Mul oli tänaseks kavas rohkem asju kui ma teha jõudsin. Ma pidin semu sünnipäevale minekuks riided välja valima ja valmis panema, aga seekord läks see kuidagi väga käest ära. Pea lõi tühjaks ja no ei oska eriti midagi peale hakata. Õnneks õnnestus mingidki variandid välja sõeluda, nii et olukord pole päris lootusetu, vaid lihtsalt tundub lootusetu. Mu tuba on selle kõige tulemusena jube segamini ja ma pean veel enne unedemaale rändamist koristama hakkama ja tahaks oma kampsunile pärlid ka kindlamini külge õmmelda, sest mingi niit läks kuskilt katki ja mingi värk on seal kahtlane.
Ma arvan, et ma olen üleüldiselt päris vilets tüdruk, sest ma ei oska endale mingeid erilisi soenguid teha. Juuksed on enamjaolt lahti (kas lokkis, pool-lokkis või sirges olekus) või siis hobusesabas või lihtsalt kuidagi suvalt peapeale keerdu pandud. Ma ei oska mingeid erilisi soenguid teha. Ma olen proovinud õppida youtube'ist igast hair tutorial'e vaadates, aga selle tulemusena olen ma lihtsalt saanud pusas juuksed ja nõmeda tuju. Täna nägin esimest korda sellist õpetust, mis ei pannud mind tundma nagu massive failure ja mul õnnestus õppida ära õige ja ilusa krunni tegemine. Oli ka aeg. See on minu jaoks saavutus. I usually suck at hair stuff, aga seekord õnnestus mul ilus krunn saada ühe korraga. Mul on selle üle parem meel kui tegelikult olema peaks. Ma väärin endaarust kuldmedalit.
Kuna ma pean veel tänasega palju asju ära tegema, siis arvan, et mul on targem nüüd tagasi toimetama asuda.
Thank you, come again.
Eile meenutati mulle natuke, mis on sotsiaalelu. Noral tekkis võimalus minuga eile kokku saada, nii et sai juttu rääkida ja piljardit mängida. Kui piljard kopa ette viskas, siis viisime piljardilauast leitud kahvli ära ja panime proovile oma selgeltnägijavõimed ja üritasime arvata täringunumbreid, mis me mingi potsiku all peidus olid. Võiks öelda, et me arvasime ära rohkem teineteise täringud kui enda omi.
Õhtul olin ma väss. Käisin veel Bonniga väljas ja saatsin edasise õhtu teleka ees ja netis istudes. Meeldiv päev oli. :)
Tänane on laisalt möödunud. Väike lihasvalu annab tunda, aga see pole hullu midagi. Peaks küüntega vist ka midagi tegema. Jälle. Võeh.
Thank you, come again.
Täna ei juhtunud midagi hirmpõnevat. Mu koer magas armsasti, isa käis arsti juures, sain veel ühe kutse sünnipäevale ja grillliha isu oli tappev... siiani on. Btw, ma pole oma trenniasju katki jätnud vaid teen seda siiski igapäevaselt... no miinus nädalavahetus. Jooksma ma mingil põhjusel veel päris regulaarselt jõudnud pole. Paar korda olen käinud, aga jah. Nii palju siis sellest.
Järgmine nädal satun linna. Ääretult hea meel selle üle. Saan kodunt välja, et näha natuke rohkem inimesi kui igapäevaselt näen (mis siis, et nad täiesti võõrad on, don't judge me) ja ma pean ka semule ta sünnipäevaks kingi ära ostma, mis saab omamoodi missioon olema. Lisaks sellele otsin ma jällegi ühte kindlat lauvärvi tooni. Ei tea veel kas kavatsen selle järgmine kord ka ära osta, aga tahaks juba millelegi kindlale silma peale visata küll.
Ma ei oskagi enam midagi huvitavat siin rääkida. Hakkan vist tädile tõlkima jälle. Mingi imelik tuju tuli peale.
Thank you, come again.
Kas ma olen vanem kui sünnitunnistusel seisab? Küsin seda endalt pidevalt, sest ma ei näe midagi võluvat selles, millega mu eakaaslased tegelevad. Pidev pidutsemine, alkoholi ületarvitamine, suitsetamine jne. Kas ma olen märkamatult sellest east välja kasvanud? Sest ma olen käinud nendel pidudel korduvalt, et leida sealt üles see miski, mis kõiki kärbsepaberi moel enda külge kleebib. Ma olen näinud ainult neid idiootseid ja uimaseid kärbseid, kes enam õieti liikuda ei saa. Minu jaoks on see kuidagi kurb vaatepilt. Ma näen enda ees fantaasiavaeseid inimesi, kes ei tea mida enda lõbustamiseks teha, peale joomise. Kui see pole kurb, siis ma ei tea mis see on.
Ma kujutan ette kuidas mõni lugeja seda lugedes pead vangutab ja mõtleb, et "tegemist on idioodiga, kes elu ei mõista". Mulle on seda isegi öeldud, nii et ma tean, et keegi mõtleb nii. Ma olen tavaliselt vastanud, et: "Mis kuradi elu see on, kui sa sellest midagi ei mäleta?" Küsimusele küsimusega vastata on küll hirmus nõme, aga muud vastust ma välja võluda ei oska. See on justkui noorte eitusfaas. "Ei, mul on lõbus. Kõik on hästi." Eitusfaas, sest tegelikult ei pruugi kõik nii hästi olla ja siis tundub ainus loogiline seletus olevat joosta oma klaasikese kangema järele. Aga millal enne on probleemi vältimine kasu toonud? Ma saan aru, et praegu käivad ringi need YOLO värgid ja mõned inimesed võtavadki seda jumalast tõsiselt. "Ma suitsetan kanepit, sest fucking YOLO!" Ma olen sellest vääritimõistetud ütlusest ka varem rääkinud ja kohe päris pikalt. Seekord teen lühemalt: "Sa elad ainult korra, seega ürita oma elu mitte perse keerata ja midagi päriselt ka saavutada." Ja minu jaoks ei lähe saavutuse alla kirja 'pidu iga nädalavahetus'. I just can't see the point of it.
Ma arvan, et mõned lugejad vangutavad endiselt pead ja mõned ei tea kuidas end tunda ja kindlasti on ka inimesed, kes ei vaevunudki seda teksti läbi lugema, kuigi ma üritasin lühidalt ja löövalt teha.
Ma loodan, et mõned inimesed, kes vaevusid seda läbi lugema, mõistavad mind mingil määral nüüd paremini. Nojah, nüüd ma lihtsalt venitan seda teksti pikemaks... Vabandused. Ja ma loodan, et mulle andestatakse ka see kõige debiilsem pealkiri, mis ma eales millelegi andnud olen. Palun vabandust, inimsugu.
Thank you, come again.
Mul oli 2 hommikut. Esimene hommik oli kell kolmveerand 8. Käisin siis oma Bonniga pooletunnisel jalutuskäigul ja kodus roomasin enamvähem kohe teki alla tagasi. Järgmine kord ärkasin poole kahe aeg. Ma oleks ilmselt kauemgi maganud, aga pidin asju tegema hakkama. Oh seda tüütust... Niisiis jätkasin ma öösel pooleli jäänud koristamist ja väsisin mingil hetkel väärakalt ära. Pikutasin ja hoidsin end Temple Run'i mängides ärkvel.
Mingil hetkel tuli Triinu siia oma seelikut näitama ja Bonnil tekkis kange tahtmine õue minna. Niisiis saigi tunnikese väljas joostud ja jalutatud. Praegu peaks vist ka kiirelt ära käima enne kui läheb nii pimedaks, et mu paranoiad võimust võtavad. Iiiiigatahes, minu valmistatud söögid, mille ma olin arvestanud kogu perele teha, läksid raisku. Tore. Suurepärane. Vahva. Vinge. Aitäh sulle!
Praeguse seisuga on mu õhtu suht kök-mök. Käin koeraga väljas, pesen molli puhtaks ja that's it I guess. Uni on ka päris murdev ja ega mul mingit isu midagi muud teha ka pole. Postitan ehk küünteblogisse millalgi pildi oma praegustest küüntest ja ühes ilusast lakist. Mingit põnevat mustrit küll näha ei saa, aga mulle meeldin see lakk nii, nii väga.
Tänane algas aeglaselt. Tegin väikse trenni, käisin pesus, sõin ja siis jäin kuidagi tolknema. Hakkasin vaatama Catfish'i esimese hooaja osasid, mida ma veel mingil põhjusel näinud polnud. Catfish on naljakas sari. Mõndasid osasid vaadates jäi mulje nagu isegi ei proovitud välja selgitada kas tegemist on õige inimesega. Sarjast jäi seega naljakas mulje, aga seda on huvitav vaadata. Ei tea kas teine hooaeg ka tuleb.
Hilisõhtul hakkasin koristama. Jõhkralt kohe. Köök ja enda tuba on nüüd vähemalt korras. Go me! Praegu ootan, et unisus minuni jõuaks. Oeh, kuidas ma tahan, et unisus minuni jõuaks. Vahetasin oma tekikotid ja padjapüürid uute vastu ära ja nüüd näeb mu voodi päris fancy välja. Tjah, Une-Mati võiks nüüd veel ka läbi astuda, siis on mu fancy'st voodist kasu ka.
Bonni läks ema voodisse teki alla norskama ja nüüd üles ärgates ehmatas ta ära, sest ta ei näe teki alt välja. Mõistetav paanika. Mul on kõige nunnum kutsu üldse.
Tõmbaks nüüd hea meelega otsad kokku, et tudule minna ja kiiremini homsesse jõuda.
Thank you, come again.
Lihased valutavad, kõht on täis ja muidu on ka hea olla. Momendil pean tõlkimisest pausi. Hakkasin eile hilisõhtul sellega tegelema ja kogu see tegevus nihkus öösse. Jõudsin vist veidi enne nelja magama. Olin mures kas mul homme (ehk siis täna) enam sellist tõlkimise isu või tuhinat peal on. Well, ega ei olnudki, aga kuidagi sundisin ma end juba järgmise kuu osa tõlkima. Musid, kallid ja paid mulle. Go, me!
Ma ootan juba kangesti nädalavahetust, sest siis saan ma jälle oma härrat näha. Juba igatsus on juba ligi tikkunud. Loodetavasti möödub see nädal sama kiiresti kui eelnevad nädalad on möödunud.
Mõtlesin uurida, et ega kellelgi ei juhtu olevat mõtteid, sellest mida ma oma küüntega järgmiseks teha võiks? Lihtsam võimalus on muidugi see, et ma leian midagi oma varasalvest või siis esitlen uusi lakke, mille soetanud olen.
Thank you, come again.
Tunnen juba, et ma olen kohustatud siia igal õhtul midagi kirjutama või midagi lisama, sest muidu jääb mulle magama minnes mingi imelik tunne sisse närima. Ma ei tea kas see on hea või halb asi, but it's happening.
Vaatasin õhtul saadet "Su nägu kõlab tuttavalt". Peaaegu mitte ükski nägu ei kõlanud seekord tuttavalt. Getterit oli kurb vaadata, härra Normann nägi väga creepy välja, härra Oja... võttis mu sõnatuks ja mu lemmik... Evelin Võigemast... oehvõeh. Ma ei oskagi midagi öelda. Mingil põhjusel tahaksin ma kangesti seal saates kohtunik olla. Apparently meeldib mulle igasugu veidraid asju kommenteerida ja hinnata ning ma olevat selles ka päris terane. Või vähemalt mu ema ütles nii... khm.
Köögis kasvavad pinged. Pean tegema nüüd midagi, mida ma varem ette isegi pole kujutanud - mõtlema karjäärile torumehena (tegelikult jah, naisena, aga see kõlab imelikult... torunaine. you see.). Neid kannatusi köögis on lihtsalt valus kuulata (jah, justnimelt kuulata, sest kui ma sinna lähen, siis valatakse kogu frustratsioon minu peal välja).
Sõin täna rämpstoitu ja üritasin mingit tuju tekitada. Kes oleks arvanud, et mingigi emotsioon jõuab minuni alles õhtul. Terve päev olin ma justkui... sarkastiline mölakas... iseendaga... sest ma ei lahkunud oma toast. Vau, ma teen end kurvaks.
Homme teen oma trennikese ära ja siis... tõlgin? Lõpetage mu piinad juba. Ma ei ole horoskoopide tõlkija. Ma ei satu sellest vaimustusse ja see tundub mulle lihtsalt kuidagi tobe, et mingi kirjutis su elu kontrollib. Eelkõige tunnen, et olen tobedasse olukorda pandud, sest minu tõlketöö kiirest edenemisest oleneb mu tädi heatahtlikkus ja õnnelikkus. Ja kui tädi pole õnnelik, siis mingil põhjusel on see minu süü ja mulle ei meeldi kui miski on minu süü. Isegi miski nii tobe.
Küünteblogi postitus läheb vist ka täna üles. Vist jah.
Ma märkasin alles praegu, et kannan enamustel piltidel prille... aga ma hakkasin huvi pärast vaatama aasta taguseid pilte ja tegin igasugu huvitavaid avastusi. Mõned avastused sundisid mind end hukka mõistma ja mõndasid oli täitsa tore vaadata. Siia lisasin mõned, mida ma arvasin, et on sobilik näidata. Well, here you go.
Eilne oli tore. Päev möödus oodates õhtut ja õhtul sai liigutud kõigi lemmik kogunemiskohta. Istusime tüdrukutega ja rääkisime igasugu huvitavatel ja vähem huvitavatel teemadel ja kui rääkimisest sai kõrini, siis võtsime youtube'ist lahti just dance 4 tantsud ja hakkasime järgi vehkima. Minu lemmik oli ilmselgelt Rick Astley hiti järgi tehtud tants, mis oli ainus, millele ma üldse mingil määral pihta sain.
Hommikul oli osa inimestest juba kadunud. Kui meid oleks öösel vargad külastanud, siis poleks me ilmselt magades seda kuulnud ka. Endast hakkab kohe kohati kahju.
Kodus pole eriti midagi teinud. Mängisin oma kutsuga, nunnutasin oma oravat, vaatasin mingeid videoid ja nüüd vanu pilte ka. Ma olen kuidagi väga unine olnud, aga ma olen piisavalt maganud, nii et ma ei kujuta ette milles probleem võiks olla.
Ma tegin ka Twitteri. Mul pole absoluutselt õrna aimugi miks, but I felt like it. Kui kellelgi juhtub huvi olema, siis twiitige mulle või kuidas iganes see süsteem toimib... khmkhm, @YesHelloHi. Otsige mind üles ja... ma ei tea kuidas see toimib... Siin on link ka.
Thank you, come again.
Siin on palju peegleid.
Kellegi last tapetakse.
Kas ma jääksin teise korruse aknast välja hüpates ellu?
Millal minu kord on?
Kui palju mind täna piinatakse?
Tahaks burksi.
Siin on palju peegleid...
Nonii, minu eesmärk oli täna oma küüntega asju teha ja mul on rõõm teatada, et seda ma ka tegin. Good job, me!
Õhtul sain ma ahjuga väga heaks sõbraks ja küpsetasin kohupiimasaiakesi ja rämpstoitu. Perele meeldis ja mul oli hea meel.
Kuna homne tundub veel natuke hirmus ja ma ei taha päris magamatult linna minna, siis peaksin ma nüüd tudulandi sõudma. Ei kujuta ette, mis väärastunud unenäo mulle Une-Mati täna toob. Ta on juba taseme väga kõrgeks sättinud.
Thank you, come again.
Ma olin täna kasutu. Ma olin eile kasulik, aga täna olin ma kasutu. Kuna ma tunnen end kaunis kehvasti selle kohutavalt laisalt möödunud päeva pärast, siis oma enesetunde parandamiseks otsustasin ma praegu tõlkima hakata. Ma pole muidugi kindel, et see mu enesetunnet parandab, aga ma üritan.
Homme teen oma küüntega asju. Ma PEAN homme oma küüntega asju tegema ja tahan ka. Pean ainult vunsudele alusvärvi leiutama. We'll see.
Ma kardan kolmapäevast hambaarstil käiku. Ma pole seal varem käinud ja kui ema kaasa ei tuleks, siis ma ilmselt ei läheks ka. Praegu kogen hirmu hambaarsti ees vist esimest korda. Ma pelgan ortodonte, aga see on teine asi. Ortodontia on lõualuu venitamine, breketid, klambrid ja igasugu muud vidinad, mis peaksid suu ümber vormima. Need, kes ortodonte ei pelga on minu silmis imeinimeste laadsed tegelased. Igatahes, ma loodan, et mu uus hambaarst on nii lahke ja suigutab mu seda uhket tooli üles-alla sõidutades, rahulikku unne.
Ma ei jõua enam ära oodata seda päeva, millest alates saaksin ma hakata kandma oma tagi. Ma tõesti ei jaksa enam oma suure sõbra mantliga ringi mütata. Enough is enough.
Lisaks eelnevale pean ma ka oluliseks mainida, et Bonnile meeldib kukerpalle teha. Nüüd te siis teate. I'm done.
Thank you, come again.
Üle pika aja tõin teieni suure pildiseeria. Loodetavasti olete rahul ja kui ei ole, siis öelge, mida te minust tahate.
Eile sain Jannuga kokku. Rääkisime juttu, siis tegin ma talle veel väikese meigi, siis tegime süüa, naersime hirmsate videote peale jaaa hiljem käisime Bonniga väljas. Jalutuskäik Bonniga kestis umbes 2 tundi ja ma tundsin terve see aeg oma beebi üle uhkust. Mul on ääretult vedanud, et ma sain endale varjupaigast koera, kelle närvid täiesti läbi pole. Nii palju kui ma tean ja kuulnud olen, siis on see vedamine. Bonnil ei teki mingeid erilisi emotsioone nähes autosid, teda ei aja kurjaks teised koerad ja inimesed. Ta on lihtsalt väike totu, kes tahab kõigiga semu olla. Kui mind väljas näiteks röövida tahetaks, siis ma olen päris kindel, et Bonni aitaks varast. Mu koer on parim... ja uskumatult hea jalgade soojendaja. Ja ta õppis ära sellise toreda triki, et ta viib mu mustad sokid mu emale. Temast on majapidamistöödes väga palju kasu, sest ta lakub kõike. And I mean k õ i k e.
Homseks on mul rohkem plaane kui tänaseks oli. Või tegelikult... mul polnudki tänaseks otseseid plaane, ma lihtsalt tegin asju, et ma ei tunneks end õhtul sitasti selle üle, et ma midagi ei teinud... Igatahes. Homme näen ma Norat üle pika aja, mille üle mul väga hea meel on. Ja see ongi enamvähem mu plaan... tjah. Kui see mingil põhjusel ära peaks kukkuma, siis on mul vist varuplaan ka ja selleks on kuulata kuidas köögis tööpinnaga jamamine edeneb. Jah, justnimelt kuulamine, sest kui ma oma nägu sinna näitan, siis sõimatakse mu nägu täis ka. Awesome. Ma vist polegi täna köögis käinud... vau.
Tõmban siinkohal otsad kokku ja lähen kööki.
Thank you, come again.
