& i pretty much suck at life

Olen praegu võrdlemisi tegevusetu ja otsin tegevust. Seega kirjutan midagi siia... kell 2.42 öösel. Vahva.
 Isaga tegin vaherahu. Peale pikka kisa, aga vaherahu sai tehtud. Keegi viga küll ei tunnistanud ja vabandust ei palunud, aga siiski, vaherahu. Samuti avastasin ka viisi kuidas siin peres aega parajaks tehakse. Nimelt tullakse mingi inimese juurde tuppa ja hakatakse talle etteheiteid tegema. Vägev! Ise pole sellise asja peale tulnudki.
 Üks peaaegu et veider asi tegi mulle täna meeletult rõõmu. Asi, mis ei peaks absoluutselt tegelt vist rõõmu tegema. Või peaks või midaiganes... No ja sellepuhul tehti mulle burksi ja kogu see rämpstoidu kupatus. Seitsmes taevas. Oh jah.
 Homseks on pisikene plaan. Tervis on tsipa parem, kuigi hommikul piiksusin mingi aeg vaevu. Naljakas oli. Ma tahan šokolaadi ja kutsikat. Ja, sina, vea ennast siia, ma teen pitsat.
 Thank you, come again.

my cup of tea

So, sisukas päev. Mina, soe tekk ja alati täis olev tass teega. No olgu, tõestasin, et sidrun pleegitabki juukseid. Sidrunimahl. Nüüd on see minu jaoks tõestatud. Nüüd tahaks huvi pärast näha kui palju see üldse pleegitada võib. Ehk siis katse jätkub.
 Isa on mu peale endiselt pärast eilset vihane. Võinoh, ta ütles solvunud. Mina olen kõiges sitas süüdi muidugi. Kuigi selle peale ei mõelda, et minu käest tuldi midagi nõudma sel ajal kui ma tegelikult magasin ning haige olin ja siis jäädi veel minu kõrvale närvitsema. Mul ei lastud midagi rahulikult teha. See oli lihtsalt... valus? Ja siis kui ma seletan rahulikult miks nii või teisiti ei saa, siis hakatakse minuga karjuma. Kui saadakse valesti aru igast mu seletusest, karjutakse ikkagi mu peale. Nagu mul oleks olnud hea vastu karjuda juba niigi olematu häälega. Sellegipoolest... vahet pole. Las jääda.
 Ema helistas täna nahaarstile. Rääkis, et arsti väljakirjutatud ravimid ei tee seda trikki mida peaksid, sain vanade rohtude peale tagasi, mis tegid. Nüüd püüan lihtsalt mõista miks ma üldse teiste rohtude peale pidin minema... Vahet pole.
 Thank you, come again.

 Nagu näha proovisin ma töötluses natuke uusi asju. Loodan, et on ikkagi võimalik eristada inimest sellest muust sogast. :D Ja noh, jah. Palun väga.
 Ja nüüd lähen ma magama. Lõpuks.
 Thank you, come again.

hallo taevas, hallo maa.

 Eile jõudsin magama mingi 3.45 või nii. Vahva.
Endiselt haige. Tänu tänasele karjumisele isaga pigistan ma nüüd vaevu paar piiksu välja. Tore. Sain üksnes kinnitust sellele, et olen lapsena tema jaoks läbikukkunud. No ja siis ka kinnitust sellele, et meil on peres närvihaige. Ilmselgelt ei kõlba siin miski minu tehtud niiet ma lihtsalt lõpetan igasuguse... asjade tegemise. No see ei ole normaalne, et kui ma olen nõud ära pesnud, siis pestakse need veel üle, sest "see laps ei teinud nii kui nii midagi õieti". Aga las see olla. Tahaks lihtsalt tervise enamvähem oknormiks saada ja siis kasvõi natukeseks kodunt eemale saada. Seni kuni veel vaheaeg on.
 Ahjah, ma nägin täna jõhkrat unenägu ka. Mul kästi noaähvardusel kraavi kaevama hakata. Mida mina tegin? Keskmine sõrm püsti ja jooksu. Nii peabki.
 Pildid pean ma veel arvutisse saama. Siis näeb neid ka. :D
 Thank you, come again.

oi tsau, Vaheaeg!

Ulme palju on vahepeal juhtunud. :D Alustades siis möödunud reedest ja ballist. Mulle see üritus meeldis, väga. Nüüd tekkis kindlasti huvi ja järgnevatel aastatel kohale ilmuda ja olgugi, et kleidi ja asjadega on enne igast jama, lõpuks tasub kõik end ära. No ja nüüd ootan ma ballil tehtud fotosi. Neid tahaks juba haigelt näha.
 Laupäeval käisin koos Robiniga kaks korrust allpool tädi juubelil. Jaaa... ei olnud põnev. Põnevam oli siiski kaks korrust üleval pool lihtsalt magada. No hiljem sinna kogunemisele naastes oli kõik kuidagi rahulikum ja hubasem. Keegi ei ahnitsenud enam nii pööraselt sööki ja kõik oli täielikult pingevaba. Minu jaoks ilmselt kõige meeldivam osa sellistest kogunemistest ongi ilmselt see lõpp. No ja kui kõik külalised ja sealhulgas ka sünnipäevalaps olidki ära läinud jäime veel sinna nõusid pesema ja järgi jäänud laga koristama. Mu sõrmeotsad olid lõpuks nagu rosinad. Tore jah.
 Pühapäev oli rahulik. Robin läks ära.
 Esmaspäeval oli mul isu midagi teha, kuhugi minna, aga kedagi see eriti ei kottind. Ka tore. -.- A ja Robin tuli tagasi. :D
 Teisipäeval sain Jannuga kokku. Toimus pmts mööda alevit ringi liikumine peatumatu jutuga. Kui külm hakkas, siis pesitsesime natuke noortekas ja seal tegime plaani, et minu juures võiks mingi väikse istumise teha. Mõeldud tehtud. Kolmveerand tundi hiljem olime juba minu juures. Vahepeal käisime poes ka. Oi, see oli siiski erakordselt awkward poes käik. Kuna müüja see... piiksutaja? Või noh, see asi, mis toote triipkoodi loeb, ei lugenud popcorni peal olevat triipkoodi välja, siis ta kohmitses seal uimaselt ja tüdinult ja masendunult tükk aega selle paki kallal. Minu taha tekkis juba kena järjekord ja siis lõpuks tuli ta mõttele otsida seda triipkoodi teiseltpoolt poodi toote hinnasildi juurest. Seega loivas ta sinna, mina sain kassa juures oodates natuke juba surra ja tükk aega hiljem loivas ta sealt tagasi. Oi-oi kui tore. Igatahes, poodidest läbi käidud, läksime tagasi minu juurde ja käima läks täielik "Nerd Party". Šokolaadi muffinid, kummikommid, Skittles, Sprite ja veel mingi limps ning veel üks haruldane pisike leid kapist + vesi juhuks kui süda väga pahaks peaks minema. Mida õhtu edasi, seda haigelt naljakamaks kõik muutus. Ühesõnaga oli see haigelt nummine ja ilgelt naljakas istumine. :D Läheb kordamisele. :D:D
 Kolmapäev. Leppisin faktiga, et mul on külmetus. Hääle pigistasin vaevu välja, nina kaudu saan veel suurema vaevaga hingata ja kummeliteest ei taha enam kuulda ka. Tänane läks tervelt magamisele. Ma ei tahtnud midagi näha, midagi kuulda ja midagi tunda. Lihtsalt uni. Ja ma oleks ilmselt väga vihane olnud kui keegi olekski mu äratanud. No kes nii teeb?! Jääda vaheajal haigeks... Poole vaheaeja peal.. no kui aus olla siis juba vahetult enne vaheaega, aga ikkagi. Haige. Nüüd on pmts nii, et kes tahab mulle arsti mängima tulla. Sundida mind jooma igasugu raviteesid ja tuletada mulle meelde mis erinevaid rohtusid ma võtma peaks. That would be awesome. Ei tõsiselt. Konkurss arsti kohale on avatud. Andke tulla või minna või mida iganes.
 Mingi aja pärast tuleb eilsest(?) mingeid pilte ka, mida kannatab kuhugi üles panna üldse. :D
 Thank you, come again.

ew. ew. ew.

 Terve see sügis olin imestanud, et mu kurk polnud haigeks jäänud ja igasugune nohu puudus ning nüüd lõpuks saingi ma need mõlemad. ENNE VAHEAEGA! Kes nii teeb? Kuidas nii saab?! Pettumus. Õnneks pole asi veel nii hull, et... jah. Täna tegin kõige hullemat ennetava ravikuuri kodus. Ehk siis terve päev teki sees istumist + kummelitee. Väga palju kummeliteed. Liiga palju kummeliteed. Parem oleks kui sellest enda piinamisest sellega ka mingit kasu oleks.
 Homme lähen ikkgi ilusti kooli, saan oma tunnistuse ja tulen koju tagasi. + õhtul veel ballile ka. Parem oleks, et sellest kummeliteest kasu oleks. :)
 Thank you, come again.

close your eyes

 Täna koolis oli kindlasti välja puhanud tunne. Päris kindlasti tasus end ära teisipäeval kohe peale kooli magama minek. 6 tundi õndsat und, kiire eine vahele ja pmts kohe tagasi magama. Vot see oli puhkus.
 Estas oli täna järjekordne kirjandi kirjutamine. Loodaks mingit ilusat numbrit saada oma kirjutise eest. Eks homme paistab kuidas läks. Matas sain oma kaks kahelist tööd kätte, parandasin ilmselt ühe neist kindlasti tunnis ära, aga teine jäi kahtlane. Poolik. Vaatab mis sellest sai. Avastasin nüüd õhtul, et vene keele õpetaja pole mu sõnavara töö kahte ära parandanud ja sellepärast kukkus nüüd veerand 3. Äkki saab temalt homme küsida mis värk sellega on. Muidu on hinded sellised... keskpärased? Päris nutma ja naerma ei kisu. A muusika viie üle olen natuke uhke küll. :D
 Jannuga sain ka peale kooli kokku. Jällegi sai meeletult igast asjadest räägitud ja ometigi tundus, et nii palju on veel rääkida. Järgmise korrani. Kindlalt.
Selleks nädalavahetuseks mul natuke plaane juba on. Alustades reedesest ballist ja laupäeval on kaks korrust allapoole sünnipäevale minek. Jube vahva. Tervet vaheaega pole veel ära planeerinud niiet siin võiks ideede sadu tulla kuskiltpoolt. :D Ootame, vaatame.
 Thank you, come again.

Mis kuupäev täna on? -Ma ei tea, vaata peeglist.

 Niisiis, hommikul kooli, kooli juurest bussiga kuskile metsa vana lagunenud maja juurde ja siis kooli tagasi. Mõtekas. Äärmiselt mõtekas. Kui seda rongkäiku korraldati alevist alustades, siis vähemalt nägid teised inimesed  kuidas me kooli sünnipäeva tähistame, aga nüüd kõndis lihtsalt kamp lapsi metsast kooli. Keegi ei näinud. Äärmiselt mõtekas.
 Koolipäeva tegid äärmiselt meeldivaks lühendatud tunnid. Ilmselt hakkan ma terve nädala jooksul kõige rohkem just nendest puudust tundma. Ja nüüd ootan ma lihtsalt jubedalt selle nädala lõppu. Üks asi on vaheaja algus ja samuti ka teine ja kolmas... mu öeldus puudus peaaegu igasugune loogika. :)
 Õhtupoole õnnestus mul veel isaga ka karjuma hakata. Kuigi ma muidu kohutavalt kardan taolisi vaidlusi, siis seekord ma lihtsalt... ma teadsin, et mul on tuline õigus. Lihtsalt inimest, kellega sa pole kordagi rääkinudki, pole kellelgi õigust hukka mõista. Õigus? Olgu kuidas oli, ükskõik kumb meist selles vaidluses peale jäi, tunne peale igat vaidlust on lihtsalt kohutav. Eriti kui vastane läheb kohe nii keema, et lõikelauad lendavad ja ta nägu värvub punaseks. Need on need kõige hullemad vaidlused, aga kahjuks ka siin ühed tavalisemad. Kui väga püüda, siis harjub kõigega ja nagu täna näha oli, siis ei varjunud ma hirmust oma tuppa. Sain hakkama. Väärin küpsist.
 Täna panin ma tähele, et ma tegelen teiste probleemidega rohkem kui enda omadega. Ilmselt peab nüüd siinkohal miski natuke muutuma. Peaks ju olema nii, et ennem mina ise ja siis kõik teised. Mul tundub selle koha peal olevat üks suur sasipundar. Miski peab lihtsalt muutuma.
 Nüüd tegeleks natuke õppetööga jälle.
 Thank you, come again.

"Seega odavam oleks mind ära tappa?"

Draama, draama, draama.
 Eile jäin elutuppa ema voodisse magama. Kogemata. Ilmselt keegi mind sealt üles peksma ei hakanud niiet hommikul seal ärgates olid esimesed 5 sekundit täis segadust. "Kus ma olen? Miks ma siin olen? Kuna süüa saab?" Segadus. Veel suurem segadus tuli kui mu tädi otsustas, et oleks hea idee hommikul koos oma mehega siia jäätist sööma tulla. Vedasin ennast oma tuppa, panin ukse vahelt kinni ja kuulasin nina raamatus hoides millest kõrvaltoas jutt käib. Ma olen ikka enneolematult seltskondlik inimene hommikuti. Lihtsalt pole sõnu. Tegelt sellel kõigel on oma seletus ka taga... lisaks sellele, et ma olin segaduses, näljane ja uimane. Aga pikemalt ma siin enam ei peatuks hea meelega. :D
 Päeval koristasin, digimuutsin oma voodi diivaniks üle pika aja, mängisin veits Chillaga, lugesin ja õppisin. Nii huvitav ja sisukas päev, et anna või otsad.
 Homme on koolisünnipäev ja selle asemel, et ma saaks veidikenegi kauem magada ja siis kohe maja ette minna, et terve kooliga kooli poole marssida, pean ma ärkama veidi varem, et minna hommikul Triinu juurde, kellega ma loodevatavasti kooli saan ja kooli juurest läheb siis järjekordne buss vana koolimaja juurde, mille juurest me terve kooliga hakkame uuesti kooli poole trampima. MIS MÕTTEGA?! Tõsiselt? Oleksin igatahes 10 korda rohkem selle mõtte poolt, et kooli poole minnakse alevist. Ja ma vabandan nende ees, kes ei saanud mitte sittagi mu öeldust aru. Proovige uuesti. :)
 Nüüd peaksin ma ilmselt siin lõpetama, et... veel asju teha. Jah.
Thank you, come again.

Täna on laupäev.

Täna olin linnas kleidiotsingul. Leidsin! Vedas! Nii palju kui ma neid kleite seal proovisin, olid kõik mulle suured, niiet ühel hetkel küsis müüja mu emalt, et kas mulle üldse midagi süüa antaksegi. :D Nalitajad.. :D
 Mingil hetkel tuli mulle mingi imelik nõrkus peale. Lihtsalt jube enesetunne. Nälg võttis enamvähem silmanägemise.. ja siis hakkas keegi rääkima mulle jubejube headest burgeritest. :D Järgmisel hetkel jooksin ma mäkki ja sain oma juustueinet nomnommida. Nõrkus oli läinud.
 Praegu on mul jube peavalu ja üldse kuidagi sant olla niiet viskan vist kuskil külili. Midagi märkimisväärset ma praegu siin mainida enam ei oska ja kui midagi meenub, siis meenub. Las ta jääda nii praegu.
 Thank you, come again.

300 POSTITUST ON TÄIS!

Nunnu lugu ju.
 Äratus helises hommikul, panin selle kinni ja magasin mingi 5 minutit edasi, ehmatasin jubedalt üles, sest arvasin, et möödas on juba umbes nii... tund aega? Agajah, pettumus.
 Koolis midagi väga märkimisväärselt ebatavalist ei toimunud. A tegelt, ma sain muusika veerandi viie. :O Õpetaja ütles, et tegu oli minupoolse suure pingutusega, aga mulle tundus, et temalt nõudis see suuremat pingutust, mulle see 5 sisse panna. Ta nägu tõmbles jõhkralt...
 Peale tunde käisin venku kahte tööd parandamas. Niiet kaks kahte on lännu nüüd. Usun, et sealt kukub midagi ilusamat. Ja siis peaks kõik korras olema.
 Ma ei tea ikkagi mida oma nv-ga teha. Äkki lähen laupäeval üldse linna. Kindel plaan puudub. Eks näis.
 Ja ma tahan omale kutsikat. Endiselt.
 Thank you, come again.

So.. I can breathe under water.

Mu äratus keeldub mind äratamast. Äkki on see märk sellest, et ma ei peakski nii vara ärkama.. ja seega kooli minema? Võiks nii olla. Aga lähiajal on see täiesti mõeldamatu variant, et ma kasvõi ühe päeva võiks vabaks võtta. Homme pean vene keelt parandama minema ja reede... no reede on reede. Esmaspäeval pidi lühem päev olema niiet ka selle elaks ma üle + biuka kt, mille pean ma täiesti kindlalt ära tegema ja teisipäeval on tööd ja kolmapäeval pannakse juba hinded välja. Tore. Ülitore. + on see eesti keele proovieksami nädal ja siis ei tahaks puududa. Jah. Mulle ei meeldi see seis.
 Hetkel kannatan peavalu all. Midagi teab mis hullu pole, aga sellegipoolest... peavalu. Ekooli järgi homseks midagi õppida ka ei jäänud. Mulle sobib. Ma siis lebotan. Või õigemini õpin vene keele järelvastamiseks... sest ma olen tubli. Veel veerandi lõpuni olen. Jah. Ja ma pean ikkagi mainima ka seda, et tänane oli eilsest oluliselt parem. Aitäh. :)
 Tahaks mingeid plaane nädalavahetuseks. :) Ja väga jõhker vihm sajab praegu. :)))
 Thank you, come again.

t a v a l i n e

Tavaline. Kõik. Nagu tavaliselt roomasin ma ka täna vastu tahtmist varahommikul voodist välja. Sättisin end kooli minekuks valmis nagu tavaliselt ja lõpuks jõudsin kooli nagu tavaliselt. Tavaline oli. Kahjuks. Ja nagu tavaliselt möödusid ka täna tunnid võideldes pooleldi ligi tikkuva unega ja üritusega midagi tunniteemast aru saada. Peale neljandat tundi hakkas mul lihtsalt paha. Niisiis kössitasin teistest suhteliselt eemal ja üritasin vaikselt oma jamaga tegeleda. Ja oi kui lõbus mul oli... Kusjuures ma isegi helistasin emale, et äkki ta oleks nii nunnu ja vabastaks mu kuidagi mingil põhjusel vähemalt kahest viimasest tunnist, või siis ühest. :D Naeris mu üle. Täiesti usutav, et see tundus naljana. Praegu muigan isegi, aga tol hetkel oli mul tõsi taga. Talumatu tavalisus ja siis see kuramuse külmkapp, kus sa terve päev istuma pead (jah, ma võrdlen kooli külmkapiga)... jätaks vahele. No ja siis kaheksas tund, kehaline. Kaalusin juba päris tõsiselt võimalust, et ma jätan selle tunni enda jaoks ära. Sest tegelikult peaksid olema praegu need tunnid, kus tehakse asju järgi. Nt murdmaa jne. Mul on kõik tehtud (no peale ujumise, aga see on teine teema) seega mul on ju iseenesest mõttetu seal ringi keksida. Võinohjah, mis iganes. Tundi ma igatahes lõpuks läksin ja kui soojendusvõimlemist tehti, siis hakkas õpetaja mingil põhjusel rääkima sellest kuidas me juba varsti peaksime emaks saama ja mis on veel imelikum, siis vaatas ta pmts terve selle jutu vältel mulle otsa ja seda juttu ei rääkind ta esimest korda ja ka siis vaadati mulle otsa. Näen ma siis tõesti välja nagu ma hakkaks iga hetk sünnitama? Oknorm. Selge. Normaalne. Las ta olla siis.
 Koolist koju jõudes vajusin diivanile ja ei jaksanud ennast liigutada. Mingi 10 minutit istusin lihtsalt tühja. Kui vanemad juba koju jõudsid, siis otsustasin lõpuks magama minna. Panin veel äratuse isegi, et üles ärkaks normaalsel ajal ja jõuaks veel igast asju teha, aga lõpuks peksis mind ikkagi üles ema ja see oli ka mingi kell 10 läbi. Nojah. Minu äratus oli otsustanud helisemata jääda. Ei olnud ju üldse pahane. Mkm.
 Homsest loodaks paremat, rohkemat. Ja neljapäev võiks tegelikult teistsuguseks kujuneda kui praegune plaan oleks. Mingistki positiivsuse süstist oleks meeletult abi praegu võinoh, rohkem küll homme. Sest kui ma olen pahur, võin ma olla õel ja mis kasu veel sellest oleks?
 Thank you, come again.

I'm a whole lot of awkward.

Koolis olles tunnen ma end täieliku külmavaresena. Lihtsalt terve päev värisen. Äärmiselt ebameeldiv nii mulle kui ka mu pinginaabrile, sest kuidagi tunneb ka tema seda.. Niisiis, koolis värisesin ja siis oli veel kehaline õues, kus läks värisemine täiesti käest ära. Jah, jooksin soojendust ja üritasin end mingil määral ikkagi liigutada, aga jäi väheseks. Jama. Ja pärast kodus oli siis jube soe. Oknorm. Ja ma peaksin veel tahtma kooli minna. See oleks nagu terve päev kuskil külmas sahvris istumine. -.- Ja meil on see kolmapäev vist pildistamine ka. Ei ütleks, et ootan tegelikult, aga las ta olla. :D Lisaks kõigele pean ma minema neljapäeval kahte vene keele tööd parandama + kolmapäeval vist ujumist järgi tegema... ja matemaatikat ka mingi päev. Praegu polegi vist eriti muud kui pingutada veel natuke hinnete koha pealt ja... jah? Varsti on veerand läbi ja juba veerandi alguses oodatud vaheaeg ongi käes.
 Thank you, come again.

õpetajate päev

 Kindlalt ei pidanud pettuma tänases. Kuigi eriti midagi tundides ei tehtud, pool tundidest läks filmide vaatamisele ja no ülejäänud pooltes oli siis vaja kirjutamiseks vajalikud asjad välja kiskuda. Tegelt tore oli. Minul vähemalt oli. Nagu ma kuulsin, ei olnud osadel nii hea päev. No see on puhtalt nende enda asi. Ei hakka seda teemat enam edasi torkima. Agajah. Päev tundus kuidagi väga kiirelt läbi saavat, millest oli kahju.
 No ja edasiseks nv-ks ka plaan olemas. Jällegi positiivne asi.
 Lisaks sellele avastasin ma täna, et ma toimin sellistes minikriisi olukordades kuidagi... tõhusalt? hästi? kiirelt? Midagi sellist. Ideed ja lahendused hakkavad alles siis tulema. Agano, parem hilja kui mitte kunagi?
 Thank you, come again.

arsti juures

 Kõik algas järjekordselt täiesti hullumeelse hommikuga. Kõik sai nii täpselt rihitud, et me emaga saime veel 5 minutit bussi oodata isegi. See oli saavutus.
 Arsti juures läks oodatust paremini. Vist esimest korda allergoloogi juurde minnes hakkasin ma närveldama ja seda just sellepärast, et ma pole oma rohtusid kevadest peale võtnud. Ups? Ja kusjuures sellepärast ei saanudki ma väga möliseda. Vaadati, et näidud on enamvähem stabiilsed ja korras. Suremas ma igatahes veel pole. Siis tehti mulle veel allergiateste. Nende põhjal sain teada, et mulle on nüüdsest vist isegi keelatud süüa toorest õuna ja porgandit. Õunast on küll natuke kahju loobuda. Aga mis teha. Mu huultele pole seda botoxi efekti tarvis.
 Poodlesime emaga natuke ka. Sain uue sirgendaja lõpuks ja olen äärmiselt rahul. Ühed uued papud sain ka. Ei saa üldiselt kurta. Kuigi üks riideese jäi kuidagi väga hinge kraapima. Üks ülinunnu kampsun. Aga eks järgmise korrani?
 Homset ootan ma igatahes vägaväga. :D
 Thank you, come again.

nunnu

 See oleks siis tänane mina. Koolis ma täna ei käinud. Sest tagasi on need jalgu valust tuimaks tegevad kõhuvalud. Kõlab vahvalt? Agajah, hommikupooliku üritasin kuidagi ellu jääda ja nii kuni mul õnnestus jälle magama jääda. Super.
 Lisaks sellele tegi ema täna tööl olles avastuse, et ma pean homme linna allergoloogile minema. Super. Võrratu. Ma ainult ei mäleta millal ma viimati neid rohtusid võtsin.. niiet see ei pruugi nii positiivselt minna kui ma tahaks. Aga elan vast üle. Siiani olen ju hakkama saanud.
 Reedel olen kindlalt koolis. Kindlalt, kindlalt, kindlalt. :D
 Thank you, come again.

i want to punch you in the face :)

 Minu võrdlemisi kohutav päev algas tegelikult kell 3 öösel, kui ma sain midagi paanikahoo taolist. Mõned inimesed on põhjustega kursis, aga asi lõppes nii, et ema tegi mulle kakaod ja mässis mu tekkide sisse, et ma ei väriseks. Peale facebookis käimist rahunesin. Sain kõik vajaliku teada. Väga hea.
 Hommikul kuskil kell 7.20 helistasin semule ja küsisin, kas oleks võimalik täna koos temaga autoga kooli minna ja seletasin ka kiirelt oma põhjuseid. Kuna ta ei osanud veel midagi tarka öelda, palusin tal tagasi helistada, kui midagi selgub. Mingi 15 minutit hiljem teatas mu isa, et nad lähevad juba autosse. Jooksin siis kahe kotiga ja võimalikult kiiresti mööda treppe alla ja läbi kraavi ja olin juba pmts auto kõrval kui otsustati mulle pmts keskmist sõrme näidata ja ikkagi ära sõita. Kes nii teeb?! Eriti närvi ajab veel see, et ta teadis mu põhjuseid miks mul nii parem oleks olnud. Aga ei.. lihtsalt nii. Seega terve päev ignosin. Põgenesin kohe tunni lõppedes ja läksin ära... ignoma. Sihitud suunad ja niisama üksi passimine - super. Never again? Tahaks loota.
 Vene keele etteütlus, millel minu arust polnud vigagi - 2. Olen vaimustuses. Ilmselgelt.
 Õnneks oli siiski paar asja ja inimest, tänu kellele ilmus mu näole ka naeratus. Suured tänud nende inimeste suunas. :) Ja kindlasti ka nende põhjuste suunas, miks meil täna kaheksas tund ära jäi. Ma olin äärmiselt õnnelik, et ei pidanud seal majas veel ühte tundi surema.
 Nüüd ilmselt õpin ja homseks on umbes sama palju plaane kui mu toas hetkel inimesi - 1. Ja seegi plaan koosneb üksnes kooli ronimisest. Jama. Kuigi, mind kutsuti veel kuskile orienteeruma, aga ma olen kindel, et peale kooli on ainus koht, kuhu ma orienteeruda tahan, kodu.
 Thank you, come again.

When I see someone do math without a calculator... - Witchcraft!

Koolis oli... tore? Mata kt hinne kukkus ikkagi 4. Olen rahul. 5 oleks küll rohkem meeldinud, aga ei virise. Venkus oli etteütlus. Tore. Ma õppisin hoopis teist teksti, aga las ta olla. Usun, et midagi väga hullu ka sealt ei tule. Ja siis jah, kekas unustasin taaskord ujumisriided koju ja nüüd pean minema vist neljapäeval järgi ujuma. Kui vahva..
 Praegu hakkan ma ilmselt õppima, sest... jah. On vaja. :D
 Thank you, come again.

Terve päev oli selline tunne nagu oleksin südamerabandust saamas või lihtsalt jubedat ja aeglast surma suremas. Oli vahva päev. :)))))