Niisiis, hommikul kooli, kooli juurest bussiga kuskile metsa vana lagunenud maja juurde ja siis kooli tagasi. Mõtekas. Äärmiselt mõtekas. Kui seda rongkäiku korraldati alevist alustades, siis vähemalt nägid teised inimesed kuidas me kooli sünnipäeva tähistame, aga nüüd kõndis lihtsalt kamp lapsi metsast kooli. Keegi ei näinud. Äärmiselt mõtekas.
Koolipäeva tegid äärmiselt meeldivaks lühendatud tunnid. Ilmselt hakkan ma terve nädala jooksul kõige rohkem just nendest puudust tundma. Ja nüüd ootan ma lihtsalt jubedalt selle nädala lõppu. Üks asi on vaheaja algus ja samuti ka teine ja kolmas... mu öeldus puudus peaaegu igasugune loogika. :)
Õhtupoole õnnestus mul veel isaga ka karjuma hakata. Kuigi ma muidu kohutavalt kardan taolisi vaidlusi, siis seekord ma lihtsalt... ma teadsin, et mul on tuline õigus. Lihtsalt inimest, kellega sa pole kordagi rääkinudki, pole kellelgi õigust hukka mõista. Õigus? Olgu kuidas oli, ükskõik kumb meist selles vaidluses peale jäi, tunne peale igat vaidlust on lihtsalt kohutav. Eriti kui vastane läheb kohe nii keema, et lõikelauad lendavad ja ta nägu värvub punaseks. Need on need kõige hullemad vaidlused, aga kahjuks ka siin ühed tavalisemad. Kui väga püüda, siis harjub kõigega ja nagu täna näha oli, siis ei varjunud ma hirmust oma tuppa. Sain hakkama. Väärin küpsist.
Täna panin ma tähele, et ma tegelen teiste probleemidega rohkem kui enda omadega. Ilmselt peab nüüd siinkohal miski natuke muutuma. Peaks ju olema nii, et ennem mina ise ja siis kõik teised. Mul tundub selle koha peal olevat üks suur sasipundar. Miski peab lihtsalt muutuma.
Nüüd tegeleks natuke õppetööga jälle.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar