Algul ei tundunud kohutav mõte kahekesi minna. Kõik oli tunde täiesti okei ja ka ööbimiskoha puudus ei paistnud rolli mängivat. Pidevalt on ju mingi koht kuskil ikka lahti. Tundus okei plaan olevat. Vähemalt järgi proovimisekski.
Üks mu lemmik kohti on ilmselt Paar Veini. Esiteks vein ja teiseks väheke rahulikum seltskond ja atmosfäär. Klubihunt ma ei ole. Ma tean, et ei ole. Hoolimata sellest, tekkiks hetkeks uudishimu ja me jalutasime Hollywood'i juurde. Sinna jõudes tabas mind olukorra reaalsus ja ma panin peas kokku pilti sellest, mis klubides toimub. Ehmatasin kaineks ja taganesin plaanist. Mõeldes seal samas aga valmis järgmist käiku, lähenes meile keskmise kiiruse ja lärmakusega vene noormeeste kamp. Seal võis olla kuskil 5 või 6 noormeest. Vähe sellest, et algas äge catcallimine, otsustas üks kuttidest, et oleks okei haarata kinni mu tagumikust. Ei olnud okei. Pistsin kisama, sõimasin, osutasin sõrmega oimukohta ja vehklesin vihasena. Üks sõpradest vabandas ja kutt lohistati minema. Veidi taamal jäid nad seisma, ühed sõbrad hoidsid "kangelast" kinni ja teised püüdsid vist ta tähelepanu hajutada või midagi sellist. Kutt oli mu peale vihane. Ivan nägi välja nagu ta tahaks mu ära tappa, kuna ma protesteerisin ta näperdamise vastu. Keri põrgu, Ivan.
Ma ise värisesin ja tudisesin selle intsidendi pärast veel tükk aega. Värisesin nagu veekann, kui selles vesi juba niimoodi võimsalt keeb, aga minus kees puhas viha (see kukkus nüüd üllatavalt luuleliselt välja wow). My body is a temple and this lil shit was trespassing. Mulle ei meeldi, kui mind mu tuttavadki väga näpivad ja veel vähem on minu jaoks okei see, et mingi suvaline Ivan tänaval oma käbarad mulle külge ajab. Iga Ivan hoiab oma Ivani käsi oma Ivani sinise vatijope taskutes ja Ivanile jäävad ta käed alles (btw ma ristisin ta ise Ivaniks, see ei pruugi ta päris nimi olla). Minu jaoks on müstika kust sellised vennad leiavad selle õiguse lüüa käed külge ükskõik millisele võõrale neiule, keda nad võib-olla mildly atraktiivseks peavad. Ma mäletan, et rääkisin sarnasel teemal kunagi ühe noormehega, kes tõi mulle järgmise võrduse püüdes sellist käitumist õigustada või öelda, et mõistab seda: "Kui sa näed oma ees ülihead mahlast burgerit, siis loomulikult sa ju tahad seda sööma hakata." Uskumatu, aga jah, see inimene võrdles teist inimest toiduga. Ma ei tea, võib-olla ta sööbki naisi. Ma pole temaga sellest saadik suhelnud. Mina leian, et väärin rohkem õigusi kui burger.
Ma ei taha pikemalt peatuda catcall'imise peal, aga seda juhtus selle öö jooksul naeruväärselt palju ja enne seda käperdamise intsidenti suutsin ma seda veel ignoreerida, aga peale seda ei seedinud ma asja üldse. Lisaks sellele olin ma igaltpoolt kaetud, nii et mitte keegi ei saa süüdistada mu riietust (mulle ei meeldi, et ma pean seda üldse rõhutama). Punktist A punkti B liikumine muutus järsku "kas ma peaks oma taskunoa välja otsima?" mõttemänguks, sest ma hakkasin igalpool nägema sama sinise vatijopega Ivani. Ainus põhjus miks ma üldse julgesin mingit kisa seal teha oli see, et kõrvaltänavas paistis mendibuss ja ümber nurga hollika turvad. Päris surma poleks vast saanud, kuigi see polegi see kardetuim osa.
Mingi hetk maandusime jälle Paaris Veinis. Leidsime kena lauakese ja ülipehme diivani. Meie seltskonda oli tekkinud lisa roosa suleboa näol, mille andis meile lahkelt üks tänavamuusik. Ilmselt oligi meid võimalik leida roosade sulgede rada mööda, sest see boa lagunes jõudsalt koost (nagu mu elu... lol hey huumor). Täiesti märkamatult (see on vale) ilmusid meie lauda soomlased (nad tulid kolina ja mürinaga, polnud märkamatud) ja lihtsalt istusid laua teise otsa ja hakkasid elu arutama. Kehitasime õlgu ja ei pannud pahaks. Arutame kõik oma teemasid, it's all good. Mingi hetk kummardus üks naistest meie juurde. Tegemist oli selliste keskealiste ja paari veidi noorema inimesega. See naine oli nii kuradi armas. Rääkis, et Eesti on nii tore ja armas ja, et talle meeldib. Lisaks saime teada, et tegemist on õpetajatega ja terve selle naise pere on seotud jäähokiga. Ta rääkis palju hokist ja sellest kui oluline see soomlaste jaoks on. Lisaks sellele oli ta kuidagi väga kinni mõttes, et on liiga vana. Mingi hetk püüdis meiega vestelda ka noorem meesõpetaja, aga ta oli oma veinitamisega juba sealmaal, et sõnad olid rasked. Ehk teisisõnu, tema jutust polnud võimalik sõnu eraldada. Asjale võis kaasa aidata ka potensiaalselt väga kõva soome aktsent, aga ma tõesti ei suutnud sealt sõnu eraldada, et seda arvamust kinnitada.
Kui soomlased lahkumas olid, püüdsid tutvust sobitada kõrval lauas istuvad loojas silmadega, aeglaselt pilgutavad härrad. Hästi viisakalt sai korvi antud. Kõige noorem soome õpetaja ütles veel enne ära minekut, et me oleme väärt palju paremat kui need pooleldi ära kustunud kutid. Olime nõus. Läksime laiali ja lubasime veel kunagi kohtuda. Ja ma tõesti loodan neid veel näha. Nad olid päris coolid.
Me käisime veel gastropubis ja seal esines keegi bänd(?). Laulja paiknes põhimõtteliselt meie kõrval, nii et me nägime ta väga elavat puusanõksutamist ja kitsehabet päris lähedalt. Ühel hetkel muutus kogu see esinemine naeruväärseks. Võis olla see hetk, mil see puusa ette-taha nõksutav madala hobusesaba ja kitsehabemega mees, pani pähe oma fedora ja naeratas meelalt mulle otsa vaadates. Tjah, see võis täitsa see hetk olla, mil mul küllalt sai. Good job with the covers, imma go now dude.
Käisime Iiri pubist ja korra läbi. Keegi vanamees lükkas meid väga elavalt edasi, sest bänd oli hea ja pubi oli hea. Lahkusime päris kiirelt. Hiljem pubist uuesti mööda jalutades, nägime seda venda kokku aheldatud kätega pubi ees istumas koos päris mitme turvaga. Keegi muutus vist pubi suhtes liiga kirglikuks...
Ma jõudsin koju kell kaheksa hommikul. Ma tahtsin selle kõik kohe kirja panna. My mind was telling me yes, but my body was nope'ing so hard. Mu viha oli siis veel nii värske ja ka vähesed positiivsed emotsioonid tahtsid nii väga paberile saada, aga energia oli nullis. Peale seda möödusid veel paar päeva, sest ma lihtsalt ei suutnud end kokku võtta. Ma olen sellepärast enda peale küllaltki pahane. Ma küll alustasin esmaspäeval selle postituse kirjutamist, aga eriti kaugele ma ei jõudnud. Keskendumisraskused jälle + puudus otsene isu kirjutada. Vahel kui tuhin peale tuleb, siis litin järjest 3 postitust valmis ja kirjutan veel raamatu tarbeks ka midagi. Praegu on lihtsalt sitt aeg kirjutamiseks olnud. Nagu ähiks niisama tühja ja püüaks meeleheitlikult midagi endast välja saada, aga see pole nauditav. Mulle ei meeldi nii. Olgugi, et ideaalis oleks ilus kirjutada iga päev midagi, ei taha ma seda enda jaoks ebameeldivaks kohustuseks teha. So we'll see how it's gonna go.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar