today sucked / #fmu

 Tänane hommik oli iseenesest armas, kuigi väga varajane. Ja kui ma ütlen varajane, siis ma mõtlen 6.35 varajane. Kiisul ei õnnestunud eile linna saada, seega pidi ta täna varahommikul siit tööle sõitma ja see tähendas ka seda, et mina pidin ärkama sellisel varajasel tunnil (ärge küsige miks ma 'pidin' nii vara ärkama, sest ma ei oska muud põhjust tuua, kui 'ma tundsin end kohustatuna seda piina jagama'). Käisin siis oma Bonnijunniga väljas ja tegin hommikusi asju kuni kiisu lahkus. Ma üritasin veel mingi aeg üleval olla, aga minust polnud suurt tolku, seega läksin magama. Well, ma üritasin magama jääda, kuni ma kuulsin enda kõrval sellist 'pihustamise' häält. Parim viis seda kirjeldada on "Pssst, pssst." See hirmutas mu poolsurnuks. Ma vahtisin ilmselt 5 minutit silmad pärani, värisedes seina. Lõpuks jõudsin sellise järelduseni, et see ei saa olla miski kummituslik, sest mu loomad olid täiesti rahulikud: "Ahhh, ehk olid naabrid." Kõige nõmedam enese rahustamise viis, aga toimis. Ärvakem mida ma unes nägin. It was fucking zombie apocalypse. Again! Well, positiivne on ilmselt see, et mul on nüüd selleks puhuks 10 erinevat ellujäämis plaani olemas, seega soovitan soojalt ka teistel endaga liituda kui selline sündmus peaks aset leidma.
 Ärkasin kella kaheteist aeg tundes tapvat nälga. Sõin ära, söötsin Bonnijunni ära ja uurisin natuke netiavarsutes toimuvat. Kõik teevad nalja esimese aprilli puhul. Ha-ha-haaa... ma ei usaldanud isegi kellelegi facebookis õnne soovida. Youtube viskas ka kildu ja Tumblr'is on ka kõik vaimukad ja ha-ha-haaa. Vähe sellest mõtles ka Emake Loodus, et oleks kuradi hea mõte, et mul oleks emakas, mis justkui ennast tappa tahaks, sest see valu meenutas enamvähem sama kui noaga enda sõrme pussitamine, aga you know... kehasiseselt. Ma ei tea kui palju valuvaigisteid ma täna alla neelasin, but I wasn't enjoying it...
 Mu kõhuvalu võttis mult pmts igasuguse võimaluse ja soovi midagi teha. See tähendas ka seda, et ma ei suutnud oma lihaseid harjutustega koormata, mis tegi mind kuidagi naljakalt kurvaks. Ma siiski tahan iga päev järgepidevalt endaga midagi teha. Naljakas on see, et koolis käies polnud kehaline üks mu lemmiktunde ja kui oli mingigi võimalus sellest tunnist pääseda, siis ma enamjaolt ka kasutasin seda, aga nüüd... nüüd tõmblen ma ise, et omale mingeid lihaseid tekitada ja ma tahan seda ja mu tuju lohiseb allapoole kui ma seda mingil põhusel teha ei see. Täna oli siis see 'mingi' põhjus mu emakas.
 Kuna ma olen siin juba nii avatud, siis tunnistan veel üht asja. Terve mu päev möödus kassivideoid vaadates. Miks? Sest kassivideod ei tee sulle aprillinalju. See oli turvaline ala, millel olla. Aga, et kõike tasakaalustada, saatis mind telekast ajalookanal, nii et mingil hetkel peatus mu pilk ka seal. Ja siis juhtus veel Temple Run. Ma olin kuulnud, et see on sõltuvust tekitav mäng, aga ma ei saanud sellele alguses pihta. Ma ei saanud üldse alguses mängule pihta, aga nüüd ma elan sellesse liiga sisse ja see võtab mult reaalselt tunde mu elust. I need to stop.
 Õhtupoolik oli ka nõmedapoolne. Isaga samas ruumis viibides valitseb selline pingeline õhkkond. Umbes nagu loeks sekundeid selle hetkeni mil miski õhku lendab. And well, that happened.
 Ja kui keegi arvab, et miski mu kirjutisest oli aprillinali, siis jalutagu metsa. Ma vihkan aprillinalju, so why would I do that ja teiseks vaadakem kella ja kuupäeva. Ja ise kella ja kuupäeva vaadates peaksin mainima, et postitusest on juttu minu esimesest aprillist aasal 2013. Just sayin'.
 Thank you, come again.