Kuidas Lääne-Eestist sai Põhja-Läti.

Padise kloostritornis

Läti ööbimiskoha juures

 Mul oli seekord ääretult huvitav nädalavahetus, mil mul õnnestus ka imekombel kodunt välja saada. Nädalavahetus algas juba neljapäeval, mil mind viidi koos Bonniga Kuusallu. Seal avastasin ma, et Bonni on kasvanud. Mitte küll metsikult, aga siiski. Minu jaoks oli see massive avastus.
 Reede hommikul tuldi mulle järgi, et hakata Haapsalu poole liikuma. Enne sinnapoole sõitmist käisime veel linnast läbi, et Robin peale võtta. Peale seda võis sõit alata. Esimesel päeval käisime Pakri poolsaarel, Padise kloostris, käisime Iloni imedemaal (mis on pmts lastemängutuba, millest ma rohkem ootasin. Karlssoni toas vedeles bong.), Haapsalu lossivaremete juures ja kuskil veel, aga minu mälu mulle seda informatsiooni ei võimalda. Ööbisime Robini ema töökaaslase juures vist. Või õigemini nende suvila murul. See oli tore. Õhtu ise oli täis lausjoomist, mille fänn ma polnud. Kõik läks väga käest ära (mitte minul, taevas hoia, 2 topsi veini pole mind kunagi tapnud) ja lõpuks olin ma sunnitud selle öö üksinda autos veetma, kus oli nii põrgulikult külm. Ma ärkasin oma hammaste plagina peale korduvalt üles. Jah, mulle oli antud mingi tekike, aga see oli jumalast kasutu ja külm murdis sellest muretult läbi. Tahtsin väga koju minna, sest too õhtu ja seal toimuv oli mind täielikku šokki viinud. "No kurat mis toimub?!" oli kõige põhilisem mõte, millele järgnes: "MIKS?!?!" Kolmandal kohal ilutses: "Loodan, et homme saab keegi mind visata kuhugi Haapsalu bussijaama, et ma bussiga koju saaks."
 Kuna ühel poolpurjus inimesel õnnestus mind kuidagi ümber rääkida, siis jäin ma veel sinna. Kui tore. Esimene järgmise päeva plaan nägi ette Tõstamaale sõitu. Well, seltskonnale, kellega ma autot jagasin see plaan ei meeldinud ja peagi sai Tõstamaast Sigulda. See päev me põhimõtteliselt ainult sõitsimegi. Muidugi tegime vahepeatuseid ja poodi jõudes läks kõige suurem kaagutamine lahti alkoholiriiulite juures, kus kõigi silmad särasid ja käed plaksusid elevusest. Minul kadus sellist pilti nähes igasugune veiniisu. Imelik on vaadata inimesi, kes muidu on nii lõpmata toredad ja vaimukad, arvamas, et nad vajavad seda meeletut kogust alkoholi. Sellel hetkel mõtlesin ma jälle, et tahaks koju minna.
 Peale poes käiku ületasime Eesti ja Läti vahelise piiri ja sõitsime Siguldasse. Vaatasime kohe üle köisraudtee, mille järjekord oli ilgelt pikk (+ meil polnud kohalikku raha), seega lükkasime selle järgmisele päevale. Kaugemalt paistis selline tore vaateratta moodi asi. Mõtlesime siis selle järgi vaadata. Mida lähemale me jõudsime, seda rohkem tundus see logu prügimäelt üleskorjatuna. Pooled vaateratta korvikestest olid kinni, sest need olid nii siis vist katki või ei suutnud enam inimesi kanda. Oleks siis tegu olnud korvikestegagi! See oli lihtsalt metallist raam, mida sai veel ka keerutada, ja see oli ka väändunud. Kogu see lugu ei näinud üldse turvaline välja, seega läksime me kohe sellega sõitma. Esimene ring oli kõige hullem. Mõelda vaid, et värskelt abiellunud paarike käis ka sellega sõitmas. Neil oli vist juba siis raske üksteist taluda, kui surmasoov nii suur oli. Aga jah, esimene ring... Kõige jubedam asi üldse oli kõrvale ja alla vaatamine. Kõik oli hirmus. Kõige suurem viga oli hakata mõtlema, kuidas see masinavärk toimib. Oh lordy lord... Õnneks või kahjuks lõppes see 'lõbu' peale teist ringi ja me hakkasime otsima kohta kus ööbida. Leidsime kena kämpingu rahvuspargis. Tuli ka kena hind maksta, aga kuna seal oli olemas toimiv wc, siis keegi eriti ei vingunud. No vähemalt oli see põhjus miks mina ei vingunud... See õhtu oli rahulikum. Kõik olid ilmselt veel eelnevast nii läbi. Kuna me pesitsesime ühe jõe kõrval, siis üritasid mehed ka kala püüda. Üritasid...
 Sel ööl sain ma telgis magada, aga kuradi niiske ja rõve oli. Ugh, külm ka veel. Kui ma magama minnes korrutasin veel jumalast veendunult: "I'm fine, I'm fine, I'm fine.", siis poole öö pealt üles ärgates ja hambaid plagistades sai sellest: "No I'm not, No I'm not, No I'm not." Lõpuks magasin ma jopega ja ma olin sunnitud ka mähkima oma jalad kaasavõetud dressika sisse. Mul on hea meel, et olin oma super paksud ja pehmed sokid kaasa võtnud. Need aitasid mul, mu jalgu päästa.
 Järgmine päev käisime huvitavate koobaste juures ja köisraudtee kaadervärgiga sõitmas. Kuigi me olime kõrgemal maapinnast, tundus see hulga turvalisem, kui too vaateratas. Kui jõudsime sellega alguspunkti tagasi sõidetud, nägime, milline rahvamass ootas oma korda. Kui meie sinna jõudsime oli plats tühi. Meil oli ikka äraütlemata hea ajastus. No ja peale seda hakkasime vist kodu poole sõitma. Meil oli ka mitmeid vahepeatuseid ja seetõttu jõudsime me linnakoju alles kella 9 paiku õhtul. Pidime ju Kuusalust ka läbi sõitma, et Bonni peale võtta. Kokku läbisime üle 900 kilomeetri. Wow.
 Ja andke mulle andeks, et ma blogimisega nii uimane olen olnud. Ma üritan end parandada. Selle tõestuseks ma selle pika, pika jutu siia kirja paningi ja et end paremini mu tegemistega kursis hoida (in case you give a fuck), võite ju mu twitterit follow'ida.
 Küüntepostitus on ka tulekul, aga seekord mitte minu küüntest. Kuna ma sain omale uue täiesti nude laki, siis on mul sellega igasugu huvitavaid ja veidi vähem huvitavaid ideid tulnud, nii et on mida oodata. :)
 Sel laupäeval lähen ma Kuusallu ema sünnipäevale. Täiesti juhuslikult on samal päeval ka Robini sünnipäev. Kui tore. Nii et enne Kuusallu minekut käime me Robini vanaema juures Sakus ära ja õhtul visatakse meid koos Bonniga Kuusallu. Meil pole veel õrna aimugi millal me sealt minema saame ja kuidas. Ilmselt bussiga. Oh god, Bonnil pole bussidega üldse hea läbisaamine. -.-' AGA SEE SELLEKS!
 Thank you, come again.