealisest sporti armastavast isast oli järsku saanud kibestunud vanaproua. Väsimus jõudis kodus koguni nii idiootsetele aladele, et tundus vajalik youtube'i otsingusse "tortoise farts" panna ja hakata siis järjest neid videoid vaatama/ kuulama (btw väga huvitav oli, also farts are funny). Oleks siis, et magasin öösel hirmus hästi... Nope! Sügavasse unne ma vist ei vajunudki. Tolknesin seal kuskil vahepealses faasis. Jube totter. Äratus oli kohutav. Kui eelnev hommik ajasin end elevusega voodist välja, siis nüüd oli päris raske. Tortoise fart polnud enam ka naljakas. Bussis sai õnneks veel tunnikese magada, mis aitas üllatavalt palju. Olgem ausad, ma polnud Saku Suurhalli jõudes just kõige erksam neiu, aga hei, vähemalt läksin kohale. Mind hämmastab siiani kuidas toimisid need inimesed, kes käisid sessi pre party'l, peol pärast esimest päeva ja siis veel pühapäevasel afterparty'l ka. How? HOW?! Eriti hämmastavad mind need sõitjad, kes nii kõvasti pidutsesid ja siis jõudsid veel sõitma ka. Inimesed on ikka päris hämmastavad isendid. Samas on mul uudishimu kunagi ühel nendest pidudest ära käia. Lihtsalt kogemuse ja loo pärast. Ma ilmselt vihkaksin lõpuks inimesi nii väga, et ei väljuks oma koopast 2 nädalat, aga ega enne ei tea kui ei proovi, amirite?
Teine päev oli tegelikult täiega cool, kui see imelik väsimus maha sai raputatud. Liisa lasi uue tattoo teha, mu uus lemmik rulataja peaaegu võitis, bmx-i finaal oli üleni lit. Esikoht vahetus peaaegu peale igat uut sõitu. Saime täiega head istekohad ka teist päeva järjest. Vedas. Nii paljud nillisid vahekäigus neid kohti.
Kohtadest rääkides... Meie ees istus üks isa, kelle poeg käis aegajalt oma tõuksiga sõitmas, aga see selleks. Nii naljakas oli näha kuidas härra järjest rohkem võistlusele kaasa elama hakkas. Kuni selle hetkeni, mil ta ühel hetkel oma poja peast käsi vehkides kinni haaras, sest üks sõitja maandas oma triki ära. Ei ma saan aru. No hate. It's cool. Muigasin. Ma ise karjusin omal hääle ära, mõistan täiesti.
Btw, kui paljud inimesed bmx-i autasustamisele jäid? Kohe kui võitja selgus, tõusis enamus rahvast lihtsalt püsti ja hakati ära minema. Me Liisaga ka, aga ainult sellepärast, et viimased bussid olid minemas. Me läksime eelnev õhtu ka samal ajal ära. Tundus imelik küll. Suur osa saalis olnud inimestest oli järsku garderoobi järjekorras üksteisel otsas tõuklemas. Viisakas.
Miski ei suuda kirjeldada seda kui hea meel mul koju oli jõuda. Väsimus lammutas korralikult. Vajusin suht kiirelt magama.
Kogu mu esmaspäevane plaan oli midagi joonistada ja blogipostitus valmis kirjutada. See oli kõik. Mida ma teha suutsin? Vaevu joonistasin midagi. Püüdsin blogi ka kirjutada, aga kuidagi debiilselt raske oli. Kirjutasin mitu erinevat sama sisulist versiooni valmis, aga need kõik tundusid ikka päris hirmsad. Sellepärast ei saanudki esmaspäeval postitust välja. Teisipäeval läks kirjutamine paremini. Jõudsin kuskil peale poolt kümmet koju, niiet kogu see kirjutamine jäi küll hilja peale... ja tähelepanu hajus ka siia-sinna. Eh, excuses.
Igatahes... Simple Session on jätkuvalt cool üritus (kuigi see väsitab metsikult), mu seest on mõneks ajaks kadunud keskealine tugitoolisporti armastav isa, it's lit.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar