25.04

 Mõtlesime Liisaga öist Tallinna vallutama minna. Käisime, nägime ja läksime esimesel võimalusel kiiresti koju tagasi.
 Algul ei tundunud kohutav mõte kahekesi minna. Kõik oli tunde täiesti okei ja ka ööbimiskoha puudus ei paistnud rolli mängivat. Pidevalt on ju mingi koht kuskil ikka lahti. Tundus okei plaan olevat. Vähemalt järgi proovimisekski.
 Üks mu lemmik kohti on ilmselt Paar Veini. Esiteks vein ja teiseks väheke rahulikum seltskond ja atmosfäär. Klubihunt ma ei ole. Ma tean, et ei ole. Hoolimata sellest, tekkiks hetkeks uudishimu ja me jalutasime Hollywood'i juurde. Sinna jõudes tabas mind olukorra reaalsus ja ma panin peas kokku pilti sellest, mis klubides toimub. Ehmatasin kaineks ja taganesin plaanist. Mõeldes seal samas aga valmis järgmist käiku, lähenes meile keskmise kiiruse ja lärmakusega vene noormeeste kamp. Seal võis olla kuskil 5 või 6 noormeest. Vähe sellest, et algas äge catcallimine, otsustas üks kuttidest, et oleks okei haarata kinni mu tagumikust. Ei olnud okei. Pistsin kisama, sõimasin, osutasin sõrmega oimukohta ja vehklesin vihasena. Üks sõpradest vabandas ja kutt lohistati minema. Veidi taamal jäid nad seisma, ühed sõbrad hoidsid "kangelast" kinni ja teised püüdsid vist ta tähelepanu hajutada või midagi sellist. Kutt oli mu peale vihane. Ivan nägi välja nagu ta tahaks mu ära tappa, kuna ma protesteerisin ta näperdamise vastu. Keri põrgu, Ivan.
 Ma ise värisesin ja tudisesin selle intsidendi pärast veel tükk aega. Värisesin nagu veekann, kui selles vesi juba niimoodi võimsalt keeb, aga minus kees puhas viha (see kukkus nüüd üllatavalt luuleliselt välja wow). My body is a temple and this lil shit was trespassing. Mulle ei meeldi, kui mind mu tuttavadki väga näpivad ja veel vähem on minu jaoks okei see, et mingi suvaline Ivan tänaval oma käbarad mulle külge ajab. Iga Ivan hoiab oma Ivani käsi oma Ivani sinise vatijope taskutes ja Ivanile jäävad ta käed alles (btw ma ristisin ta ise Ivaniks, see ei pruugi ta päris nimi olla). Minu jaoks on müstika kust sellised vennad leiavad selle õiguse lüüa käed külge ükskõik millisele võõrale neiule, keda nad võib-olla mildly atraktiivseks peavad. Ma mäletan, et rääkisin sarnasel teemal kunagi ühe noormehega, kes tõi mulle järgmise võrduse püüdes sellist käitumist õigustada või öelda, et mõistab seda: "Kui sa näed oma ees ülihead mahlast burgerit, siis loomulikult sa ju tahad seda sööma hakata." Uskumatu, aga jah, see inimene võrdles teist inimest toiduga. Ma ei tea, võib-olla ta sööbki naisi. Ma pole temaga sellest saadik suhelnud. Mina leian, et väärin rohkem õigusi kui burger.
 Ma ei taha pikemalt peatuda catcall'imise peal, aga seda juhtus selle öö jooksul naeruväärselt palju ja enne seda käperdamise intsidenti suutsin ma seda veel ignoreerida, aga peale seda ei seedinud ma asja üldse. Lisaks sellele olin ma igaltpoolt kaetud, nii et mitte keegi ei saa süüdistada mu riietust (mulle ei meeldi, et ma pean seda üldse rõhutama). Punktist A punkti B liikumine muutus järsku "kas ma peaks oma taskunoa välja otsima?" mõttemänguks, sest ma hakkasin igalpool nägema sama sinise vatijopega Ivani. Ainus põhjus miks ma üldse julgesin mingit kisa seal teha oli see, et kõrvaltänavas paistis mendibuss ja ümber nurga hollika turvad. Päris surma poleks vast saanud, kuigi see polegi see kardetuim osa.
 Mingi hetk maandusime jälle Paaris Veinis. Leidsime kena lauakese ja ülipehme diivani. Meie seltskonda oli tekkinud lisa roosa suleboa näol, mille andis meile lahkelt üks tänavamuusik. Ilmselt oligi meid võimalik leida roosade sulgede rada mööda, sest see boa lagunes jõudsalt koost (nagu mu elu... lol hey huumor). Täiesti märkamatult (see on vale) ilmusid meie lauda soomlased (nad tulid kolina ja mürinaga, polnud märkamatud) ja lihtsalt istusid laua teise otsa ja hakkasid elu arutama. Kehitasime õlgu ja ei pannud pahaks. Arutame kõik oma teemasid, it's all good. Mingi hetk kummardus üks naistest meie juurde. Tegemist oli selliste keskealiste ja paari veidi noorema inimesega. See naine oli nii kuradi armas. Rääkis, et Eesti on nii tore ja armas ja, et talle meeldib. Lisaks saime teada, et tegemist on õpetajatega ja terve selle naise pere on seotud jäähokiga. Ta rääkis palju hokist ja sellest kui oluline see soomlaste jaoks on. Lisaks sellele oli ta kuidagi väga kinni mõttes, et on liiga vana. Mingi hetk püüdis meiega vestelda ka noorem meesõpetaja, aga ta oli oma veinitamisega juba sealmaal, et sõnad olid rasked. Ehk teisisõnu, tema jutust polnud võimalik sõnu eraldada. Asjale võis kaasa aidata ka potensiaalselt väga kõva soome aktsent, aga ma tõesti ei suutnud sealt sõnu eraldada, et seda arvamust kinnitada.
 Kui soomlased lahkumas olid, püüdsid tutvust sobitada kõrval lauas istuvad loojas silmadega, aeglaselt pilgutavad härrad. Hästi viisakalt sai korvi antud. Kõige noorem soome õpetaja ütles veel enne ära minekut, et me oleme väärt palju paremat kui need pooleldi ära kustunud kutid. Olime nõus. Läksime laiali ja lubasime veel kunagi kohtuda. Ja ma tõesti loodan neid veel näha. Nad olid päris coolid.
 Me käisime veel gastropubis ja seal esines keegi bänd(?). Laulja paiknes põhimõtteliselt meie kõrval, nii et me nägime ta väga elavat puusanõksutamist ja kitsehabet päris lähedalt. Ühel hetkel muutus kogu see esinemine naeruväärseks. Võis olla see hetk, mil see puusa ette-taha nõksutav madala hobusesaba ja kitsehabemega mees, pani pähe oma fedora ja naeratas meelalt mulle otsa vaadates. Tjah, see võis täitsa see hetk olla, mil mul küllalt sai. Good job with the covers, imma go now dude.
 Käisime Iiri pubist ja korra läbi. Keegi vanamees lükkas meid väga elavalt edasi, sest bänd oli hea ja pubi oli hea. Lahkusime päris kiirelt. Hiljem pubist uuesti mööda jalutades, nägime seda venda kokku aheldatud kätega pubi ees istumas koos päris mitme turvaga. Keegi muutus vist pubi suhtes liiga kirglikuks...
 Ma jõudsin koju kell kaheksa hommikul. Ma tahtsin selle kõik kohe kirja panna. My mind was telling me yes, but my body was nope'ing so hard. Mu viha oli siis veel nii värske ja ka vähesed positiivsed emotsioonid tahtsid nii väga paberile saada, aga energia oli nullis. Peale seda möödusid veel paar päeva, sest ma lihtsalt ei suutnud end kokku võtta. Ma olen sellepärast enda peale küllaltki pahane. Ma küll alustasin esmaspäeval selle postituse kirjutamist, aga eriti kaugele ma ei jõudnud. Keskendumisraskused jälle + puudus otsene isu kirjutada. Vahel kui tuhin peale tuleb, siis litin järjest 3 postitust valmis ja kirjutan veel raamatu tarbeks ka midagi. Praegu on lihtsalt sitt aeg kirjutamiseks olnud. Nagu ähiks niisama tühja ja püüaks meeleheitlikult midagi endast välja saada, aga see pole nauditav. Mulle ei meeldi nii. Olgugi, et ideaalis oleks ilus kirjutada iga päev midagi, ei taha ma seda enda jaoks ebameeldivaks kohustuseks teha. So we'll see how it's gonna go.
 Thank you, come again.

