Mul on olnud kiire oma "projektiga". Ma nimetan seda nii, kuna ma ei taha veel sellest siin rääkida. Või tegelikult pole ma veel valmis sellest rääkima. Igatahes olen ma sellega väga hõivatud olnud. Üllatavalt tubli isegi. Prokrastineerin ainult natukene. Olen tegelikult endale sellega seoses meeletu stressi kasvatanud, kuna ei tea kas jõuan asjadega õigeks ajaks valmis. Tunnen end vahepeal rumalana, natuke lootusetuna ja kurvana. Samas usun, et saan hakkama.
Suur osa kurbust tuleb hiljutistest sündmustest. Mu onu suri Suurel Reedel. Ta käis samal opil kus mu isagi kuskil aasta tagasi, kuid tal ei läinud nii kergelt. Tühistused, kunstlik kooma ja läinud ta oligi. Surm tundub alati nii ootamatu. Isegi kui sa tead, et olukord pole hea ja mineku võimalus on suur. See tundub ikkagi kuidagi ootamatu. Ma arvasin, et näen veel oma onu. Võib-olla kaob see ootamatuse tunne vanemaks jäädes ära. Samas ma ei tea mida see tähendaks.
So here I am. Stressis, üleni õnnetu, aga samas tunnen, et mul pole aega olla õnnetu. Olen omale aegajalt nutmise graafikusse lükanud ja siis üksinda vaikselt ulgunud. Natuke kergem on hakanud. Vähemalt ei vesista lampi linnas kulgedes. Kui vanemad matustel käisid ja ma oma väikse loomaaiaga üksi kodus olin, siis tundsin vist ühte oma madalamat punkti sellest, mida praegu kogenud olen. Tundsin end nii uskumatult üksi. Mitte sellepärast, et vanemaid kodus polnud. See aitas mul lõpuks vabalt nutta. Tundsin end oma tunnetes üksi. Kas see on loogiline? See stress on osaliselt mind teistest eralduma pannud. Olen end aegajalt sundinud sõpradega kokku saama, et ma päris ära ei kõngeks. See on tore olnud. Ma tahaks seda rohkem teha, aga samas stress ja paanika, et ma ei jõua kõike tehtud. Nii loll. Ootan mai kuud juba. Siis peaks kergem hakkama.
Eelmine nädal oli mu vastu õel. Nädal algas juba lahmakaga vastu nägu. Olin vihane ja ärev. Nädala edenedes tegid mu emotsioonid nii julma ameerika mägede sõitu, et ma väsisin igasugu emotsiooni tundmisest ära. Laadisin alla uue simsi mängu ja võtsin omale kutsika ja kassipoja. Mängisin voodis kössis istudes tunde. Puhkasin lõpuks.
Praegu on raske. Säilinud on ikka see osaline üksilduse tunne, aga samas olen ma sellega natuke okei, kuna produktiivne projektikunn minus tunneb, et ei pea pinnale ilmuvatele plaanidele ära ütlema. Väsitav võitlus.
Kõik saab korda, Kärol. It's fine.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar