things are going

Ma olen hirmutavalt tubli olnud. Mu toa remont on tehtud. Ma koristasin ja viskasin prügikotitäie asju ära. Tühjendasin ka riidekappi. Mu uus lauaplaat on paigas, ruloo ees, uus Batman seinas (ja ma olen sellepärast ülimalt elevil sest see on mu lemmik tv show logo ja kui ma seda esimest korda nägin, poetasin pisara it's very special). Ma tunnen, et koristamise käigus uude kohta pandud asjad sobivad sinna paremini. Ma panin isegi karpidele sildid külge lõpuks (see tundus varasemalt liiga suur pühendumine), et ma teaksin mis kus on. Nüüd pean ma ainult välja mõtlema mida ma oma Batman'i tuledega teen. Pildi ümber tundub kuidagi imelik panna, aga ma pole päris kindel kuidas neid teisiti panna. See on muidugi väike probleem. Ilmselt teen pildid remondipostituse jaoks ilma nende tuledeta.

 Kuigi ma olen täiega koritanud ja sellega omadega mäel, siis pole ma üle nädala korterist välja saanud. See pole vist mu vaimsele tervisele kõige parem asi. See pole kellegi süü peale minu enda ka. Peale viimast psühholoogil käiku võtsin oma missiooniks end 2x nädalas linna peksta, et siis galeriides käia või teha midagigi koduseinte vahelt väljaspool. Algul läks mul sellega väga hästi, aga umbes seal, kus mu toa värvimiseni jõuti, ununes see mul täiesti. Kord nädalas peksin ma end ikka linna, mis oli asjaolusid arvestades ikkagi päris tubli. Sujuvalt kadus ka see kord nädalas kuskil käimine ära. Natuke hakkas rahast ka kahju (läksin jõulukinkidega täiega hoogu). Püüan end parandada.

 Mu meeleolu on üldiselt päris muutlik olnud. Ärevus on külas käinud. Tuleb välja, et ma olen oma toa suhtes väga kaitsev, nii et kui keegi siin häält tõstab, siis on mul nervous breakdown ja ma pean rahustit võtma. Samas ma saan aru. Mu tuba on olnud alati see koobas, kuhu ma selle karjumise eest peitu poen. Sellepärast oli mul nii raske seinte värvimise otsuseid ka langetada. Ma kartsin oma koopa õdususe pärast, kartsin mingi lohutava faktori kaotada. Kes oleks muidugi arvanud, et uue lauaplaadi paigaldamisest tekib nii äge karjumine, et ma pean pärast seda 2h vaikuses rahunema ja hingamisharjutusi tegema. Vastik oli. Isaga ongi praegu keerulisemad suhted. Ta ei saa asjadest enam päris hästi aru, nii et ükskõik kui hästi või lahkelt ma seletan, et midagi ei saa mingitel põhjustel teha, olen ma tema jaoks ikkagi halb inimene, kes teda lihtsalt aidata ei taha ja siis ta karjub solvunult üle korteri. Selle tulemusena tunnen ma juba ärevust, kui ta minult midagi küsima tuleb. Paistab, et temaga on kõige mõistlikum suhelda läbi ema, kuigi see tundub nii tobe. Ma lihtsalt ei tea enam kuidas kodus oma närve säästa.

 Kuna ma olen joonistamisega kõvasti laiselnud, siis veedan homme 4h vähemalt sirgeldades värvilisi silmasid, sest mul on tuju silmi joonistada. Ma loodan ühega neist täita oma pisikese kaltsukast ostetud pildiraami. Äkki panen isegi seina. We shall see.

 Thank you, come again.