carry me to love again

 Ma ei taha täna pikalt kirjutada. Eile ka ei tahtnud. Ma pole viimastel päevadel palju öist ärkvel olekut harrastanud, nii et see võib üks nendest põhjustest olla. Uni on tulnud nii kella kaheteist või ühe aeg õhtul, niisiis olen püüdnud seda rütmi hoida vähemalt kuni homseni. Pean nimelt homme kell 9 olema uue psühholoogi juures. Pean seega vist jälle oma eluloo ära rääkima ja ma ei oota seda väga. Pole seal seekord ülikõvade rahustite all ja on reaalne oht vesistama hakata. Loodan, et hommikune uimasus tegutseb rahustina.
 Mingil hetkel räägin vist Simple Sessionist ka, sest jah, ma actually käisin sel aastal. Kuna ma trikiratastest ja trikkidest nii palju rääkida ei oska, siis jään ka selles postituses ilmselt inimeste jälgimise jutu juurde.
 Viimasel ajal olen kuulanud palju White Lies'i ja unistanud suvest. Mu suveootus väljendub suveriiete massilises ostmises ja tegemises. Vb on asi jälle selles, et ma üritan oma enesetunnet asjade ostmisega parandada. Ma isegi ei tea enam. Peaksin end igaksjuhuks piirama.
 Postitus tuli vilets, aga ega ma midagi paremat ju ei lubanudki. Teine kord ehk.
 Thank you, come again.

mental breakdown

 Niisiis. Ma leidsin enne oma sünnipäeva koristades kastitäie vanu kooliasju. Vihikuid, töövihikuid, töölehti ja kritseldusi. Võtsid täiesti niisama ruumi... so ma mõtlesin need ära põletada. Can I just say, et see oli suurepärane teraapia. Istud, meenutad kui väga sa kõike seda vihkasid, kui vähe sa antud materjali kasutanud oled, kui palju stressi see kõik tekitas ja siis põletad selle. And it's gone. It was great. Tunnen end paremini ja toas on ruumi rohkem. + ma ei pea enam vaatama neid kaste ja mõtlema, et pean mingi hetk nendega midagi peale hakkama. Burnt that shit. Done.
 Also, mainin igaksjuhuks tuleohutust. Pls ärge pange nüüd metsi ja põlde põlema ühes oma kooliasjadega.
 Thank you, come again.

socially awkward kärol

Olen veendunud järjest enam, et kui mind lükatakse varasemalt tuttavate inimeste seltskonda üksinda teistega sõbrunema, siis olen ma lihtsalt vait. Julmalt. Ma tahaks midagi öelda, aga kõigil on nagu omad teemad ja minu input oleks nii üleliigne. Seda enam kui mind kuidagi sinna vestlusesse ei tõmmata mõne küsimusega mulle. Mul on ebamugav, teistel on mu vaikuse pärast ebamugav ja mul hakkab veel rohkem ebamugav, kuna ma tunnen, et neil on ebamugav. Ebamugavus tunne kasvab veel 10x kui keegi toob esile selle kui vait ma olen. Sealt edasi ei saa enam asi eriti paremaks minna.
 Jah, ma olen proovinud taolistesse vestlustesse midagi vahele öelda. Mulle on vaadatud altkulmu nina krimpsutades otsa, awkwardly noogutatud ja öeldud siis "anyway" ja edasi räägitud. Polnud väga hea nagu. Mulle ei ole väga meeldinud vähemalt. Kui ma midagi tõsisemat vahele öelda ei saa, siis mu huumor lendaks ka paljudel üle pea... või oleks liiga rõve/imelik. Natuke sitt seis.
 Kõige kentsakam on tegelikult üldse rääkimine, sest võime normaalselt ja rahulikult sõnu moodustaga, kaob täielikult. Ma ei oska küsida lihtsalt kella, ma ütlen midagi fucking imelikku, mis paneb teised mõtlema, et ma ei taha neid sinna. Loomulikult ei taha ma, et see imelikult välja kukuks. Ma tahan alati olla see tore ja armas inimene, kes vahel nalju teeb, aga kuskil selle ürituse vahel muutub asi sitaks. Ilmselt tekib mingi sisemine paanika ja ma tunnen, et pean lihtsalt midagi ütlema nüüd või mitte kunagi. Ja noh, siis tulebki välja midagi ülimalt imelikku ja vahel isegi ebaviisakat. Huvitav mitu potensiaalset sõprust ma nii ära rikkunud olen...
 Ma tunnen end võõraste keskel ebamugavalt. Kui mõni mu sõbranna minuga on, siis on seis hoopis teine. Isegi kui ma võõraste seltskonnalt täiesti korvi saan, siis pole eriti midagi katki. Ma saan oma semuga ikka edasi hängida. Lisaks sellele on mu sõbrad nii suurepärased, et nad teevad kogu selle teistega suhtlemise protsessi palju lihtsamaks ja meeldivamaks. Ebamugavustunne väheneb märgatavalt, hirm ja paanika jäävad tahaplaanile ja ma oskan sõnu ning lauseid moodustuda, mis ei kõla imelikult. Kohutavalt hea on end jälle inimesena tunda ja kuuluda seltskonda ning mitte seda seltskonda lihtsalt jälgida.
 Otsin jätkuvalt uusi viise kuidas end sellistes olukordades paremini tunda ja kuidas mul lihtsam võiks olla ning võtan vastu ka soovitusi. Kui keegi peaks soovitama alkoholi, siis võin öelda, et olen ka peale pudelit veini võõraste seltskonnas endiselt täiesti vait. Mõtlen lihtsalt süvenenumalt oma elu ja oma sittade valikute peale...
 Peale sellist seltskonnas vaikimist olen ma muide täiesti kurnatud. Vähe sellest, et ma tunnen ülimat piinlikust selle üle milline ma olin, olen ma ka füüsiliselt väsinud. Ma pean paar päeva voodis vedeledes taastuma ja võtma ühe kuuma mullivanni. Ma ei kujuta ette kuidas ma endaga küll hakkama saan.
 Thank you, come again.

doggysitting

"wat is it doing?"

 Elmo arvab ikka veel, et on kutsikas ja püüab mulle, iga kord mind nähes, sülle hüpata. Selle tulemusena kriimustas ta juba ükskord mu huult, nii et käisin nädalakese (või paar päeva vähem-rohkem) paistes mokaga ringi. Kriimustus ise oli imepisike, aga ilgelt sügav ning on siiani täiesti nähtav. Liiga palju armastust korraga. Vanem koer ei talu ka Elmo energilisust alati ära. Ta tahab mind ka alati tervitada, aga kui noorem hüppamise käigus tema peale maandub, siis pole ta kuigi rõõmus. Täiesti mõistetav.
 Viimased pildid kutsudest leiab siit.
 Thank you, come again.

brain pls get it together

Mulle on palju räägitud, et depressioon ei kao tegelikult kunagi täiesti ära. Olen vastuseks noogutanud ja jätkanud oma päeva. Pole sellele kunagi pikemalt mõtlema jäänud. Halbu päevi on vahele ikka tulnud, aga need pole mind eriti rivist välja löönud. Järgmine hommik (või olgem ausad *pärastlõuna) ärkan üles ja kõik on parem. Praegugi olen näpud ristis lootnud, et järgmine pärastlõuna on parem ja et sitases seisus mitte ülemõelda, olen ma püüdnud üleüldse igasuguseid mõtteid kõrvale lükata. Vaatasin palju kontsertite salvestusi, jõin tavalisest rohkem veini ja mängisin Simsi.
 See sitt ei kaogi päriselt ära, või mis? On ainult aja küsimus, mil hakkad jälle oma eksistentsile mõtlema ja sellest kui ebaoluline iga su tegevus tegelikult on. Mis vahet sel on, et ma täna välja ei lähe? Mis vahet sel on kas ma üldse välja lähen? Kedagi ei koti kas ma jalutan tunnikese metsas või mitte. Pohhuistlikusel on oma võlu, aga sellel võlul on ka piirid. Kedagi ei koti kui ma tuduriietes bussi ronin, aga kui ma olen lühikestes pükstes, siis vaatab mingi tädi üksisilmi mu jalgu pool bussisõitu. Pohhuistlikkuse piir paistab jooksvat palja ihu juurest.
 Ma pole tahtnud tunnistada, et depressioon on mind enda kaissu tõmmanud (vähemalt keegi kaisutab höhöhö). Eelkõige ei tahtnud ma seda endale tunnistada, aga kui ma hakkasin jälle mõtlema sellele, et see sitt ei kaogi päriselt ära, siis ma vist rahunesin veidi. Vist. Ma vaatasin oma koduapteegi poole, milles on nüüdseks palju erinevaid antidepressante, mida ma kordagi võtnud pole. Vaatasin neid "meeleolu ergutavaid" tablette. Kuna olin kaotanud infolehe, siis guugeldasin. Meenutasin miks ma neid veel võtnud pole. Krambihood. Palju krambi-jutte. Panin tabletid ära. Krampidega küll tegeleda ei viitsi.
 Praegu on seis parem. Suudan mõelda positiivsemaid mõtteid, aga ootan sellegipoolest kannatamatult psühholoogil käiku. Saan hakkama. Seis on sitemgi olnud. Pean endale kirjutatud meelespead lugema ja küll hakkab parem. Kui ei, siis on vast on järgmine pärastlõuna parem ja kui pärastlõuna väga paljulubav pole, siis õhtu vast ikka on. Kui õhtu ka suht "meh" on, siis on mul paarkümmend aastat veel aega paremat päeva oodata. Selle aja jooksul peaks mõni ikka tulema ju. Eks? Jube nüri sedasi mõelda, aga nagu George Michael ütles "You gotta have faith." Püüan George Michaeli järgi elada. Päris nüri ikka.
 Järgmine postitus koosneb kutsika piltidest. Ainult, et kutsikas pole enam kutsikas. Mul oli au valvata siin jälle ülemuse maja ja ma sain eile õhtul särtsakast koerapoisist natuke pilte. Alati meeldiv. Olgugi, et siinne vanem koerahärra oksendas eile mitu korda ja et ta püüdis seda mu jalgadele teha. Ütleme nii, et laua taha sööma istudes ei oota sa väga, et keegi su jalgade juurde oksendama tuleb. Vaene vanamees. Täna minnakse vist temaga arsti juurde, sest lisaks sellele pole ta üleeilsest saadik midagi söönud. Loodan, et kõik saab ikkagi korda.
 Õhtul olen jälle kodus. Päris täpseid plaane veel pole, aga nagu ma olen aru saanud, on kõigil mu semudel juba plaanid tehtud. Ilmselt vaatan siis The Walking Dead'i. Jah, võtsin uue sarja ette. Tol hetkel tundus hea mõte olevat ja praeguseks olen ma selles juba liiga sees, et vastupidist väita.
 Blogi kujundusest rääkides... Teen ilmselt tänase või homse jooksul midagi ajutist (kui aega on) ja hiljem võtan asja uuesti ette ja teen midagi asjalikumat kui ainult värvide muutmine. cool cool
 Thank you, come again.

Lapsed ja mina

 

Mina, Kärol, ei satu väikelastest vaimustusse. Wow. Okay. Istume nüüd rahulikult ja räägime sellest.
 Tädi poja naine tõi mõni aeg tagasi ilmale väikse beebi ja ta on kuuldavasti väga armas ja mu ema on temast vaimustuses. Kõik on vaimustuses. Väikeseid inimesi peetakse üldiselt nunnudeks ju. Well, minu jaoks on nad nunnud siis kui nad magavad või istuvad oma vanemate süles ja naeratavad vaikselt. Nunnu. Kui neid mulle sülle topitakse, siis pole enam nii nunnu. Miks antakse mulle sülle see väike inimene, kelle pärast 9 kuu vältel on nii palju kannatatud valusid ja... asju??? MA VÕIN SELLE MAHA PILLATA!!! KAS TE OLETE NÄINUD MILLISED NUUDLID MU KÄED ON?!?! MA PILLASIN TÄNA TASSI LAUALE NII, ET SELLE SANG MURDUS KÜLJEST JA PUHTAST VIHAST VISKASIN MA KAHVLI SEINA. MA EI ANNAKS ENDALE PISIKEST LAST SÜLLE. (no but ärge mu emale sellest kahvli-intsidendist rääkige)
 Kuigi ma mingil põhjusel vist ikkagi meeldin lastele, ei satu ma neist ise vaimustusse.  See on uskumatu, aga mulle on külas käies antud sülle rohkem lapsi kui lemmikloomi. Te ei anna mulle oma kassi sülle, AGA 2 NÄDALAT TAGASI SÜNDINUD LAPS... SURE THING! PALUN VÄGA! PALUN HOIA MEIE ARMASTUSE VILJA, MIS FUCKING 9 KUUD OMA EMA SEES VALMIS! Ma kardan lapsi katki teha. That is all. Also mulle ei meeldi ükskõik mis mõõdus võõraid inimesi oma süles hoida. Also viimane laps, kes mu süles oli, kiskus mu juukseid ja karjus mulle näkku. Võluv väike... tegelane.
 Funny story: ma olen lapsehoidja olnud. Hoidsin terve suve oma eksi väikest kahe aastast õde. Bondisime lõpuks kõvasti. Ta küsivat siiani tädi Käroli järgi. See on cool. Võib-olla on mul lihtsalt rohkem aega lastega vaja? Ja võib-olla mitte nendega, kes on alles paar nädalat või kuud vanad. Kindlasti ei julge ma neid süles hoida. Kindasti ei suuda ma nendega hakkama saada. Nad võivad mu sõrmest kinni hoida, aga igaüks oma istumisalusel eksole.
 Ja äkki teeks nii, et värsked lapsevanemad ei anna oma võsukesi sülle neile, kes seisavad toa vastasnurgas ja püüavad elueest teha nägu, et neil on telefonis palju tähtsamaid asju teha. Need nurgas seisvad inimesed pole ilmselt huvitatud teie võsukese hoidmisest. Ma jätan selle lõbu neile, kes seda päriselt ka tahavad. Rohkem beebit neile! Go nuts! Ja kui beebi hakkab ise täiest kõrist nutma, kui te mulle lähenete, siis äkki sellepärast, et mu selja taga seisab saatan. Vahest poleks arukas seda last mulle siis anda. Beebid tunnetavat tumedaid jõude...n stuff. Kui laps kasvab, siis võin talle näidata internetist kasse. It's all good!
 Also. Ma olen saanud huvitavaid reaktsioone, kui olen öelnud, et mulle ei meeldi väikelapsed nii väga:
"Mis mõttes?! Nad on ju nii nunnud!?!!" - Nope, don't see it. They're bald.
"Aga vaata kui pisikesed nende käed on!!! Nii nunnu ju!" - Meh.
"Vaata kui pisikesed nad on!!!" - Nii?
"Kas sa ei taha siis emaks saada?" - Hetkel? Ei.
"Kuidas nad saavad sulle mitte meeldida?! Mis sul viga on?"  - Mul pole midagi viga, ma lihtsalt eelistan loomi.
 Kusjuures ma olen täiesti kindel, et oma last taluksin ma paremini, aga selleni on ju veel kõvasti aega. Võib-olla muutun ma üldse selle ajaga laste suhtes... paremaks ja nunnutavamaks. Võimalik.
 Thank you, come again.

kuidas ma oma emotsioonidega tegelen... apparently

 Ma olen avastanud aja jooksul, et ma kütan kõige paremaid nalju, kui ma olen slightly pissed off. Mitte "ma hakkan kohe nutma ja/või viskan sind millagagi" pissed off, aga selline "tra ma olen nii done selle situatsiooni/inimesega" pissed off. Ja kusjuures tegu pole enam niivõrd halbade naljadega. Inimesed naeravad ja ma ei pea endale ise viit viskama, teised viskavad mulle viit. Imeline!

 Ainus probleem on nüüd sellega see, et ma pole sellises olekus väga tihti. Ma lähen kas nullist sajani väga kiirelt ja tahan sind tooliga näkku lüüa või poetan "meh" ja toimetan tundetult edasi. See vahepealne ala on aga täielik kullaauk. Ma muutun nii vaimukaks, et ma ei tunne end enam ära. Jah, ma olen samal ajal ka pahane, aga las see olla. Mul on vaja rohkem, et keegi tolbakas mind askis selgitusteta järjepidevalt ülbeks kutsuks ja üleüldse rohkem sitaks segaduses inimesi mu ellu. Palun! Ma olen nendega nii done ja see on nii hea. Nagu jesss, pliis vingu mu kallal ja siis aja oma jutu point jumalast sassi ja satu sellest ise ka sitaks segadusse, aga püüa nagu ise seda ikka varjata n shit! Ma vajan seda oma ellu! Samamoodi ka neid tšikke, kes toa teisest otsast sind oma sõbrannaga vaatavad ja naeravad iga su fucking liigutuse üle ja siis kuidagi ikka ei näe sinu saadetud lowkey keskmisi sõrmi. THIS IS MY JAM! See on mu fucking materjal naljadeks, sest ma saan aru millised idioodid kõik on omg ma tegin täiega nalja praegu HIGH5 i love you guys pls don't leave

 Asja tegelikkus on see, et ma ei suuda leppida faktiga, et ma olen lihtsalt vihane ja minu viha väljendub naljades. Samamoodi toodan ma ka imelikke nalju, mida on kõigil ebamugav kuulata, nuttes. I've done that. I made a dickjoke once while I was crying. It was great. The joke I mean. Dick... not that great. Ma olen kohutav...

 Ükskord kõrge palavikuga voodis olles roast'isin ma oma vanemaid. Isa arust polnud vaimukas, ema arvas, et ma olen palavikku alandavatest tablettidest pilves. Ma mäletan, et paari päeva pärast olin ma kutsutud kellegi sõbranna sünnipäevale, aga olin hoopis 39 kraadise palavikuga voodis. Olin piisavalt pahane, et vanemate kohta halbu nalju kütta. Olen tegelikult päris uhke, et suremise kõrvalt selleks veel energiat leidsin. Hea töö, Kärol.
 Psühholoogil käies olen ma nii palju vesistama hakkamise äärel veidraid nalju teinud või viimane kord siis kui me stressist rääkisime. Ma olin nii paljude asjade pärast niivõrd närvis ja lihtsalt naljatasin kõige veidramate asjadega. Psühholoog naeris. Võib-olla naeris selle üle kui kohutavalt ma oma emotsioonidega toime üritan tulla, aga võib-olla oligi hea nali. Oleks võinud üle küsida ja siis kirja panna.

 Üks asjadest, mille pärast ma viimasel ajal pissed off olnud olen, on mu blogi kujundus. Selle kallal on nii palju vingumist olnud ja ma tahtsin selle tegelikult juba blogi sünnipäevaks ära muuta, aga läks teisiti. Võtsin selle nüüd hiljuti ette ja surin. Kui sellega juba jamada, siis tahaks midagi cooli ja teistsugust, aga asjade leidmine ja tegemine on nii keeruline ja aeganõudev, et ma lagunen selle protsessi saatel koost mitmeid kordi. Kuna ma olen võimekas noor neiu, siis ühel hetkel saan ma selle ikkagi tehtud, aga andke mulle veidi aega juurde ja ärge pahandage. Mul läheb ilmselt natuke kauem, kuna ma kirjutan oma nalju üles. 

 Thank you, come again.