masendav

Karta on ju, et täna passisin jälle lihtsalt niisama kodus. Siin pole mitte midagi teha ja mind ei lasta siit minema ka kuidagi. Eriti masendav on see, et vaheajad on mul tavaliselt arsti juures käimisi täis, seega ma tunnen end väga haige inimesena juba. Seekord läks õnneks ja oli ainult üks arst, aga nüüd on lihtsalt tunne, et olen voodihaige või midagi sellist. Jube, jube semude igatsus on peal. Mõndasi pole tõesti juba mitu aastat näinud ja mul on tunne, et see kõik on minu süü. Ma elan ju nii kaugel neist ja pmts mitte kunagi pole võimalik neid näha. Jube tunne. Igatsen semusid. Praegu oleks olemas selline võimalus, et ma saan homme linna, aga seda ka VB kui raamatut loen. Pole kavaski lugeda kui ma nvn linna ei saa. Milleks mina siis üldse pingutama pean?

Täna sain jälle issiga karjuda. Maru lahe ikka küll. Ma räägin emaga linna minekust ja siis ta hüppab järsku vahele nagu ma oleks temaga rääkinud. Kui ma oleks temaga rääkinud oleks ma juba temaga samas ruumis viibinud ja talle otsa vaadanud. Seda aga polnud. Kui kõik oleks tema teha, siis ma ilmselt ei näekski oma semusid üldse. Ilgelt nõmedad inimesed tema arust... no ja sealt tuli teine karjumine juba otsa ka. Super. Lõpuks jalutasin lihtsalt minema, sest ma lihtsalt ei viitsinud seda enam kuulata. Isu nii täis juba sellest. Kui suvi oleks, siis arvatavasti väntaks kohe mereäärde peale sellist jama. Lainete loksumisel on mulle rahustav mõju.

Thank you, come again.