Lisaks sellele olen ma seekord ka haige. Eile kannatasin palavikku, küll madalat, aga siiski, ja nohu ründab ka mind jõhkralt. Ma olin juba unustanud kui väga ma seda värdjat vihkan. Eile hommikul oli ka kurk nii valus, et neelata isegi ei andnud, aga praeguseks olen ma tänu suurele hulgale ravimitele juba enamvähem peaaegu inimene. Well, nohu kiusab mind ikka nii, et mul on süda paha, aga loodetavasti läheb see enne esmaspäeva paremaks. Koolis tahaks siiski täitsa inimene olla. Ja kui ma seda ütlen, siis mõtlen sellist inimest kelle ninast midagi ei tilgu.
Ahjaa, mul sai kalkulaatori patarei matemaatika kontrolltöö ajal tühjaks. Täpselt siis kui alustasin. Ja siit mu küsimus: "WHERE THE FUCK CAN I FIND BATTERIES FOR MY CALCULATOR?" Tavaliselt tegutses selliste asjadega mu isa ja patareid olid koguaeg olemas, aga nüüd istuksin ma justkui mustas augus teadmata... well... midagi. Igatahes ma loodan, et ma ei unusta seda patareid soetada enne esmaspäeva.
Mul on nuuskamisest nina juba nii katki. Mu ema soovitas valusa ja katkise ala hügieenilise huulepulgaga üle määrida (and this shit works), aga mu hügieeniline huulepulk on ka natuke värvi andev, nii et mu nina ümbrus on roosa. Ma näen üleüldse välja nagu seks jalgadel. Elagu haige olemine. Härra tegi mulle ka hommikul komplimendi öeldes, et ma näen välja nagu surnu. Sex on legs - I'm tellin' you.
Me hakkasime eile härraga 500-tükilist puslet kokku panema ja jõudsime selle tulemusena eile nii kella kolme aeg vist magama ja hommikul ärgates lasime edasi. Kokku võttis see meil 8 tundi. Sa tead, et pusle on jube, kui kahe ühte värvi looma taga laiuv taust, on lilleaas. Lilleaasad on kohutavad... pusledel that is... khm.
Ma peaksin praegu kohustuslikku kirjandust lugema, aga mul on hirmus kiusatus Pokemoni vaadata. Põhjus miks ma seda üldse algusest peale vaatama tahtsin hakata, on see, et ma mäletan nii hästi kuidas ma seda lapsepõlves vaatasin. Mu ema tegi mulle isegi päris mu oma Pikachu ja ma mäletan enamvähem kõiki Pokemone välimuse järgi. Pilt Pokemonist tundus kuidagi poolik, nii et ma pidin seda vaatama hakkama. Lihtsalt pidin. Praeguseks on see mind liigagi kaasa tõmmanud ja ükski uus episood ei alga ilma tunnusmeloodia kaasa laulmiseta... kasvõi mõttes.
Tegelikult on blogimine praegu minu moodus procrastinate'ida and I should stop.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar