after all that serious business...

 Kirjutasin siia viimati oma põrgulikul nädalavahetusel või vahetult selle lõppu. Väga paha ja kole oli.
 Esmaspäevast kujunes välja toredapoolne päev. Kõik algas mu põletavast isust juustuburgeri järgi. Sealt edasi mõtlesime härraga minna Tivolisse. Võinoh, mina mõtlesin ja siis me läksimegi. Ma ausõna tahtsin mingi masinavärgiga sõita, aga kõik tundus järsku jube kiire ja ringiratast liikuv ja mu söödud burgerid ei olnud veel ühegi karusselli jaoks veel piisavalt alla läinud. Küll aga sai mängitud mingite mündimasinatega. Nendega sai tunde mängitud. So. Many. Regrets. Aga hei, ma sain lõpuks omale uhke kaisukaru... ja täispuhutava haamri. Neid on ju alati vaja... khm.
 Teisipäev oli lebopäev, mis möödus Amnesiat mängides. Mulle meeldis.
 Ja täna õhtul tulin ma Kuusallu. Halleluuja. Ma olen mai kuust saadik käinud Kuusalus vaid kolm korda vist. Ma olen pmts terve suve linnas olnud. Kui huvitav. Aga nüüd mulle actually meeldib siin olla. Mul on küll toas asjad natuke laiali, aga ega muidu ei teakski ju et tegemist on minu toaga. Sain kätte ka oma arvuti, mis ming hirmus õnnelikuks teeb. Ma nii igatsesin oma väikest sõpra. Jah, ma sain kasutada härra arvuteid, aga miski ei asenda minu väikest semu. Mu semu ekraan vahetati ära, nii et mu semu on nagu pooleldi uus. Mulle meeldib. Pilt on selge ja ekraan ei kragise otsast ära. Kiidan heaks.
 Ow god, mulle tuli praegu meelde mis ma täna öösel unes nägin ja ma pean selle kirja panema, et mul oleks hiljem meeles selle segaduse tähendus kuskilt järgi uurida. Well, kaisuloomad elasid koos inimestega. Kaisuloomad veritsesid ja ma võisin kogemata ühe kaisulooma ära tappa. Unenäos oli ka kuri mutt, kes mulle oma jalutuskepiga peksa tahtis anda ja seal oli ka maagiline muinasjutumets, kus olid igasugu teadusasutused ja kus käis serious business. Sellest vast piisab. Ma arvan, et Miley Cyrus'e VMA esinemine jättis mu alateadvusesse omad armid.
 Ma ei oskagi eriti midagi lisada. Lisaks kõigele on mul ka tappev uni. Ma saan homme Jannuga kokku ja üritan ära teha ka küüntepostituse meistriteosest, millega sain hakkama just hetk tagasi. On mida oodata. :)
 Thank you, come again.

I romanticized you
to the point where
the knives you pressed
into my skin
began to look
like Cupid's arrows.

serious business i need help post

 Eile kogesin ma üle pika aja jälle paanikahoogu. Ma ausaltöeldes isegi ei tea miks ma sellest kirjutan, kui ma tahan seda unustada. Ehk on minus see lootus, et kui ma selle välja kirjutan ja sellest räägin, siis kaob see lõpuks mu peast. Ma loodan, et see kaob mu peast, sest terve tänase päeva on mul ääretult raske olnud olla. Meeleolu on väga rusuv ja energia on peaaegu et olematu. Süda valutab ja lihtsalt... oeh, rõve on olla.
 Paanikahoog sai mul alguse vihapurskest. Kõik mu paanikahood saavad alguse vihapurskest. Ma olen vihane kas enda või kellegi teise peale, aga sealt see edasi läheb. Peale viha vajub peale ootamatult kurbuseloor, mis näib hiiglaslikuna ja selle alt ei paista pääsu olevat, sest ma ausõna üritasin vältida nutma hakkamist, mõeldes Pewdiepie Cat Mario videotele ja kõigele jaburale... see ei aita. Lõpuks hakkan ma nutma. Nutuhoog läheb nii käest ära, et ma kõõksun ja juba öögin järgmisel hetkel nutmisest. Ja see ei lõppe. Ma värisen ja hingeldan ja mu pisarnäärmed ei lõpeta vee tootmist. Niisiis ma hõõrun oma silmi, kuni need on juba valusad ja pisarad ei jää seisma. Mõtted ei jää seisma ning kõik läheb ainult hullemaks. Pääsu ei tundu olevat. Ma oleks justkui pandud väljapääsuta labürinti ja samal ajal kui ma üritan sealt pääseda, istuvad inimesed kõrgemal vaatetornides ja naeravad mu ürituste üle ellu jääda. See on piin. See on lõpuks juba valus. Mu pea hakkas kohutavalt valutama ja nutukraanid ei jäänud ikka kuidagi kinni. Ma võtsin valuvaigisteid ja peaaegu lämbusin, kui üritasin neile vett peale juua. Ma olin täiesti üksi. Jälle. Mul oli mu koer, aga mida tema teha oleks saanud? Ta hoidis mul terve see aeg pead süles ja üritas aegajalt minult salvrätte varastada. Ma armastan oma koera.
 Lõpuks helistasin ma emale. Ta oli ilmselt magama minemas, sest kell oli palju. Ma kartsin helistada, aga ma kartsin veel rohkem, et see ei lõppegi. Ma ausaltöeldes ei teadnud mida teha. Mida sa teed kui sa üle keha värised, nutad kontrollimatult ja su hingamine ei jõua su hapnikuvajadusele järgi? Kiirabisse oleks olnud vast liiga dramaatiline helistada. Emale helistamine oli peaaegu sama hea, aga veidi vähem dramaatilisem. Ema rääkis minuga peaaegu tunni. Ma ei rahunenud küll täielikult ja mu hingamisrütm oli endiselt veidi korrast ära, aga see oli hulga parem, kui see mis enne seda oli. Paanikahoogu ajasid hullemaks ka mu paranoiad, mis end päeva jooksul kusjuures väga ei ilmutanudki... kui siis välja arvata see, et ma pesin nõusid samal ajal seljataha vaadates. Bonni haukus nii kella kümne aeg õhtul tühja koha peale. Bonni vaatab üldse väga tihti ärevalt tühja kohta ja justkui saadaks kedagi oma pilguga. Samas on mul paranoiad ja ma ei tea võib-olla üldse mida ma räägin, right? Aga need õhtused kolinad ei teinud mu elu absoluutselt kergemaks. Paanikahoole andis veel hoogu juurde meeletu hirm, et keegi nähtamatu teeb mu magamistoa ukse lahti. Mul on hea meel, et ema minuga rääkis ja et Bonni mul kaisus oli.
 Niisiis. Praeguse seisuga lahistan jälle nutta. Või niisutan oma silmi. Embkumb. Ma tahan Kuusalukoju minna, aga ma ei saa enne kuhugi minna kui Robin siia tuleb (#ühevõtmekimbuprobleemid). Nii ma siin siis ootan. Ma pole veel ühtegi kõnet saanud ja mul pole õrna aimugi mis kellani ma ootama pean. Ma ei tea kas ma saan üldse täna minna või ma pean homseni ootama. Ma ei tea kas ma saan Bonni ka võtta või ei saa. Lühidalt: ma ei tea veel midagi.
 Vabandan selle masendava ja pika postituse eest. Keegi ei pea seda lugema, aga ma pidin selle kirja panema postituse alguses mainitud põhjuste pärast.
 Thank you, come again.

Robbie Williams'i kontsert ehk introverdi õudusunenägu

 Jah, ma käisin ka seal kontserdil ja jah, see show oli iseenesest väga awesome. Robbie Williams on väga hea meelelahutaja ja kuigi ma ise seda muusikastiili väga ei kuula, oli kogu show väga võimas ja ma läheksin isegi uuesti. KUID! Ma hakkasin jälle inimesi vihkama. Neid oli nii debiilselt palju. Ilmselt on juba kõik praeguseks näinud kõikvõimalikke fotosid sellest rahvamassist, aga OH MY GOD IT WAS TOO MUCH TO HANDLE.
 Alguses tundus kõik kenasti minevat. Soojendusesineja polnud veel esinemagi hakanud. Rahvast tundus olevat sama palju nagu igal tavalisel kontserdil. Kõik oli viisakas ja võrdlemisi peaaegu talutav. I was fine. Isegi soojendusesineja esinemist kuulates oli veel inimeste vahel liikumisruumi ja kõik tundus talutav. Ja siis muutus kõik... Peale väikest pausi lava poole tagasi minnes seisis mul ees mu õudusunenägu - veel rohkem inimesi. Kõik ei olnud enam järsku talutav ja kohe kindlasti oli koheselt läinud see väike lisaruum, mis varem olemas oli. It was bad. It was horrible. Ma olin sunnitud nuusutama minu ees seisva tädikese juukseid, sest ruumi polnud (õnneks oli ta pead pesnud ja mulle meeldis ta šampooni lõhn). Ja siis lendasid platsi soomlased, kellest muidugi see priskem ja pikem, mulle kohe küljega ette seisis. Ta õlg oli mul näos. Oh ei, see ei olnud okei. Kui palusimegi tal veidikene teisele poole minna, siis oli tema vastus: "It's my spot." Well, fuck you, sir. No ja siis hakkasid need mehepojad veel üksteist pildistama, ma sain kellegi kämblaga vastu vahtimist ja hakkasin neid veelrohkem vihkama. Kuidagi õnnestus meil muidugi koguaeg ettepoole liikuda (minu jaoks on mõistatus kuidas täpselt, aga õnnestus). Ei, me ei jõudnud täiuslikkuseni ja lõpuks vehkis ikka mingi tšikk mul oma hobusesabaga näos. JA SIIS NAD VEEL TANTSISID! Liiga paljud inimesed hõõrusid end tol õhtul mu vastu. Tundsin end räpasena.
 Koju jõudes olin ma nii väsinud. Kujuta ette väsinud ja korruta see veel nii viiekümnega. I was so done with everything. Inimesed on suurtes kogustes väga väsitavad.
 Thank you, come again.

is this business serious enough?

 Ema võttis täna Kuusalu koolist mu paberid välja. Ma mõistsin just, et see kõlab täpselt nagu oleksin ma olnud kuskile raviasutusse sissekirjutatus ja mu uus psühhiaater käis mu paberitel järgi, et mind veel intensiivsema raviga tegelevasse asutusse üle viia. Või olen ma ainus, kellele see nii tundus...
 Igatahes, kolmapäeval läheme me vist pabereid uude kooli viima. Küll see saab tore olema. Kujutan ette, et see päev saab sisaldama palju näohigi ja ebameeldivaid naeratusi... või mitte ühtegi naeratust. See on ka võimalus.
 Vaatasime täna härraga "The Great Gatsby" ära. Alustasin millalgi ka raamatulugemist, aga tahtsin filmi ennem ära näha, kui olin teise peatüki keskele jõudnud. Film oli ilus. Mulle meeletult meeldis. Lugu oli ilus ja kõik oli ilus. Kurb ka. Võimalik, et tegemist on ühe minu lemmik filmidest, mida ma ei oodanud. Ma tõesti ei oodanud, et see film mulle nii väga meeldib. Soovitaks seda igakell teistelgi vaadata.
 Tahaksin rääkida ka oma postituste pealkirjadest. See kõik algas, sest business oligi serious, aga nüüd tahan ma lihtsalt näha kui palju ma seda fraasi erinevalt kasutada saan. Seega üritage vastu pidada.
 Eilse võin ma kokku võtta ühe sõnaga, milleks oleks 'KORISTAMINE'.
 Homme õhtul ootab Robbie Williamsi kontsert ja ma olen kind of põnevil. Homme on ka isa sünnipäev, kus ma sel aastal kahjuks olla ei saa. Ma kuulsin, et ta tellis suure kahekihilise šokolaaditordi JA MA EI SAAGI SEDA MAITSTA! Loodan, et ema toob kolmapäeval mulle ka tüki... või ühe kihtidest. :)
 Thank you, come again.

srss bsnss s srss

 Mul on nii hea meel, et mu arvuti saabub kolmapäeval parandusest ja ma saan oma sõpra uuesti emmata. Mul on no nii hea meel. Lausa nii hea meel, et ma tundsin vajadust siia uus postitus teha.
 Ema jäi eile siia ööseks ja... jah. Täna käisime natuke poodides, et köögi jaoks asju leida. Leidsime ka ja mul on selle üle väga hea meel. Emal oli ilmselt veel parem meel. Robin tuli ja koju. Tjah, see juhtus ka. Igast asju juhtus. Elu juhtus ka. hahahahahaha. kill me.
 Homme lähme vist Bonniga koerteaedikusse või vähemalt mingi jutt oli. Bonni tahab ju ka koerasõpradega mängida ja me pole seal terve igaviku käinud. Mu koer on täiesti ebanormaalselt armas ja üritab tark ka olla. Vähemalt üritab. :)
 Thank you, come again.

there is not enough serious in your business

 Ma ei ürita isegi hakata meenutama, mis vahepeal juhtunud on ja hakkan lihtsalt rääkima, mis toimumas on. Täna on toimumas see, et ma peaksin üksinda kodus olema, sest Robin läheb Kaberneeme, et oma kaugelt tulnud onuga hängida. Nagu ikka helistasin ma hommikul emale ja rääkisin temaga niisama juttu samal ajal koeraga väljas jalutades. Ma võisin mainida, et ma olen täna üksi kodus ja mu ema võis sellest järeldada pidžaama pidu. Seega tuleb välja, et ma ei olegi täna nii üksi kodus ja see teeb mind natuke rahulikumaks, kui ma enne olin. Rahulikuks ei tee mind aga see, et ma pean hakkama nüüd ja kohe koristama. Tore.
 Ma käisin täna ka üle tee asuvas kaltsukas, sest olen juba väga pikka aega otsinud omale valget triiksärki ja täna tuli kuidagi selline imelik tunne, et ma pean sinna minema. Arvake mille ma sain? Valge triiksärgi, mis istub mul väga kenasti seljas ja näeb väga armas välja. Mul oli selle üle kohe nii hea meel, et tulin koju ja panin pesu pesema. Peaksin vist jätkama ka edasiste toimetustega, aga ma tahtsin siia midagi kirjutada, et näidata, et ma pole seda kohta täiesti ära unustanud.
 Thank you, come again.

it's enough, serious business thing, it's enough

 Mu nädalavahetus sisaldas rõvedalt palju serious business'it. Nii laupäeval kui ka pühapäeval sadas nii mõndagi sellest valdkonnast kaela.
 Ma olin eile üksi kodus. See oli rõve. See on alati rõve. Ma pole väga selle mõtte fänn, et olen üksi kodus ja siis kui midagi juhtuma peaks siis ongi kök-mök. Ma ei taha kök-mök olla. Nädala pärast mõtleme selle üle uuesti natuke. Mul on no nii haiged paranoiad, et ma pean Bonniga väljas käies terve aeg kellegagi telefonitsi rääkima ja siis kui ma tagasi tuppa lähen, pean ma veel telefoniga rääkides kontrollima ära kõik toad ja suuremad kapid, et seal mõnda kirvemeest peidus ei oleks. Ma ei saa aru miks ma kirvemeest otsin, kui tegelikult kardan ma paranormaalset ja see hüppaks ju lihtsalt random ajal näkku... või laamendaks köögis pannidega, aga hei... hei... tjah.
 Ma sain oma Batmani pusa lõpuks kätte. Mul on selle üle nii hea meel. asdfghjkl... ALL THE FEELS! Nüüd on mul küll selline tunne, et mul on kõik olemas... kõigeks. Enamjaolt ikkagi kooliks. Ma ei taha küll seda sõna mainida, sest isegi kui selleni on kuu aega veel aega ja mina ise olen selle pärast kind of elevil, siis mõned lugejatest ei pruugi olla ning seega ma ei peatu sellel teemal eriti pikalt. Kuigi jah, I'm excited!
 Homme algab serious business koristamine. Tundub, et serious business on meid lõksu püüdnud ja serioustab all over or business. oh nooo...
 Thank you, come again.

Whyyyyyy

Ma olen sellest ulgunud juba twitteris ja tumblris, aga isu pole ikka veel täis saanud, või õigemini kurbus pole lõppenud. Nimelt mu arvuti laguneb ja seda kõige otsesemas mõttes. Eile hilisõhtul otsustas mu läpaka ekraan, et tema jaoks on elul midagi paremat varuks ja otsustas kuidagi väärakalt ära murduda ja seda meeletu kraginaga. Kui ma asjadest õieti olen aru saanud, siis murdus see plastikosa, mis hoiab ekraani ja arvutit ennast koos... selle all on vist ilmselt võib-olla mingi tugevam hingede sarnane nikerdus ja kui ei ole, siis ongi tegemist nökatsiga. Too nökats on aga mu suur sõber, kelle tervenemist ma kogu südamest soovin ja keda ma juba praegu meeletult igatsen. :(
Terve tänase päeva üritasin ma sellelt mõtteid eemale saada, mängides Simsi (mis on juba iseenesest kurb) ja ma tõesti pole võõraste arvutitega osav. Kurb päev. Ma tõesti loodan, et mu arvuti saab terveks. :(
Siinkohal tahaksin veel ülistada vannisoolasid ja lõhnaküünlaid, sest ma olen tüdruk. Las ma olla.
Thank you, come again.

life is weird

Mu fabulous kampsun ja Bonni tagaplaanil seksikalt istumas ja BATMAAAN!

 Kui mul viimase postituse kirjutamise päeval ema külas käis, siis kujunes sellest kerge Ülemiste Keskuse ralli, sest olin avastanud täiesti juhuslikult, et buss sõidab sinna mu maja eest. Kogu rallilt sain ma omale ühe asja - kampsuni. See pole lihtsalt kampsun, oh ei. See on KÕIGE suurem, KÕIGE soojem, KÕIGE pehmem ja KÕIGE nunnum asi üldse. Ma armusin sellesse kohe, kui seda silmasin. See oli minu jaoks armastus esimesest silmapilgust (ma ei tea kuidas see kampsuni jaoks oli, aga ma loodan, et ta arvab sama). Sellest kampsunist saab sügisel ja talvel mu parim sõber... ja noh, ilmselt ka kevadel, sest ma olen suur külmavares.
 Ema jäi meile ööseks ja läks järgmine hommik ära. Ema siia jäämise puhul on alati üks asi, mis meid kõiki siin nii rõõmsaks teeb - me ei pea ise nõusid pesema. Või õigemini peaksime, aga ema jõuab ise kuidagi salaja meist ette.
 Eilne päev oli minu jaoks küllaltki uimane, kuid õhtu oli sellest täiesti erinev. Kuidagi sai plaanitud kinno minekust Skypargi külastus. Kuna ma polnud seal varem käinud, siis tundus mõte mulle hea. Pean tunnistama, et alguses sinna jõudes kogu selle lastekarja nägemine oli kind of overwhelming (seal oli korraga mingi 3 või 4 laste sünnipäeva), aga ajapikku harjub kõigega. Meil oli seal härraga väga tore ja ma sain teada, et ma olen lauajalgpallis (is this what it's called?) küllalti osav.
 Peale tunde ringi kargamist otsustasime sööma minna. Valisime kohaks Tommi Grilli, kus me kenasti kõhud täis sõime. Mõnus õhtu oli. Polnud ammu midagi sellist teinud. Mulle meeldis väga.
 Täna ma veel ei tea mida teha. Pidin ühele härra pakile järgi minema, aga ma poLE VEEL MINGIT INFORMATSIOONI SAANUD, NII ET, härra. :) Ma tean, et sa loed seda. :):):)
  Thank you, come again.

sünnipäevanädalavahetus

Tunnistas lõpuks, et on väsinud.

Ka nendest on postitus tulekul, aga mul kukkus üks kivi ära ja küüs murdus ja ma pean kõike ennem korrastama, sest mul pole veel korralikke pilte tehtud.

 Räägin jällegi oma nädalavahetusest, sest see tundub olevat aeg, mil midagi toimub.
 Käisime Robiniga ta vanaema juures tema sünnipäeva tähistamas ning võtsime Bonni ka kaasa. Mul oli siiralt hea meel nähes, et ta vanaema koer meie omaga nii hästi läbi sai... ja noh, mõlemad naabrikoerad ka. Mu suurim hirm oli see, et keegi neist sööb mu pisipõngerja ära, aga tegelikult käis hommikust õhtuni lihtsalt mäng ja meeletu jooksmine. Sealt edasi hakkas mul pihta unistamine. Umbes, et mulle nii meeldiks, kui mul oleks tulevikus (soovikohaselt lähitulevikus) ka selline oma maja koos suure muruplatsiga, kus mu 2 koera ringi saaksid joosta. Teiseks koeraks sooviksin Bokserit ja kutsikat, sest kutsikaga saab paremini bondida, kui ühe varjupaigast võetud totuga ja Bokser peab ta olema sellepärast, et nad on nii ilusad koerad.
 Grillisime seal ja ühel hetkel avastasime, et meie 2 'ära kohendatud' lapsukest armusid ära ja demonstreerisid seda meile kohe meie söögilaua juures (ehk siis üritasid mate'ida). Kahju oli neid kahte lõpuks eraldada ja Bonni autosse suunata, aga hei, Bonnile meeldib autosse ronida ja kohe väga. Oletame, et kellelgi võõral, kellest me jalutades möödume, oleks autouks lahti, siis Bonni oleks järgmisel hetkel juba ta autos, otsides mugavat asendit sõiduks. Pikem sõit ise ajab ta vinguma, aga autos meeldib talle olla küll.
 Õhtul viidi meid Kuusallu mu ema sünnipäevale. Minu elu teeb meeletult raskeks see, et mu härral ja emal on samal päeval sünnipäev. I mean come on! Bonni oli nii väsinud, et ta ei jaksanud Kuusalu pärast elevil ollagi. Ta viskas ainult ukse ette matile külili ja liputas saba kui keegi talle pai tegema läks. Laps oli omadega täiesti õhtal. Ma olin ise samuti täitsa laip. Ega me väga kaua ärkvel polnudki. Sõime kooki ja näksisime snäkke, Robin mängis kitarri ja ema rääkis uudiseid. Mõnus õhtu oli.
 Järgmine päev pidi härra Kaberneeme minema ja kuna oli ilus päikesepaisteline ilm, siis tahtsin mina päevitama minna ja kohe väga. Pakkisin lina ja veepudeli kokku ning võtsin ema ja Bonni endaga kaasa. Kuna plaan oli karjääri minna, siis teekond sinna tundus ilgelt pikk. Tahtsin karjääri minna just sellepärast, et Bonni saaks liiva sees kõik oma kaevamised pikaks ajaks tehtud ja see oli Bonni jaoks paradiis. Kohe kui me sinna jõudsime, hakkas ta suvalisi auke kaevama ja igalepoole. Lasime ta rihma otsast lahti ka, et ta joosta saaks, sest see on ainus koht, kus ma olen täiesti kindel, et ta minu juurde tagasi tuleb, kui vaja on. Kui ma läheksin temaga koerte aedikusse, siis võiksingi ma teda taga ajama jääda, aga härrat ta kuulab, nii et aedikus saab ta sõpru otsida ainult siis kui härra viitsib ka koos meiega tulla.
 Kuna Robin pidi kuskil nelja aeg meid peale võtma ja linna tagasi toimetama, siis lubasin endal tunnikese päikese käes lebotada. Kusjuures me jõudsime nii pool tundi enne nelja koju tagasi, seega ma ei kujuta ette kui kaua me karjäärist tagasi kõndida võisime. Kõik läks meil igatahes plaanipäraselt ja ma olin jälle kohutavalt väsinud, hoides oma silmi vaevu lahti. Koju jõudsime me tegelikult vist isegi normaalsel ajal, nii et me saime siin ka asju teha. Ja päikest sain ma ka. Mu seljapeal on väga uhke rant ja ära ma ka ei põlenud, mis on igati positiivne.
 Momendil ootan ma oma ema. Õigemini ootan ma teda juba kella seitsmest hommikul, mil ta mulle tünga tegi ja teatas, et ta vist ei saagi tulla, sest ta ootab oma tünni. No tore, tore. Minut hiljem otsustas ta siiski, et tuleb plaanitust hiljem, aga ikkagi tuleb. Nii ma siin siis olingi, nägu pähe tehtud ja kiiruga soeng tehtud. Thanks, mom!
 Kui ema just juhuslikult kohe saabuma ei peaks, siis ma arvan, et ma teen selle küüntepostituse ka nüüd ära.
 Thank you, come again.

reede

vabandage mu parempoolse silmavalge punast ala, ma pole tegelikult pimedaks jäänud, aga veresooned tahavad ka vahel välja mängima tulla

 Ärkasin täna hommikul kella kaheksa paiku. See on umbes see aeg, mil härra tööle läheb. Mõtlesin, et oleks tore varakult üleval olla ja üritasin end äratada varajase Simsi mänguga. Well, sel ajal, kui see alles laadis, jäin ma magama... korduvalt. Lõplikult tõusin ma voodist kell 12.
 Mingil hetkel hakkas mul kodus igav, nii et läksin Ülemiste Keskusesse möllama. See oli sisukas seiklus seni, kuni ma avastasin, et mul pole rahakotti kaasas. Kraapisin taskutest nii palju raha kokku, et ühe toreda ja ammu soovitud kulina saaks ära osta ja sellega oligi enamvähem pidu läbi. Kappasin koju ära ja hakkasin koristama sest et yolo. Õigepea jõudis ka härra siia, mis teeb mu meele alati rõõmsaks.
 Jõudsin härrale juba ta kingituse ka üle anda. Härra sai omale vokkpanni. Momendil on ta seda köögis sisse õnnistamas ja tundub väga rahul olevat. Sellega langes mul kivi südamelt, sest ma mõttes juba peaaegu nutsin teadmatusest mida kinkida. Aga positiivne on see, et ma kingiga puusse ei pand. :)
 Homme on ka igasugu seiklused tulekul ja Bonni saab omale uue sõbranna ka... kui kõik plaanipäraselt läheb.
 Oli meeldiv.
 Thank you, come again.

Kuidas Lääne-Eestist sai Põhja-Läti.

Padise kloostritornis

Läti ööbimiskoha juures

 Mul oli seekord ääretult huvitav nädalavahetus, mil mul õnnestus ka imekombel kodunt välja saada. Nädalavahetus algas juba neljapäeval, mil mind viidi koos Bonniga Kuusallu. Seal avastasin ma, et Bonni on kasvanud. Mitte küll metsikult, aga siiski. Minu jaoks oli see massive avastus.
 Reede hommikul tuldi mulle järgi, et hakata Haapsalu poole liikuma. Enne sinnapoole sõitmist käisime veel linnast läbi, et Robin peale võtta. Peale seda võis sõit alata. Esimesel päeval käisime Pakri poolsaarel, Padise kloostris, käisime Iloni imedemaal (mis on pmts lastemängutuba, millest ma rohkem ootasin. Karlssoni toas vedeles bong.), Haapsalu lossivaremete juures ja kuskil veel, aga minu mälu mulle seda informatsiooni ei võimalda. Ööbisime Robini ema töökaaslase juures vist. Või õigemini nende suvila murul. See oli tore. Õhtu ise oli täis lausjoomist, mille fänn ma polnud. Kõik läks väga käest ära (mitte minul, taevas hoia, 2 topsi veini pole mind kunagi tapnud) ja lõpuks olin ma sunnitud selle öö üksinda autos veetma, kus oli nii põrgulikult külm. Ma ärkasin oma hammaste plagina peale korduvalt üles. Jah, mulle oli antud mingi tekike, aga see oli jumalast kasutu ja külm murdis sellest muretult läbi. Tahtsin väga koju minna, sest too õhtu ja seal toimuv oli mind täielikku šokki viinud. "No kurat mis toimub?!" oli kõige põhilisem mõte, millele järgnes: "MIKS?!?!" Kolmandal kohal ilutses: "Loodan, et homme saab keegi mind visata kuhugi Haapsalu bussijaama, et ma bussiga koju saaks."
 Kuna ühel poolpurjus inimesel õnnestus mind kuidagi ümber rääkida, siis jäin ma veel sinna. Kui tore. Esimene järgmise päeva plaan nägi ette Tõstamaale sõitu. Well, seltskonnale, kellega ma autot jagasin see plaan ei meeldinud ja peagi sai Tõstamaast Sigulda. See päev me põhimõtteliselt ainult sõitsimegi. Muidugi tegime vahepeatuseid ja poodi jõudes läks kõige suurem kaagutamine lahti alkoholiriiulite juures, kus kõigi silmad särasid ja käed plaksusid elevusest. Minul kadus sellist pilti nähes igasugune veiniisu. Imelik on vaadata inimesi, kes muidu on nii lõpmata toredad ja vaimukad, arvamas, et nad vajavad seda meeletut kogust alkoholi. Sellel hetkel mõtlesin ma jälle, et tahaks koju minna.
 Peale poes käiku ületasime Eesti ja Läti vahelise piiri ja sõitsime Siguldasse. Vaatasime kohe üle köisraudtee, mille järjekord oli ilgelt pikk (+ meil polnud kohalikku raha), seega lükkasime selle järgmisele päevale. Kaugemalt paistis selline tore vaateratta moodi asi. Mõtlesime siis selle järgi vaadata. Mida lähemale me jõudsime, seda rohkem tundus see logu prügimäelt üleskorjatuna. Pooled vaateratta korvikestest olid kinni, sest need olid nii siis vist katki või ei suutnud enam inimesi kanda. Oleks siis tegu olnud korvikestegagi! See oli lihtsalt metallist raam, mida sai veel ka keerutada, ja see oli ka väändunud. Kogu see lugu ei näinud üldse turvaline välja, seega läksime me kohe sellega sõitma. Esimene ring oli kõige hullem. Mõelda vaid, et värskelt abiellunud paarike käis ka sellega sõitmas. Neil oli vist juba siis raske üksteist taluda, kui surmasoov nii suur oli. Aga jah, esimene ring... Kõige jubedam asi üldse oli kõrvale ja alla vaatamine. Kõik oli hirmus. Kõige suurem viga oli hakata mõtlema, kuidas see masinavärk toimib. Oh lordy lord... Õnneks või kahjuks lõppes see 'lõbu' peale teist ringi ja me hakkasime otsima kohta kus ööbida. Leidsime kena kämpingu rahvuspargis. Tuli ka kena hind maksta, aga kuna seal oli olemas toimiv wc, siis keegi eriti ei vingunud. No vähemalt oli see põhjus miks mina ei vingunud... See õhtu oli rahulikum. Kõik olid ilmselt veel eelnevast nii läbi. Kuna me pesitsesime ühe jõe kõrval, siis üritasid mehed ka kala püüda. Üritasid...
 Sel ööl sain ma telgis magada, aga kuradi niiske ja rõve oli. Ugh, külm ka veel. Kui ma magama minnes korrutasin veel jumalast veendunult: "I'm fine, I'm fine, I'm fine.", siis poole öö pealt üles ärgates ja hambaid plagistades sai sellest: "No I'm not, No I'm not, No I'm not." Lõpuks magasin ma jopega ja ma olin sunnitud ka mähkima oma jalad kaasavõetud dressika sisse. Mul on hea meel, et olin oma super paksud ja pehmed sokid kaasa võtnud. Need aitasid mul, mu jalgu päästa.
 Järgmine päev käisime huvitavate koobaste juures ja köisraudtee kaadervärgiga sõitmas. Kuigi me olime kõrgemal maapinnast, tundus see hulga turvalisem, kui too vaateratas. Kui jõudsime sellega alguspunkti tagasi sõidetud, nägime, milline rahvamass ootas oma korda. Kui meie sinna jõudsime oli plats tühi. Meil oli ikka äraütlemata hea ajastus. No ja peale seda hakkasime vist kodu poole sõitma. Meil oli ka mitmeid vahepeatuseid ja seetõttu jõudsime me linnakoju alles kella 9 paiku õhtul. Pidime ju Kuusalust ka läbi sõitma, et Bonni peale võtta. Kokku läbisime üle 900 kilomeetri. Wow.
 Ja andke mulle andeks, et ma blogimisega nii uimane olen olnud. Ma üritan end parandada. Selle tõestuseks ma selle pika, pika jutu siia kirja paningi ja et end paremini mu tegemistega kursis hoida (in case you give a fuck), võite ju mu twitterit follow'ida.
 Küüntepostitus on ka tulekul, aga seekord mitte minu küüntest. Kuna ma sain omale uue täiesti nude laki, siis on mul sellega igasugu huvitavaid ja veidi vähem huvitavaid ideid tulnud, nii et on mida oodata. :)
 Sel laupäeval lähen ma Kuusallu ema sünnipäevale. Täiesti juhuslikult on samal päeval ka Robini sünnipäev. Kui tore. Nii et enne Kuusallu minekut käime me Robini vanaema juures Sakus ära ja õhtul visatakse meid koos Bonniga Kuusallu. Meil pole veel õrna aimugi millal me sealt minema saame ja kuidas. Ilmselt bussiga. Oh god, Bonnil pole bussidega üldse hea läbisaamine. -.-' AGA SEE SELLEKS!
 Thank you, come again.