Ma ausalt ei tea mida mu alateadvus praegu teeb või mulle öelda üritab. Ma isegi ei tea kas ma peaksin mures olema. Lihtsalt veider unenäo sitt.
Nägin unes, et hängisin oma unenäo boyfriendiga (no idea kes see tüüp oli, pole elu sees sellise inimesega kohtunud, aga okei) kuskil hotellis või maja valves. Täpselt isegi ei tea mis koht see oli, aga meil oli plaan midagi varastada. Kuskil pidi mingi seif olema ja nii me siis seda otsisimegi. Mingil hetkel sain ma vist aru, et see, mida me teeme on vale, nii et ma tulistasin oma boyfriend'i kõhtu. Edasine hakkas kuidagi väga kiiresti juhtuma. Ta langes kuidagi mu käte vahele, värises, veritses, aga rääkis palju sellest kuidas tegelikult on okei, et ma teda tulistasin. Ta isegi tänas mind. Siis hakkas mulle juba tunduma, et me olime hoopis sinna sisse murdnud, sest kui inimesed, politsei ja kiirabi meie ümber kogunema hakkasid, siis ta palus mul öelda, et ma olin lihtsalt varga kinni pidanud ja ise asjaga kuidagipidi seotud pole. Nutsin palju, polnud selle mõttega nõus. Kõik oli väga dramaatiline. Mind hämmastas jätkuvalt kui okei ta sellise haavaga on. Ta rääkis palju. Ta isegi kõndis ise kiirabi bussi. Küll teistele toetudes, aga ikkagi. Nutsin palju, olin meeleheitel ja siis ärkasin üles. Hullult imelik oli. The end. Fin.
Nägin unes, et oli mingi jaanipäeva laadne üritus ja suur hulk rahvast kogunes kuskil raudtee ääres. Kõik paistsid rõõmsas meeleolus olevat. Ma olin üritusele minemas oma unenäo sõbraga (pole jällegi päris elus sellise inimesega tuttav), rääkisime parasjagu juttu ja järsku olime justkui kuskil maa-aluses koopas. Võib-olla ei olnud ka nii järsku, ma ei mäleta täpselt, aga seal me olime. Nägime enda ümber inimesi siblimas. Samas need ei olnud ka nagu inimesed. Liigutused olid puisemad. Me istusime mingi punase diivani peal ja meiega tuli üks nendest tegelastest rääkima. Ta ütles, et toimunud on eksitus, meid lastakse tagasi maale ja me ei tohi toimunust midagi rääkida. Olime segaduses, aga nõus. Järgmisel hetkel olimegi tagasi seal kus varem. Kohe kui ma olin öelnud "Meid vist röövisid just tulnukad.", hakkas tööle mingi häire ja silmapilgutusega olin tagasi selle punase diivani peal. Mind noomis see sama puiselt liikuv ja rääkiv tüüp, et ma ei tohi juhtunust midagi rääkida. Küsisin üle, et kas ma ei tohi "tulnukas" öelda. Tuli välja, et ei tohi. Vabandasin ja lubasin parem olla. Mind saadeti maale tagasi ja mõndaaega oli kõik korras. Olime ühel päeval sama sõbraga avastamas ühte vana sinist puumaja. See oli mahajäetud, sees oli palju ämblikuvõrke, kaste ja natuke kinnikaetud mööblit. Askeldasime ja naljatasime. Tuli välja, et olin naljatamise käigus öelnud kas "tulnukas" või "ufo", sest hetk hiljem hakkas tööle see sama häire, mis kunagi. Sattusin seekord paanikasse. Karjusin, et ma ei mõelnud üldse mida ma räägin, vabandasin, pisarad trügisid silma. Sõber hoidis minust kinni ja püüdis mind rahustada, kuigi oli ka ise ehmunud. Eelmine kord oli kõik juhtunud nii silmapilkselt. Ma polnud seekord silmapilkselt sellel samal punasel diivanil. Ma olin ikka veel oma sõbra käte vahel. Mõne aja pärast kõlas kuskilt kõlaritest "Meie viga." See oli kõik. Mind ei röövitud jälle. Ärkasin ja olin hullult segaduses. The end. Fin.
Tavaliselt lisaksin siia ka kolmanda unenäo, aga ma ei tunne end eriti hästi ja ma tahan kohe magama minna. Samas ei tahtnud täielikult kirjutamata ka jätta. So take this!
Viimased unenäo jutud leiab SIIT.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar