Ma olen üsna kehvas seisus. Samas paistab, et olen oma tegemistega enamvähem järjel ja saan hakkama, mul on isegi väike varu meigipilte, mis on üllatav. Teiste asjadega, millest ma vist ikka veel rääkida ei julge olen ka enamvähem hakkama saanud. Väljastpoolt paistab oknorm. Sitta on juhtunud aga ma olen sealt läbi roomanud ja edasi läinud.
Ma arvan, et ma leppisin täna lõpuks sellega, et olen päriselt kehvas seisus. Mingi 2 nädalat tagasi, äkki 3 nüüd juba, juhtus mu ärevuse suurim hirm. Selle tagajärjel olid paanikahood ja ma olin päevadeks täiesti maha niidetud. Ma ei tahtnud kodunt väljuda. Sundisin end peale seda jälle linna tegutsema minema. Lihtsaid asju tegema. Värisesin, nutsin, mul oli mingi ärevusehoog. Hädine tunne oli. Koju jõudes olin nii väsinud ja endas pettunud, et ei saanud lihtsalt raamatupoes lugemisega normaalselt hakkama. Mul läks juba nii hästi ju enne seda.
Nüüd on mul tekkinud mingi kindel veendumus, et mu sõbrad vihkavad mind. Nagu ma tean, et see pole ilmselt nii ja see, et ma selle hirmuni üldse jõudsin on ärevuse süü. Sellegipoolest on mind see paranoia tümitanud. Ma polnud oma sõpradega tükk aega kohtunud. Alles eelmine nädal nägin üle kuu aja ühte sõbrannat. Teist pole siiani näinud, niisiis tekkis mulle paranoia, et ta vihkab mind ega viitsi mu vaimse tervise pasaga enam tegemist teha kuna tal on endal niigi tihe graafik. Like what the actual fuck, Kärol? Samal ajal ma korrutan endale, et see on ainult ärevus rääkimas, aga vahepeal on raske uskuda. No nii uskumatult hädine tunne on. Pole oma kutti ka septembrist saadik näinud, sest ta õpib Londonis. Me Skype'ime iga nädal, aga hei mul on jälle paranoia, et tal on täiega kopp ees sellest, et ma iga kord jälle kõne ajal nutma hakkan ega saa hakkama tavaliste lihtsate asjadega. Wow milline saak, mille juurde tagasi Eestisse tulla eks...
Ma ei saa enam aru mis mu peas toimub. Ma tunnen end nii üksi ja üleni tüütuna. Ma tunnen, et ei oska midagi, mida oskama peaks, ma nutan koguaeg, ma nähvasin täna sõbrannale nagu armukade tüdruksõber kuna kartsin, et ta ei taha enam mu sõber olla. Kes ma olen? Mis juhtus?! Kui kaua see veel kestab, sest ma ei meeldi endale üldse sellisena.
Ma ausalt kahtlen vahepeal kas ma üldse oskan midagi hästi teha. Särav boonus on see, et ma ei tea ikka mida oma tulevikuga teha ja ma justkui peaksin teadma. Praegu ma ei tea kas näengi seal midagi peale musta augu. Kõik paistab lihtsalt hirmus ja väga üksi on olla.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar