jõul 2017

 Jõul oli. Mõtlesin, et ei hakka isegi väga palju seletama ja näitan lihtsalt mõndasid pilte, mille ema tegi. Arvestades seda kui palju kaameraklõpse käis, arvasin, et nende piltide korrastamine võtab terve päeva ja veel pool õhtustki, aga joppas.

 Meie tagasihoidlik kingikuhi, mille hulgas istusid ka kingitused väikestele sugulastele (ja meie loomadele loomulikult).

 Bonni oli väga huvitatud kõigest, mis kuuse all oli ja kohe kui oma kinki avama hakkasin, tuli ta mulle appi ja müras veel pärast tükk aega karbis olnud pehmenduseks pandud materjaliga.

 Sain lauvärve BH Cosmetics'ilt. Ülituus. Määrin kindlasti silmadele. Thanks, mom!

 Bonni sai mänguasju. Mängujänes jäi ühest oma kõrvast ja mõlemast silmast ilma juba esimesel õhtul. See meeldis Bonnile nii väga, et teda ei kottinud absoluutselt see nööri otsas olnud pall. Ma arvan, et ta ei mäletagi seda palli enam. 

 Mu närilised said snäkke. Kahest oli ainult üks üleval, nii et tema sai kuuse alla kinki nuuskima minna. Mul on karvane tunne, et pean hamstrile veel uue ratta ostma, nii et pisikesel tuleb veel uue aasta kingitus ka.

  Üldiselt oli õhtu mõnus. Lebotasime toidukoomas kägisedes ja vaatasime telekat. 25nda õhtul istusime sugulastega tädi pool. See on alati tore olnud. Loodan, et ka teil olid ilusad pühad.

 Ma pole veel päris kindel, kuidas jaanuaris postitusi tulema hakkab. Olen esimese nädala ilmselt täitsa eemal ning pole päris kindel kas ma jõuan 8ndal midagi kirjutada. Eks paistab. Lihtsalt väike heads up. Soovin seega kohe ilusat vana-aastalõppu ja kaunist uue algust!

 Thank you, come again.

mu seiklused kontrolliga

Ma olen selle postituse juba ühe korra valmis kirjutanud, aga kuna kell oli 3 öösel (unegraafik teeb imelikke asju jälle), siis polnud see tekst absoluutselt loogiline ja ma korrutasin sama asja üha uuesti ja uuesti. Iseenesest tuli naljakas kirjatükk, aga postitamiseks ei kõlba.

 Ma käisin lõpuks nädal tagasi juuksuris ära. Lõpuks! Esimesed mõtted minekust tulid juba augusti algul. See võis olla veel see aeg, mil mul oli küll juba palju juukseid, aga pea ei valutanud veel nendest. Ma lükkasin minekut nii kaua edasi, kuna polnud viimase lõikusega päris rahul ja tahtsin teise juuksuri kätt proovida, aga see teine juuksur töötas kohe minu juuksuri kõrval toolis. Ma olin närvis. See tundus nii imeliku reetmisena. Seega põdesin 4 kuud nagu iga normaalne inimene ja selle aja jooksul nüsisin vahepeal ise ka oma juukseid lühemaks lootuses, et mu pea vähem valutab (ma ei usu, et see päriselt aitas, aga vähemalt tekitas tunde, et ma püüan midagi oma heaolu nimel teha, kuigi tegelikult lükkan päris probleemilahendust ainult edasi). 

 Viimastel päevadel peavalu kannatades hakkasin mõtlema mis värk mul juuksuritega üldse on. Ma olin alati juuksuris ärev, lõpliku lõikuse juures justkui häiris mind miski, nii et tundsin, et pean seda ise kodus parandama. Samas ise kodus lõigates on kõik jumala chill. Olen isegi oma juukseid lühemaks lõiganud kui tegelikult tahtsin ja olnud pärast ikkagi täiesti okei, aga kui juuksur seda teeb, siis on mul mingi mini mental breakdown ja ma kannan oma juukseid seni ainult sabas või krunnis hoides, kuni need kasvavad minu jaoks piisavalt pikaks (jah, see oli kunagi asi). 

 Mida rohkem ma sellest mõtlesin, seda rohkem tundus see olevat minu probleem kui juuksuri. Mul on mingi imelik probleem kontrolliga. Ma olen peaaegu kindel, et see puudutab kõike, mis mu välimusse puutub, aga juuksuriga on lihtsalt kõige rohkem kogemusi. Mul on raske anda see kontroll kellelegi teisele üle. Kui ma ise keeran oma juukselõikuse perse, siis vahet pole, kuna seda tegin mina. Ma pole päris juuksur, ma ei peagi teadma kuidas õige juukselõikus käib. Mul on lihtsalt mingi kujutluspilt silme ees sellest, mida ma umbes tahta võiks ja siis jooksvalt lõigates vaatan mis saab. See on alati nii. Juuksuris ei käi see päris nii jooksvalt. Ütled ja näitad, mida tahad ja siis hakkab asju juhtuma. Mu eelmine juuksur ei rääkinud ka jooksvalt mida ta teeb, kust rohkem lõikab ja miks. Ma istusin lihtsalt üleni kaitsetuna see juuksuri keep ümber ja tegelesin aktiivselt paanitsemisega. Isegi kui koju jõudes nägin, et tegelikult on kõik jumala normaalne, siis see kogemus ise oli piisavalt stressirikas, et sellest kasvas stressivistrik otsaette. 

 Endale üllatusekski polnud ma uue juuksuri juurde minnes närvis. Ma olin paljudelt tema kohta ainult häid asju kuulnud ja olin piisavalt uudishimulik... lisaks sellele valutas mu pea juba nii hullult, et mind ei huvitanud enam eriti kes mu juukseid lõikab. Mu ainuke närv tuli sellest, et ma tundsin end reeturina. Muidu oli täitsa rahulik. Aitas ka smalltalk, mida ma tavaliselt vihkan, ja see, et juuksur rääkis jooksvalt mida ja miks ta teeb. Ja ma nägin kui põhjalik ta oli! Olin tulemusega nii rahul, et julgesin isegi kohe linna trippida. 

 Kui sama päeva õhtul koju jõudsin, siis jäin lõikust peegli ette analüüsima, Näo ümber olnud juuksed häirisid mind natuke, aga mul õnnestus end veenda, et tegemist on ainult minu imeliku kontrolliprobleemiga (mis on tõsi!) ja ma peaks lihtsalt magama minema (samuti tõsi). Mul läks selle veenmisega väga hästi kuni eilseni... Otsustasin eile öösel, et mu nägu raamiv osa peaks pehmem paista nii, et ma lõikasin seda hästi natukene. Päriselt ka hästi natuke! Aga ma tundsin, et mul on jälle kontroll. Nüüd tunnen ma jälle, et olen omadega mäel. 

 Hakkasin siis mõtlema kust see tulla võis. Juustega ei osanud otseselt midagi seostada. Võib-olla seda, et tundsin end kunagi ise paremat tööd tegevat kui juuksur, aga see kõlab kuna nagu selle probleemi tulemus. Teiseks mõjuvamaks põhjuseks leidsin akne. Mul pole kunagi selle üle otsest kontrolli olnud. See oli mul sellises mõjutatavas vanuses ka, et ma ei imesta kui see mingi taolise jälje jättis. Juuksed andsid iga kell rohkem kontrolli tunnet, kui mu nahk. Võimalik, et see on põhjus miks mul seda kontrolli nii raske on ära anda. On ka võimalus, et ma mõtlen täiesti üle. Mingi värk igatahes on. 

 Kõige selle lõpetuseks peaksin ka lisama, et hakkan edasipidi ilmselt selle uue juuksuri juures käima. Minimaalne ärevus oli päris cool. 

 Thank you, come again.

tegime remonti: minu tuba

Alustan seda seeriat väga kohutavalt. Nimelt olin ma täiesti unustanud teha oma toast pilte selle algses seisus. Esimesed pildid tegin alles siis kui kogu mööbel oli juba keset tuba nihutatud. Päris niisama tundus päris pläsa jätta, nii et otsisin ikkagi mingid vanad pildid üles, millelt saaks aimu milline mu koobas enamvähem välja nägi.

 Mu lemmik asi oma toas oli mu armas Batman'i nurk. Sellest leidsin omajagu pilte. Laua poolsest osast leidsin ainult ühe pildi ja see on ka 2 aastat tagasi tehtud. Oleks pidanud ikka tihedamini koristama... Otsisin seda pilti lauast, et oleks näha ka vahet uue ja vana lauaplaadi vahel.

 Kui kõik mööbel sai seinte eest ära, siis oli õieti aru saada kui laigulised seinad päriselt olid. See kollane värv polnud ilmselt korralikult segunenud või oli aeg oma töö teinud. See kollane ei näinud igatahes enam kõige parem välja. Mu lae nurk oli ka hirmus tahmane, sest olin riiuli peal metsikult küünlaid põletanud.

 Seinte värvimine muutus keeruliseks umbes siis kui ma 10 korda ümber mõtlesin milline sein ikkagi kollaseks läheb, sest mul oli raske lahti lasta. Oma Batman'i üle värvimine oli ka traumeeriv kogemus. Süda valutab natuke siiani.

 Tjah, need viimased 2 pilti teevad ikka veel natuke haiget. Uue postri tellimiseni jõudsin värvimise ajal täiesti lambist. Mõtlesin, et kui juba siis juba. Polnud ammu nii vapper olnud. Õnneks olen praegu rahul. Päevad peale Batman'i üle värvimist, piilus ta veel värvikihi alt välja ja hirmus kahju oli.

 Praegu tahaks küll öelda, et asi oli seda väärt. Kuigi mu koopa remont kujunes dramaatilisemaks, kui ma algselt arvasin, siis mul on nii hea meel, et see juhtus. Sain justkui uue energia. Ma nüüd siis eputan natuke täna hommikul tehtud piltidega...

kehva kvaliteediga panoraam, et saaks paremini aimu sellest kus miski on (ruloo blokib mu miljoni vaadet, sest ma ei usalda kedagi nägema mis mu akna taga on lol)

 Ma olen veel eriti rõõmus selle üle, et ühes remondiga sai mul tehtud oma toas ka suurpuhastuse teine ring ja asjade ümberorganiseerimine. Laua korras hoidmine ei tundu enam nii ulmeline, kuna mul on nüüd kuhu asju ära panna. Igal asjal on oma koht. Feels nice. Plaanin veel ühe kummuti kohale seinale mõne pildi saada. Mulle on kogunenud fotosid oma loomalastest ja pilte semuga koos. Raamis seinal näeksid ilmselt paremad välja kui raamaturiiulis. Tuled tahan veel ka üles panna. Natuke veel mõtlen kuidas ja kuhu, aga paar enam-vähem ideed on. Enne jõulu tahaks ära teha.

 Kui rääkida oma värvide valiku põhjustest, siis tahtsin midagi heledat. Kaalusin helehalli ja kookosvalget. Lumivalge tundus kuidagi liiga järsk. Tahtsin, et mingi kontrast oleks valge mööbli, ukse ja seina vahel. Lisaks sellele on mul toas suur musta puumustriga kapp ja 2 sama värvi kummutit. Mulle poleks see must-valge lahendus meeldinud. Helehall tundus mõnus kõike siduv vahend olevat. Sama mõtlesin ka uut lauaplaati valides. Ma oleksin saanud ka samasuguse mustri ja värviga lauaplaadi nagu mu kapid, aga see tundus jälle kõike liiga mustvalgeks tegevat. Tahtsin midagi, milles oleks natuke ka sooja tooni, aga mitte nii palju, et see tunduks kuidagi veider musta ja valge mööbli keskel. Mu lauaplaat on tegelikult köögitööpind. See andis rohkem valikuid värvide ja mustrite osas ning kahes kohas sai ka oma mõõtude järgi lauda paluda. Mu lauaplaadi suurus on 150x80cm. See on ikka suts suurem kui tavaline laud või tööpind, pidin ikka mõndaaega google'is möllu tegema, et leida koht, kust omale üldse selle plaadi leida võiksin. Seiklused...

 Kui keegi tahab mõnd pilti või cooli plakatit omale seina, siis mina tellisin näiteks oma uue Batman'i plakati lehelt zazzle.co.uk. Seal on korralik valik ja suuruseid saab ka valida. Julgen soovitada. Wish I was sponsored...

 Ma arvan, et nüüd on kõik.

 Thank you, come again.

things are going

Ma olen hirmutavalt tubli olnud. Mu toa remont on tehtud. Ma koristasin ja viskasin prügikotitäie asju ära. Tühjendasin ka riidekappi. Mu uus lauaplaat on paigas, ruloo ees, uus Batman seinas (ja ma olen sellepärast ülimalt elevil sest see on mu lemmik tv show logo ja kui ma seda esimest korda nägin, poetasin pisara it's very special). Ma tunnen, et koristamise käigus uude kohta pandud asjad sobivad sinna paremini. Ma panin isegi karpidele sildid külge lõpuks (see tundus varasemalt liiga suur pühendumine), et ma teaksin mis kus on. Nüüd pean ma ainult välja mõtlema mida ma oma Batman'i tuledega teen. Pildi ümber tundub kuidagi imelik panna, aga ma pole päris kindel kuidas neid teisiti panna. See on muidugi väike probleem. Ilmselt teen pildid remondipostituse jaoks ilma nende tuledeta.

 Kuigi ma olen täiega koritanud ja sellega omadega mäel, siis pole ma üle nädala korterist välja saanud. See pole vist mu vaimsele tervisele kõige parem asi. See pole kellegi süü peale minu enda ka. Peale viimast psühholoogil käiku võtsin oma missiooniks end 2x nädalas linna peksta, et siis galeriides käia või teha midagigi koduseinte vahelt väljaspool. Algul läks mul sellega väga hästi, aga umbes seal, kus mu toa värvimiseni jõuti, ununes see mul täiesti. Kord nädalas peksin ma end ikka linna, mis oli asjaolusid arvestades ikkagi päris tubli. Sujuvalt kadus ka see kord nädalas kuskil käimine ära. Natuke hakkas rahast ka kahju (läksin jõulukinkidega täiega hoogu). Püüan end parandada.

 Mu meeleolu on üldiselt päris muutlik olnud. Ärevus on külas käinud. Tuleb välja, et ma olen oma toa suhtes väga kaitsev, nii et kui keegi siin häält tõstab, siis on mul nervous breakdown ja ma pean rahustit võtma. Samas ma saan aru. Mu tuba on olnud alati see koobas, kuhu ma selle karjumise eest peitu poen. Sellepärast oli mul nii raske seinte värvimise otsuseid ka langetada. Ma kartsin oma koopa õdususe pärast, kartsin mingi lohutava faktori kaotada. Kes oleks muidugi arvanud, et uue lauaplaadi paigaldamisest tekib nii äge karjumine, et ma pean pärast seda 2h vaikuses rahunema ja hingamisharjutusi tegema. Vastik oli. Isaga ongi praegu keerulisemad suhted. Ta ei saa asjadest enam päris hästi aru, nii et ükskõik kui hästi või lahkelt ma seletan, et midagi ei saa mingitel põhjustel teha, olen ma tema jaoks ikkagi halb inimene, kes teda lihtsalt aidata ei taha ja siis ta karjub solvunult üle korteri. Selle tulemusena tunnen ma juba ärevust, kui ta minult midagi küsima tuleb. Paistab, et temaga on kõige mõistlikum suhelda läbi ema, kuigi see tundub nii tobe. Ma lihtsalt ei tea enam kuidas kodus oma närve säästa.

 Kuna ma olen joonistamisega kõvasti laiselnud, siis veedan homme 4h vähemalt sirgeldades värvilisi silmasid, sest mul on tuju silmi joonistada. Ma loodan ühega neist täita oma pisikese kaltsukast ostetud pildiraami. Äkki panen isegi seina. We shall see.

 Thank you, come again.