@Kaberla

semu pööras pea ära

 Kuna see oli esimene hommik üle pika aja, mil mul äratuskella polnud vaja kasutada, magasin kella üheni. Rahulikult, mõnusalt sooja teki sees ülimalt pehmete patjade vahel. Miski, keski oli puudu täiuslikkusest.
 Päev kodus kulges üllatavalt kiiresti. Mingi aja leidsin, et endale küüned teha. Võtsin oma uue 60 sekundiga kuivava Rimmeli sinise laki ja lasin sellega kiirelt küüned üle. Ma olen täiesti täielikult sellese värvi armunud. See on piisavalt tume, piisavalt hele, piisavalt sinine. Täiuslik sinine. Armunud. + mul tuli selle matistava lakiga seoses niiiiiiiiiii palju erinevaid ideid. Niiet kui keegi julgeb katsejäneseks tulla, siis palun väga. Ainult võiks leida kuskilt sellise aja, kui ma ise ka kodus olen. :D
 Varsti kappasin juba bussi peale. Tulin Kaberlasse pmts sama lootuse ja ootusega nagu alati - saada paariks päevaks tagasi see elu, mis mul lapsepõlves siin oli ja mitte mõelda kõigele sellele, millele mul nüüd kästakse mõelda. Hirmus segane ja seosetu jutt eksole? Mulle lihtsalt meeldib siin mängida nende kahe kutsuga kellega mängides ma üles kasvasin ja lihtsalt olla siin, kus on piisavalt ruumi ja rahulikkust, et ma saaks puhtalt oma kirjutisele keskenduda. Sest seda ma nüüd tõesti ja täie tõsidusega teen - kirjutan raamatut. Või vähemalt üritan uuesti peale pausi, mis on juba liiga pikk olnud. And now I'm really doing this. For real. Finally!
 Õhtul enne grillima hakkamist käisin siin õuel ringi ja helistasin kiisule. Ta sai ülikooli sisse!!! Mul on tema üle VÄGA, VÄGA, VÄGA hea meel ja ma olen ta üle väga, väga, väga uhke. Ma kardan, et ma kallistan ta pooleks, kui ma teda nüüd pühapäeval näen. Nüüd sa siis vähemalt tead mis sind ees ootab, kiisu...
 Edasine õhtupoolik möödus rahulikult. Sõin end grilllihast liiga täis ja vedelesin diivanil teleka ees. Vahepeal jäi üks kutsudest mu otsas magama. Armas oli. Naljakas on neid ikka veel nende pisikeste kutsikatena näha, kellega koos ma üles kasvasin. Ma räägin nagu ma oleks nende ema...
 Praegu olen ma täiesti kahevahel - kas minna magama või kirjutada. Kaldun kirjutamise poole. Uni kui selline polegi veel vist minu lähedale jõudnud ja mul on kuidagi selline tunne, et... Ma pean kirjutama. Kas pool romaani kukub ära? Näpud risti.
 Thank you, come again.