 |
Ärkasin mingi 700 korda unest üles. Mingi kell 6 oli vist üks äratus, kahe tunni pärast oli järgmine, siis kell 10 pidin veel ringi vahtima ja kell üks otsustasin, et aitab kah. Minu 'hommik' ei olnud üldse nii ilus ja päikesepaisteline kui lootsin. Ilm oli sitt ja tagatipuks avastasin, et olen majas üksinda. Well, koos koertega. Ema oli Kuusallu läinud. Armas. Kulgesin siis siin mööda maja niisama ringi.
Päeval läks mingil hetkel ilusaks. Mõtlesin päevitama minna. No te juba teate kuidas mul sellega läks... Tjah.
Vurasin siin jälle mööda maja ringi. Ema tegi tööd terve päev ja mina üritasin ka kuidagi asjadega hakkama saada. Mingil hetkel vestlesime emaga pikalt minu tulevikust. See oli ülimalt deep vestlus. Üritasin ta jällegi saada n.ö. enda sussidesse, et ta näeks asju nii nagu mina. Well, ma olen kas sitt seletaja või on tema sitt arusaaja. Kuidagi konarlikult ja ülimalt piinarikkalt me selle jutuajamisega igatahes kuhugi jõudsime.
Ehk oleks ka aeg, et ma siin paarist asjast enam nii üldiselt ei räägiks. Well, paar nädalat tagasi sain ma Victoria Kassilt tema visiitkaardi, et ma pmts helistaksin kui ma olen huvitatud modelliks saamisest või midagi sellist (lihtsalt mainin, et minus on kasvanud viha loo "Call Me Maybe" vastu, aga I swear, see oli täpselt selline hetk). Igatahes on mind torgitud ja veendud (aitäh, kiisu ja Jannu), et ma helistaks. Well, ma teen seda.
Kas kellelgi veel on peale mõnda telefonikõne olnud selline "This can't be good." tunne? Mul on. Liiga palju. Rõvedad külmavärinad ja vastikud muremõtted ronivad nahavahele. Ebameeldivad emotsioonid kasvavad lõpuks üle pea. Nagu alati, üritan ma positiivselt mõelda. "... ja kui nad teevadki avarii, siis põlema ta ju ikka lähe!" Kohutav.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar