Tunnistas lõpuks, et on väsinud. |
Ka nendest on postitus tulekul, aga mul kukkus üks kivi ära ja küüs murdus ja ma pean kõike ennem korrastama, sest mul pole veel korralikke pilte tehtud. |
Käisime Robiniga ta vanaema juures tema sünnipäeva tähistamas ning võtsime Bonni ka kaasa. Mul oli siiralt hea meel nähes, et ta vanaema koer meie omaga nii hästi läbi sai... ja noh, mõlemad naabrikoerad ka. Mu suurim hirm oli see, et keegi neist sööb mu pisipõngerja ära, aga tegelikult käis hommikust õhtuni lihtsalt mäng ja meeletu jooksmine. Sealt edasi hakkas mul pihta unistamine. Umbes, et mulle nii meeldiks, kui mul oleks tulevikus (soovikohaselt lähitulevikus) ka selline oma maja koos suure muruplatsiga, kus mu 2 koera ringi saaksid joosta. Teiseks koeraks sooviksin Bokserit ja kutsikat, sest kutsikaga saab paremini bondida, kui ühe varjupaigast võetud totuga ja Bokser peab ta olema sellepärast, et nad on nii ilusad koerad.
Grillisime seal ja ühel hetkel avastasime, et meie 2 'ära kohendatud' lapsukest armusid ära ja demonstreerisid seda meile kohe meie söögilaua juures (ehk siis üritasid mate'ida). Kahju oli neid kahte lõpuks eraldada ja Bonni autosse suunata, aga hei, Bonnile meeldib autosse ronida ja kohe väga. Oletame, et kellelgi võõral, kellest me jalutades möödume, oleks autouks lahti, siis Bonni oleks järgmisel hetkel juba ta autos, otsides mugavat asendit sõiduks. Pikem sõit ise ajab ta vinguma, aga autos meeldib talle olla küll.
Õhtul viidi meid Kuusallu mu ema sünnipäevale. Minu elu teeb meeletult raskeks see, et mu härral ja emal on samal päeval sünnipäev. I mean come on! Bonni oli nii väsinud, et ta ei jaksanud Kuusalu pärast elevil ollagi. Ta viskas ainult ukse ette matile külili ja liputas saba kui keegi talle pai tegema läks. Laps oli omadega täiesti õhtal. Ma olin ise samuti täitsa laip. Ega me väga kaua ärkvel polnudki. Sõime kooki ja näksisime snäkke, Robin mängis kitarri ja ema rääkis uudiseid. Mõnus õhtu oli.
Järgmine päev pidi härra Kaberneeme minema ja kuna oli ilus päikesepaisteline ilm, siis tahtsin mina päevitama minna ja kohe väga. Pakkisin lina ja veepudeli kokku ning võtsin ema ja Bonni endaga kaasa. Kuna plaan oli karjääri minna, siis teekond sinna tundus ilgelt pikk. Tahtsin karjääri minna just sellepärast, et Bonni saaks liiva sees kõik oma kaevamised pikaks ajaks tehtud ja see oli Bonni jaoks paradiis. Kohe kui me sinna jõudsime, hakkas ta suvalisi auke kaevama ja igalepoole. Lasime ta rihma otsast lahti ka, et ta joosta saaks, sest see on ainus koht, kus ma olen täiesti kindel, et ta minu juurde tagasi tuleb, kui vaja on. Kui ma läheksin temaga koerte aedikusse, siis võiksingi ma teda taga ajama jääda, aga härrat ta kuulab, nii et aedikus saab ta sõpru otsida ainult siis kui härra viitsib ka koos meiega tulla.
Kuna Robin pidi kuskil nelja aeg meid peale võtma ja linna tagasi toimetama, siis lubasin endal tunnikese päikese käes lebotada. Kusjuures me jõudsime nii pool tundi enne nelja koju tagasi, seega ma ei kujuta ette kui kaua me karjäärist tagasi kõndida võisime. Kõik läks meil igatahes plaanipäraselt ja ma olin jälle kohutavalt väsinud, hoides oma silmi vaevu lahti. Koju jõudsime me tegelikult vist isegi normaalsel ajal, nii et me saime siin ka asju teha. Ja päikest sain ma ka. Mu seljapeal on väga uhke rant ja ära ma ka ei põlenud, mis on igati positiivne.
Momendil ootan ma oma ema. Õigemini ootan ma teda juba kella seitsmest hommikul, mil ta mulle tünga tegi ja teatas, et ta vist ei saagi tulla, sest ta ootab oma tünni. No tore, tore. Minut hiljem otsustas ta siiski, et tuleb plaanitust hiljem, aga ikkagi tuleb. Nii ma siin siis olingi, nägu pähe tehtud ja kiiruga soeng tehtud. Thanks, mom!
Kui ema just juhuslikult kohe saabuma ei peaks, siis ma arvan, et ma teen selle küüntepostituse ka nüüd ära.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar