ma lihtsalt pidin siia ka selle jooksva pesukaru toppima

Tallinna vahel yolomas

Täna tuli lõuna paiku härra koju ja oh seda õnne ja rõõmu. Ilmselgelt olime me Bonniga väga elevil. Elevusest sai peagi logelemine ja õhtupoole läksime arbuusi ostma. Btw, Maximas on praegu arbuusikilo 49 senti, mis peaks olema kõige odavam üldse. Säästukas oli veel 55 senti ja turul alla euro ei saakski. Olen arbuusi kilohinnaga kuidagi väga hästi kursis see aasta. Ilmselt sellepärast, et eelmine suvi ma õieti seda vilja maitsta ei saanudki kahjuks.
 Kui me olime poe ees pool tundi bussi oodanud, mõistsime, et ma olin bussiaegu telefonist valesti vaadanud. Iseenesest oleks meil jala olnud minna vaid paar minutit, aga meil oli arbuus ja veel tasse (gonna catch 'em all twice apparently). Me mõtlesime peale seda kinno minna, aga otsustasime ümber. Õhtuste seansside hinnad käivad ikkagi meil veel praeguse seisuga natuke üle jõu. Selle asemel mõtlesime hoopis mööda linna seiklema minna. Pmts siis bussidega ringi sõites yoloma. Kuidagi õnnestus meil end yoloda teletorni ja kuidagi õnnestus meil ära rääkida pileteid müüv onu, et ta meid üles avastama laseks. Ja lasigi. Kolme euroga lasi. Seal on selline tore süsteem, et pileteid kogu seda näitust vaatama saab osta seitsme euroga ja restorani minek on 3 eurot. Kuna need näituse tunnid olid möödas ja me olime juba kodus meeletult palju pitsat söönud, siis meil õnnestus kuidagi härra ära rääkida, et ta meid lihtsalt korraks üles ringi vaatama laseks... ja seda kolme euroga. Tsiteerides klassikuid: "Kas tõesti on meie kodumaa nii ilus vä?!"
 Edasi yolosime end Piritale. Tiirutasime surfiklubi ümber ja jalutasime niisama. Käisime ka Pirita kloostrit aia tagant uudistamas. Edasi läksime Promenaadile jalutama ja igast huvitavate ehitiste peale turnima. Tore oli. Nägime päikeseloojangu ka ära. Peale seda mõtlesime veel minna laululavale turnima, aga kuna bussijuht sõitis ülbelt meie peatusest mööda, siis jätsime selle sammu vahele ja sõitsime järgmise bussiga koju tagasi.
 Õhtu oli meil seega ääretult tore. Mulle väga meeldis vähemalt.
 Thank you, come again.

i'm so sowwy :c

Pole jälle siia pikalt midagi kirjutanud. Soovitan jälgida oma twitterit, sest seal mölisen ma pidevalt. Juhul kui kedagi mu möla enam üldse huvitab muidugi...
 Uskuge või mitte, aga ma olen seda postitust mitmeid kordi kirjutama asunud, aga midagi on pidevalt kas vahele tulnud või ma olen lihtsalt maganud. Oh vabandused...
 Minnes eelmise nädalavahetuse juurde, siis käis mu ema külas ja me šoppasime kogemata. Ma plaanime alati hoolikalt, et ostame ainult selle ja selle, kuid kui me koju jõuame teeme me kohutava avastuse, milleks on: "Kurat, me šoppasime jälle!" Me pole veel arugi saanud, kuidas meil poes asjad ostukärusse kogunevad, aga kodus olles näed sa seda suurt ostetud asjade hulka ja ohkad ahastusest. Vähe sellest, et me laupäeval natuke hulluks läksime. Ema jäi ööseks ja tahtis pühapäeval kaltsukasse minna. Ma olin igati käpp. And I hit the triftshop jackpot. Ma sain niiiiii palju uusi riideid. Täiesti ebanormaalne kogus kraami vaatab mulle praegu pesunööride peal vastu. Ma sain omale ülinunnu valge piduliku pluuse kolme/kahe euroga! Ma sain veel ühe vintage väljanägemisega ilusa triiksärgi moodi pluuse, ühe roosa pikkade varukatega särgi, ühe kõige tavalisema halli V-kaelusega t-särgi (kodus avastasin, et see on pmts täiesti samasugune nagu üks Robini särk ainult, et naiste versioon) ja ma sain veel ühed püksid, millest ema meisterdab mulle lühikesed püksid ning veel mingit kraami. Ma olin ääretult rahul. Lisaks sellele sain teada, et ma jagan emaga tassisõltuvust. Ma pole kindel, kust mulle selline asi külge hakkas, aga tassid on järsku väga nunnuks ja oluliseks muutunud. Esimese laksu tassisõltuvusest võisin ma kätte saada, siis kui me härraga otsustasime endale siia korterisse päris oma tassid osta. Nojah ja nüüd pean ma iga kord Maximas käies veel ühe hiiglasliku tassi endaga kaasa võtma ja mitte sellepärast, et mu sõltuvus nüüd nii kohutav oleks, aga mu ema oma on. Ema käskis mul igast värvist ühe sellise tassi osta ja ma täidan käsku. Mul on 2 tassi olemas ja nüüd on mul veel vaja 4 kätte saada. Gotta catch them all!
 Esmaspäeval sain üle pika, pika aja Jannuga kokku. See oli rõõmus sündumus. Läksime Kristiinet vallutama. Avastasin, et igalpool on jõhkrad soodukad. Reaalselt peaaegu igas poes oli kõik -70% ja poodides toimuv oli ka täiesti haige. Igas poes pidi muidugi jõhkralt palju riideid selga proovima. Pohhuj see, et proovikabiinidesse ei tohtinud võtta üle 5 eseme! Ma tassisin oma 10 asja sinna ja keegi ei teinud teist nägugi. Ma võisin Mohitos ühe kleidiga hoogu minna ja kui ma seda seljast võtsin, siis võis olla kuulda kraginat, aga ma ei kinnita midagi. Btw, ma vihkan kleitide seljast võtmist. Selga panek on igati okei, kandmine on ka tore, aga seljast ära võtmine... oh ei. See võib olla osaline süüdlane selles, miks ma kleite eriti ei kanna. Kuigi ma lubasin endale, et ma midagi ei osta, ostsin ma siiski midagi, kuid oma kaitseks võin öelda, et ma pidin seda augustis nii või naa ostma minema. Leidsin Tally Weijl'ist ilusa paari teksapükse. Need pole samat värvi kui tavalised teksapüksid, vaid natuke rohekamad. Nagu oliivikarva. Mulle väga meeldivad. Mul pole varem seda värvi pükse olnudki, nii et need püksid tegid mind väga rõõmsaks. Ema tegi mulle ka telefonitsi pai. Paar päeva hiljem saatis veel ema mind teise paari pükste järele, sest need püksid maksid vaid 12.99, seega tundus mõistlik juba üks paar veel osta, aga kui ma tagasi läksin, siis polnud enam väga suurt valikut.
 Sel nädalavahetusel olen ma üksi kodus. Võinoh, koos Bonniga. Eile oli esimene öö üksi ja see polnudki nii hull. Ilmselt sellepärast, et ma rääkisin terve see aeg Robiniga kui ma koeraga õues käisin ja kui tuppa jõudsin, siis tegin ma ära kontrollringi korteris ja kontrollisin, et ega mingeid mõrvareid siia ilmunud pole. Peale seda oli kuidagi kergem olla. No muidugi kuni selle hetkeni, mil ma otsustasin korteris kõik tuled ära kustutada ja magama heita. Siis võttis üle selline osaline paanika, aga kuna Bonni mu kaissu tuli, siis oli nagu kõik korras. Kell 5 ajas Bon mind üles ja siis ma lasin ta toast välja, sest väljas oli juba valge ning mul oli piisavalt suur uni, et ei peaks paanitsema enne magamajäämist. Eelneva õhtu võib vist edukaks lugeda.
 Kas selline asi nagu suvemasendus on ka olemas? Sest ma olen leidnud end seiklemas mitmeid kordi väga süngetes mõtetes. Nagu vääääääga süngetes ja ma olen olnud ikka vääääääääga kurb. Ma tean, et 3 aastat tagasi olin ma samamoodi suvel väga paksu masenduseloori all, aga eitea kas selline asi hakkabki nüüd mul iga kolme aasta tagant külas käima... ja veel suviti. Ugh, ma loodan, et mitte.
 Igatahes, ma lähen nüüd pitsat ja krõpsu ostma, sest ma saan ja yolo.
 Thank you, come again.

Las ma räägin, miks mulle inimesed nii väga ei meeldi.

 Ei mõista mina kuidas mul kirjutamisega sellised vahed on hakanud sisse tulema. Eks see ole ilmselt sellest tingitud, et oma tavalisel blogimise ajal mängin ma hoopis härraga arvutimänge ja päeval jooksen kas mööda linna ringi või puhkan eelnevast mööda linna ringi jooksmisest... või noh, pesen pesu ja olen asjalik.
 Eile juhtus midagi, millest ma olen endiselt kind of traumeeritud. Nimelt Bonni pääses hommikul jooksu. Kui härra hakkas hommikul tööle minema, siis jooksis kuts lihtsalt ukse vahelt välja ja pani ajama. Ja las ma mainin ära ka selle, et koerad jooksevad treppidest kiiremini alla kui inimesed. Ma tormasin talle kohe paljajalu olles mööda treppe järgi ja härra läks liftiga, aga üks vanem daam oli ta nina eest juba varem alla läinud. Kui mina alla jõudsin, siis öeldi mulle, et Bonni kimbutab juba bussipeatuses inimesi. Ehk siis see vanem daam arvas, et oleks hea idee koer õue lasta. Thanks a ton, old lady! Niisiis paljajalu olles liikusin ma bussipeatuse suunas, et oma marakratt kinni püüda, aga jah, mu marakratt näitas keskmist sõrme ja jooksis ära. Bussipeatuses olevatel inimestel oli lõbus. Keegi ei taibanud aidata ka siis kui ma palusin. Kusjuures keegi ei vaevunud aitama ka siis kui ma pisarad silmis palusin. Tunnistan, et ma nägin välja nagu täielik metslane (vihje: olin paljajalu, mu juuksed olid igalpool ja põlved sitased, sest ma olin mingil hetkel kukkunud), aga come on! Üks vanamees silitas mu koera, kui ta tema juurde läks, ja hakkas siis vene keeles oma teise ilma läinud kollikoerast heietama. Vabandust, aga ma lihtsalt ei suutnud sellest sel hetkel hoolida. Kui ma palusin tal Bonnit kinni hoida, ei teinud ta teist nägugi/ juttugi. Ma olen kindel, et inimesed kuulsid mind. Ma olen täiesti kindel, sest ma tegin end igapidi väga kuuldavaks, kedagi lihtsalt ei huvitanud. Oma eneseväärikuse kaotasin ma kohe kindlasti kuhugi metsa äärde. Mitte kuradi keegi ei aidanud mind! Kedagi lihtsalt ei huvitanud. Mind ainult vaadati imelikult ja see oligi kõik.
 Kui esimesel katsel nägingi, kuidas Bonni mulle lihtsalt järgi tuleb, kui ma teda kutsun, siis lootsin, et mul õnnestub ta tuppa meelitada. Boy, was I wrong... Ta jooksis minust mööda tiheda liiklusega autotee suunas. See oli enamvähem see hetk, mil ma murdusin ja esimesed pisarad hakkasid tulema. Järgmisel hetkel ei näinudki ma enam oma koera. Paanika süvenes. Muide, mu naabirmees vaatas seda kõike rahulikult maja ees pealt.
 Kuna ma end nii jõuetuna tundsin, siis otsustasin korraks tuppa minna ja emale helistada, sest emad teavad kõike alati kõige paremini (miinus IT-teemad). Ema käskis mul esimese asjana enda rahustamiseks suhkruvett juua, sest mu kõõksumisest oli ilmselt jube raske aru saada. Edasi ta rahustas mind sellega, et Bonnil on kiip ja kõik saab korda. Kui ka mina teda kätte ei saa, siis keegi ikka saab ja tänu kiibile toimetatakse ta meieni tagasi. Mind see vastus väga maha ei rahustanud. Kuna telefonikõne ajal olin ma akna peal, siis ühel hetkel nägin ma kuidas mu koer üle muruvälja tagasi bussipeatusesse inimesi kiusama jooksis. Tormasin tagasi välja, võttes kaasa Bonni rihmad. Liftis pühkisin ma isuga pisaraid, aga eriti kasu sellest ei olnud, sest oma koerakest nähes muutusid mu silmad uuesti märjaks. Ma olin ilmselt kaotanud lootuse, et ma ta enam üldse kätte saan. See-eest läksin ma uuele katsele ja üritasin ta metsa juhtida, sest see tundus ohutum variant kui keset tihedat liiklust jooksmine. Kätte ma teda muidugi oma jõuga ei saanud. Natukese aja pärast nägin ma kaugemalt meie poole tulemas koera, kelle omanik oli veel kuskil päris kaugel. Bonni ei kahelnud hetkegi ja sööstis tolle koera poole, sest u know, ta tahtis armastust ja ta tagumikku nuuskida. Vedas, et too koer oli sõbralik, sest ma olen täiesti kindel, et ta oleks Bonnist jagu saanud. Lisaks sellel olin ma kindel, et too koer oli tõukoer ja kui mitte, siis on see siin lihtsalt jõle piinlik lugu. Tõuks pakun mina muidu bokseri, mis on ühtlasi ka mu lemmik koeratõug. Minu jaoks on need pisikesed kribud koerad hirmsad, sest ma kardaks nad koduses majapidamises katki istuda või astuda. I mean, mõned jänesedki on suuremad kui need koerad. That's just creepy. Igatahes. Nad mängisid natuke aega Bonniga kuskil lausvõsas ja kui nad tagasi tulid ja too suurem kuts minu kõrval seisis, siis õnnestunud mul tema ümber tiirlevat Bonnit ikka veel kuidagi kätte saada. Üritasin kuni selle hetkeni, mil nad jälle mängima hakkasid. Suurem koer sundis Bonni külili ja jäi siis seisma. Ma ei julgenud vahele minna, sest kui neil oleks mäng pooleli olnud, siis mind oleks ilmselt pikali joostud, aga kuna nad olid seal juba päris jupp aega seisnud, siis otsustasin yoloda (see plaan ei pruugi kõigil nii hästi välja kukkuda, kui minul, sest koerad on erinevad ja ettearvamatud, you might end up without a face). Niisiis liginesin vaikselt neile ja see bokser läks veidi eemale, et ma Bonnile lähemale pääseksin. Peale tundi aega paanikat ja tagaajamist sain ma lõpuks oma koera kätte ja lisaks sellele veel teiselt koeralt ühe ilase musi. Felt fucking amazing! Tõsiselt, see koerahärra päästis elusid ja niiii palju närve (kuigi selle lookese kirjutamine õnnestus mul endiselt silmad märjaks ajada)! And that's why I like dogs more than humans. The. fucking. end.
 Peaks vist lisama siia midagi oma jalgade seisukorrast. Klaasikilde on siin metsas meeletult ja ilmselt mõndadega neist mu jalad ka kohtusid. Igasugused väiksed kivikesed olid ka korralikult kahju teinud ja terve järgnev päev ei lubanud mu jalad mul eriti nende peale toetuda. Sellest hoolimata pesin ma ära kõik pesud ja olin ääretult tubli ja liiga palju jalgadel. Peale seda tagaajamist pesema minnes võisin ma alles tõsiselt tunda kui kuradi valusad mu jalatallad on ja kui jubedad mu jalad välja näevad. Väljas ringi joostes ei tundnud ma mingit valu, sest olin ilmselt nii suures šokis. Ma olin sunnitud vannis chillima, sest lihtne dušši all käik tähendas püsti seismist ja mu jalad ei olnud selle mõtte fännid. Lisaks sellele olin ma sunnitud oma paanika välja magama, sest mul polnud kuidagi plaanis suhkruvett juua. Ma vihkan seda kraami.
 Ka sel laupäeval tuleb emme külla. Meie elamine hakkas talle nii meeldima, et ta loob üha uusi ja uusi põhjuseid, miks tal on vaja linna tulla. Oh, mom...
 Thank you, come again.

i'm fine

 Eile käis ema külas. See oli taaskord sündmus. Alguses saime täitsa niisama lobiseda ja asju arutatud ning hiljem mõtlesime Lasname Centrumit vallutama minna, sest nii me veereme. Ma leidsin ühe poe, kus on odavaid küünelakke, mis mu meele rõõmsaks teevad. Nüüd tahaks ainult teada kui kaua need peal püsivad ja mis lugu nendega oleks. Värvivalik oli küll vaimustav. Lisaks sellele olid rimis müügil pimedas helendavad lakid. Ma küll ei ostnud neid, aga kiusatud oli ja on siiani. We'll see if I go back to get them. Bonni sai uue kaelarihma. Ta käis ka sellega siin ringi uhkeldamas. Poiss oleks omale justkui lipsu kaela saanud, sest nägi nii fancy välja.
 Ema läks koguni nii hoogu, et kokkas meile suppi ja kala. Vähemalt ei olnud me enam näljased. Oleme ise poes käimisega nii laisad või kitsid. Kohe kuidagi ei raatsi midagi osta. Käime kuus korra poes ja ostame kapi makarone täis and we're good to go. Or not really...
 Reede õhtul vist sai valmis tehtud ka blogi ehete jaoks. Nüüd pean hakkama sinna ainult postitusi tegema ja ilmselt seda ka reklaamima.
 Ja üks asi veel, mis mind nii hirmus õnnelikuks teeb. Ma sain lõpuks ometi siia ühe lõhnaküünla. Lõpuks. Ometi. Tegemist on Jyskist soetatud väikese mustikalõhnalise küünlaga, mis mu meele nii rõõmsaks teeb. See küünal on küll väike, aga ta on nii tore ja armas. Lõhnab meeletult hästi. Mulle sobib. Kusjuures pole mul õrna aimugi millal mulle küünlad nii südamelähedaseks muutusid. Õigupoolest tavalistest küünaldest ei suudaks ma vähem hoolidagi, aga lõhnaküünlad... need on mu armastused. Just a fun fact.
 Ma arvan, et ma tõmban nüüd otsad kokku. Oli tore. Varsti jälle.
 Thank you, come again.

Värki

Mul oli täna võrdlemisi laisk päev. Käisin hommikul koeraga väljas ja jäin siis internetiavarustesse passima. Tegin igasugu huvitavaid uurimustöid ja raiskasin oma aega unistades asjadest, mis ilmselt ei juhtu. Selline haige unistaja nagu ma kord olen. Kogu selle unistamise keskel õnnestus mul küünteblogisse postitus ära teha, mida te ehk juba näinud olete ja kui ei ole, siis võite seda lugeda siin.
 Õhtupoole, kui valgus lubas, siis tegin ära ka pildid ehetest ja kui ma viitsin, siis arvestan täna õhtul (või homme) ka ehete hinnad ja ka nendest peaks ilmuma ka siis millalgi postitus siin.
 Õhtul otsustasime ka härraga välja sööma minna. Keegi ei viitsinud õhtul süüa teha, niisiis üritasime minna sööma meie maja vastas asuvasse pitsarestorani, mis on mingite kuulujuttude kohaselt ka maffia auk. Me oleks ilmselt saanud pitsat ja lisaks veel kuuli kehasse. COOL! Loodetavasti oleks pitsa seda väärt olnud. Ilmselt märkate neid oletusi siin. Nimelt kui me sinna jõudsime olid vist juba alanud 'maffia tunnid', ehk siis restoran oli järsku suletud ja läbi akende oli näha ainult veidraid inimesi omavahel asju arutamas. Sinna see pitsa siis jäigi... Kuna paar sammu edasi asus grillrestoran, siis läksime hoopis sinna. Tellisime sealihašašlõki ja armastasime seda. See oli üllatavalt hea. Kogu taldrik oli niiiiiiiiiiiiiii suuuuuur. Mulle meeldis.
 Peale seda tulime koju ja enamvähem vajusime ära. Kiisu vaatab videosi ühest targast füüsikust ja ma surfan endiselt internetiavarustes.
 Ahjaa, ma käisin mingi aeg tagasi Lush'is, sest mul oli vaja huulekoorijat (ja hädasti). Kui ma juba seal olin, siis jäin uudistama näomaske ja mulle pakiti kaasa Cupcake'i näomask, mis on mõeldud rasusele nahale ja koosneb šokolaadist. Täna ma proovisin seda maski esimest korda. Ma nägin välja nagu ma oleksin rassi vahetanud. Mu koer oli hirmus segaduses. Mu mehel oli mind valus vaadata (vähemalt tundus nii). Mulle meeldis see mask. Näos peab see istuma 10 minutit ja peale seda saab selle lihtsalt maha hõõruda ja that's it. Peale seda jääb nahk täiesti ebareaalselt pehme ja meeldiv. Kuna mu testritopsikusse on veel vist 2 või 3 kasutuskorda jäänud, siis peale nende ära kasutamist pean ma vist minema seda tiburulli päriselt ka soetama. Kas kellelgi lugejatest on kogemusi Lush'i toodetega? :)
 Thank you, come again.

an update

 Külastasin täna oma Kuusalus asuvat kodukest. Ema oli mind eelneval päeval sinna sööma kutsunud ja see oli minu jaoks piisav põhjus end kell 7 üles peksta ja sõita poolteist tundi bussidega. Selles kodus söötis ema mu korralikult pannkooke ja maasikaid täis. Mingil hetkel ma jäin isegi pannkook hambus tukkuma. Pole selle hetke üle just kõige uhkem...
 Päeval jõudsin ma veel ka suure töö ehetevalmistamise vidinate tellimise näol ära teha. Tellitud vidinad peaksin ma nüüd tuleval nädalal kätte saama. Olen elevil. Juba praegu valminud asjadest jõuavad pildid ka sel nädalal siia ja ilmselt peaksin ma neid ka facebookis neid vaikselt reklaamima hakkama. Olen äraütlemata elevil ja näljane. Näljane, sest söögirahasid oleks juurde vaja ja just sellepärast ma loodangi, et need asjad müüma hakkavad. "Palun ostke, ma tahan süüa!" Parim lause millega müüa.
 Küünteblogisse ilmub ka postitus õigepea.
 Thank you, come again.