Kell on tegelt juba nii kaugel, et tahaks magama minna, aga tundsin, et pean vist siin ka midagi rääkima. Sedasi siis... Eile hommikul sain juba oma lihaseid piinata ja selle üle oli mul hea meel. Päeval oli tänu sellele rohkem energiat ja kõik algas palju kiiremini. Ma olin produktiivne. Tõlkisin tädile natuke horoskoopi ja käisin Bonniga pikal jalutuskäigul. Bonni nägi kassi ka vist esimest korda nii lähedalt. Kuna kass polnu sellest kohtumisest nii elevil ja hakkas turri tõmbuma, siis ma väga lähedale Bonnit ka lasta ei julgenud. Täna nt sattusime jälle ühe kassi otsa ja korraks toimus isegi väike tagaajamine, aga rihma pikkus rikkus kõik mu kutsu jaoks ära. No nii armas on vaadata kuidas ta kiisu poole saba liputades läheb, mõtteis ainult kallid ja musid ja nuusutamine. Aga jah... ma olin produktiivne nii eile kui ka täna ja ma olen selle üle päris uhke.
Järgmise nädala kolmapäeval lähen ma hambaarstile. Absoluutselt ei tea mida oodata, sest lähen nüüd hoopis teise hambaarsti juurde kui muidu olen käinud. Well, ma tean, et ta hakkab raudselt mu lõualuu kohta kommentaare tegema ('cuz it's fabulous). Kõigile tundub mu lõualuu ette jäävat peale mu enda. Väga huvitav. Ma ei jõua ära oodata, et see loeng uue arsti poolt juba läbi oleks, sest ma tean, et see tuleb kindlasti. fml juba ette ära.
Küüntest nii palju, et mu küüntele tulevad vunzid. Kuna ma soetasin vunzikeste küünekleepsud, siis juurdlen ma kas panna mõlemale käele kleepsud või joonistada ise ja kas joonistada juurde veel mingi uhke näokujutis. Aga we'll see. Ma arvan, et küüntega tegelemine nihkub tiba edasi, sest ma tahan, et need ka järgmise nädala kolmapäeval head välja näeksid. Seda enam, et ma panen kleepsud. Ilmselt...
Thank you, come again.
Tänane oli masendav. Kõhuvalu oli mind jälle voodi külge aheldanud ja igasugune ringi liiklemine oli seetõttu päris piinarikas. Kuna mul õhtupoole läks olukord paremaks, siis loodan siiralt, et homme saan ma oma lihaseid jälle piinama hakata ja teha neid asju, mida produktiivsed inimesed teevad.
Vaatasin täna filmi "Like Crazy". Lahistasin nutta. Lõpp jäi minu jaoks küllaltki segaseks, aga filmi keskel hakkasin korduvalt nutma. Kallid emotsioonid, wtf?
Kuna Bonni keeldus täna elutoas magamast, siis on see lontkõrv täna öösel minu kaisus. Oletan, et ärkan öösel paar korda üles, aga loodetavasti saan hakkama. Chilla on natuke paanikas, aga peale õhtust pähkliampsu peaks maha rahunema. We'll see.
Ma ei oskagi praegu enam midagi siin rääkida. Mul on hea meel, et inimesed minult ask.fm-is midagi ikka küsida julgevad. Huvitav on vastata igasugu huvitavatele küsimustele. Nojah, välja arvata see varbafetišiga vend, kes mind rahule ei jäta. Ma ei mõista mis värk sellega on...
Homme teen ilmselt midagi küüntega ka. Praegu oleks hea võimalus jätta mõningaid erisoove sellest, mida näha tahetakse.
Thank you, come again.
Tänane hommik oli iseenesest armas, kuigi väga varajane. Ja kui ma ütlen varajane, siis ma mõtlen 6.35 varajane. Kiisul ei õnnestunud eile linna saada, seega pidi ta täna varahommikul siit tööle sõitma ja see tähendas ka seda, et mina pidin ärkama sellisel varajasel tunnil (ärge küsige miks ma 'pidin' nii vara ärkama, sest ma ei oska muud põhjust tuua, kui 'ma tundsin end kohustatuna seda piina jagama'). Käisin siis oma Bonnijunniga väljas ja tegin hommikusi asju kuni kiisu lahkus. Ma üritasin veel mingi aeg üleval olla, aga minust polnud suurt tolku, seega läksin magama. Well, ma üritasin magama jääda, kuni ma kuulsin enda kõrval sellist 'pihustamise' häält. Parim viis seda kirjeldada on "Pssst, pssst." See hirmutas mu poolsurnuks. Ma vahtisin ilmselt 5 minutit silmad pärani, värisedes seina. Lõpuks jõudsin sellise järelduseni, et see ei saa olla miski kummituslik, sest mu loomad olid täiesti rahulikud: "Ahhh, ehk olid naabrid." Kõige nõmedam enese rahustamise viis, aga toimis. Ärvakem mida ma unes nägin. It was fucking zombie apocalypse. Again!Well, positiivne on ilmselt see, et mul on nüüd selleks puhuks 10 erinevat ellujäämis plaani olemas, seega soovitan soojalt ka teistel endaga liituda kui selline sündmus peaks aset leidma.
Ärkasin kella kaheteist aeg tundes tapvat nälga. Sõin ära, söötsin Bonnijunni ära ja uurisin natuke netiavarsutes toimuvat. Kõik teevad nalja esimese aprilli puhul. Ha-ha-haaa... ma ei usaldanud isegi kellelegi facebookis õnne soovida. Youtube viskas ka kildu ja Tumblr'is on ka kõik vaimukad ja ha-ha-haaa. Vähe sellest mõtles ka Emake Loodus, et oleks kuradi hea mõte, et mul oleks emakas, mis justkui ennast tappa tahaks, sest see valu meenutas enamvähem sama kui noaga enda sõrme pussitamine, aga you know... kehasiseselt. Ma ei tea kui palju valuvaigisteid ma täna alla neelasin, but I wasn't enjoying it...
Mu kõhuvalu võttis mult pmts igasuguse võimaluse ja soovi midagi teha. See tähendas ka seda, et ma ei suutnud oma lihaseid harjutustega koormata, mis tegi mind kuidagi naljakalt kurvaks. Ma siiski tahan iga päev järgepidevalt endaga midagi teha. Naljakas on see, et koolis käies polnud kehaline üks mu lemmiktunde ja kui oli mingigi võimalus sellest tunnist pääseda, siis ma enamjaolt ka kasutasin seda, aga nüüd... nüüd tõmblen ma ise, et omale mingeid lihaseid tekitada ja ma tahan seda ja mu tuju lohiseb allapoole kui ma seda mingil põhusel teha ei see. Täna oli siis see 'mingi' põhjus mu emakas.
Kuna ma olen siin juba nii avatud, siis tunnistan veel üht asja. Terve mu päev möödus kassivideoid vaadates. Miks? Sest kassivideod ei tee sulle aprillinalju. See oli turvaline ala, millel olla. Aga, et kõike tasakaalustada, saatis mind telekast ajalookanal, nii et mingil hetkel peatus mu pilk ka seal. Ja siis juhtus veel Temple Run. Ma olin kuulnud, et see on sõltuvust tekitav mäng, aga ma ei saanud sellele alguses pihta. Ma ei saanud üldse alguses mängule pihta, aga nüüd ma elan sellesse liiga sisse ja see võtab mult reaalselt tunde mu elust. I need to stop.
Õhtupoolik oli ka nõmedapoolne. Isaga samas ruumis viibides valitseb selline pingeline õhkkond. Umbes nagu loeks sekundeid selle hetkeni mil miski õhku lendab. And well, that happened.
Ja kui keegi arvab, et miski mu kirjutisest oli aprillinali, siis jalutagu metsa. Ma vihkan aprillinalju, so why would I do that ja teiseks vaadakem kella ja kuupäeva. Ja ise kella ja kuupäeva vaadates peaksin mainima, et postitusest on juttu minu esimesest aprillist aasal 2013. Just sayin'.
Thank you, come again.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
+(528x640).jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)