Nüüd kui põhiline sai adresseeritud, siis hakkaksin ma hea meelega kohe edasi vinguma. Vahel tunned, et pead kuskil auru välja laskma ja ma tunnen, et olen juba viimaste kuude jooksul oma sõpru oma draamadega piisavalt piinanud. Lisaks sellele, pole midagi nii katki, et peaksin kellelegi helistama ja abi paluma. I'm just losing it a lil.
Meil sai isa toas remont tehtud. Seinad on valmis, põrand on pandud. Isegi kummuti panime kokku. Augusti algul või kuskil sealkandis saime valmis. Very exciting. Kõik on suurepärane, aga on ainult üks probleem - tellitud riidekapp pole veel valmis. See omakorda tähendab, et kogu isa toa kappides olnud kraam pesitseb meil keset elutuba laotud kastide hunnikus. Have you seen "Hoarders"? Mäletad kuidas neil on majas asjade vahele tehtud mõned eluks vajalikud vahekäigud, et kuidagimoodi jõuda ühest kohast teise? Jep, siin on umbes sama seis. Remonti tehes polnud see võib-olla nii häiriv, sest veetsin enamuse ajast seinu värvides või tehes midagi täiesti tühjas toas. Ei komistanud väga palju selle elutoa situatsiooni otsa ja sain samal ajal ka oma toast välja (olen aru saanud, et kui ma peale ärkamist oma toast välja edasi toimetama ja istuma ei lähe, siis olen ma piece of shit ja mu vaimne tervis hakkab asju tegema). Nüüd kui remont on valmis ja me lihtsalt ootame asjade otsas, tunnen kuidas ma iga päevaga justkui vihasemaks muutun. Samas ma ei tea kas viha on just see mida ma tunnen. Frustratsioon on vist parem öelda. Kõige rohkem andis see tunda siis kui mul oli 38,5 palavik, elutoas oli teleka volüüm väga vali (sest isa ei kuule eriti), väljas oli 32 kraadi ja ma koperdasin kööki, et midagi kiirelt enne antibiotsi võtmist ära saaksin süüa. Ahjaa, köök on ka asju täis. Unustasin mainida.
Ma tunnen, et mu vingumine on nii rumal. Ilmselt ongi. See on minu jaoks veider, et see mind nüüd nii meeletult häirima on hakanud, sest kunagi ma pesitsesin sellise korralageduse keskel oma toas ja mul oli täiesti ükskõik. Ei tea kas see hakkab mulle vastu sellepärast, et see meenutab mulle kuidagi kaudselt selleaegset meeleseisundit (mis oli väga, väga sügav depressioon btw) või pole see üldse nii deep ja mind frustreerib lihtsalt see, et mul pole vaba pinda, kus omale võileib valmis teha. Äkki mõlemad. Why not.
Tulen korraks tagasi selle hetke juurde, mil sain aru, et elan oma isiklikus põrgus. Tead küll, see kui ma olin lampi leidnud kuidagi neeruvaagnapõletiku, tulnud kell 3 öösel palavikuga EMOst ja püüdmas funktsioneerida ikka veel suht kõrge palavikuga samal ajal kui isa vaatas VÄGA VALJULT telekast vene krimiseriaale. Ma ei taha olla liialt dramaatiline, aga iga püssipauk käis mu pealuust läbi ja ma oleks justkui kuuli neeru saanud. No big deal. Vali heli ei tee seda asjade hunnikut paremaks. See täidab nagu juba pilgeni täis ruumi veel rohkem. See muutub lämmatavaks. Ma tunnen, et see kõlab väga dramaatiliselt ja lõppudelõpuks on ikkagi ajutine lahendus, aga hei las ma jauran.
Lisaks sellele saan ma oma isaga läbi ainult väikestes doosides, nii et käia talt peaaegu iga päev palumas, et ta telekat suts vaiksemaks paneks on meie suhtele pannud kõva põntsu ja kõik on perses. Jah, see on täpselt nii dramaatiline. Tundsin, et olime natuke aega tagasi okeis faasis, aga nüüd on jälle tekkinud mingi teineteise vastane viha. Või peaksin jälle frustratsioon ütlema? Ma ei tea. Jama on. Ema on pidanud väga palju vahekohtunikuks olema.
A noh, ilmselt jään ikka elama. Panustan praegu palju kodunt väljas käimisele ja ära olemisele. Vähemalt seni kuni see kuramuse kapp tuleb. Oleks juba aeg.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar