Olen veendunud järjest enam, et kui mind lükatakse varasemalt tuttavate inimeste seltskonda üksinda teistega sõbrunema, siis olen ma lihtsalt vait. Julmalt. Ma tahaks midagi öelda, aga kõigil on nagu omad teemad ja minu input oleks nii üleliigne. Seda enam kui mind kuidagi sinna vestlusesse ei tõmmata mõne küsimusega mulle. Mul on ebamugav, teistel on mu vaikuse pärast ebamugav ja mul hakkab veel rohkem ebamugav, kuna ma tunnen, et neil on ebamugav. Ebamugavus tunne kasvab veel 10x kui keegi toob esile selle kui vait ma olen. Sealt edasi ei saa enam asi eriti paremaks minna.
Jah, ma olen proovinud taolistesse vestlustesse midagi vahele öelda. Mulle on vaadatud altkulmu nina krimpsutades otsa, awkwardly noogutatud ja öeldud siis "anyway" ja edasi räägitud. Polnud väga hea nagu. Mulle ei ole väga meeldinud vähemalt. Kui ma midagi tõsisemat vahele öelda ei saa, siis mu huumor lendaks ka paljudel üle pea... või oleks liiga rõve/imelik. Natuke sitt seis.
Kõige kentsakam on tegelikult üldse rääkimine, sest võime normaalselt ja rahulikult sõnu moodustaga, kaob täielikult. Ma ei oska küsida lihtsalt kella, ma ütlen midagi fucking imelikku, mis paneb teised mõtlema, et ma ei taha neid sinna. Loomulikult ei taha ma, et see imelikult välja kukuks. Ma tahan alati olla see tore ja armas inimene, kes vahel nalju teeb, aga kuskil selle ürituse vahel muutub asi sitaks. Ilmselt tekib mingi sisemine paanika ja ma tunnen, et pean lihtsalt midagi ütlema nüüd või mitte kunagi. Ja noh, siis tulebki välja midagi ülimalt imelikku ja vahel isegi ebaviisakat. Huvitav mitu potensiaalset sõprust ma nii ära rikkunud olen...
Ma tunnen end võõraste keskel ebamugavalt. Kui mõni mu sõbranna minuga on, siis on seis hoopis teine. Isegi kui ma võõraste seltskonnalt täiesti korvi saan, siis pole eriti midagi katki. Ma saan oma semuga ikka edasi hängida. Lisaks sellele on mu sõbrad nii suurepärased, et nad teevad kogu selle teistega suhtlemise protsessi palju lihtsamaks ja meeldivamaks. Ebamugavustunne väheneb märgatavalt, hirm ja paanika jäävad tahaplaanile ja ma oskan sõnu ning lauseid moodustuda, mis ei kõla imelikult. Kohutavalt hea on end jälle inimesena tunda ja kuuluda seltskonda ning mitte seda seltskonda lihtsalt jälgida.
Otsin jätkuvalt uusi viise kuidas end sellistes olukordades paremini tunda ja kuidas mul lihtsam võiks olla ning võtan vastu ka soovitusi. Kui keegi peaks soovitama alkoholi, siis võin öelda, et olen ka peale pudelit veini võõraste seltskonnas endiselt täiesti vait. Mõtlen lihtsalt süvenenumalt oma elu ja oma sittade valikute peale...
Peale sellist seltskonnas vaikimist olen ma muide täiesti kurnatud. Vähe sellest, et ma tunnen ülimat piinlikust selle üle milline ma olin, olen ma ka füüsiliselt väsinud. Ma pean paar päeva voodis vedeledes taastuma ja võtma ühe kuuma mullivanni. Ma ei kujuta ette kuidas ma endaga küll hakkama saan.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar