mu esimene klubi kogemus

Ma käisin esimest korda klubis ja ma olen nüüd valmis sellest rääkima.
 Kõigepealt vajasin ma veini. Ma poleks eluilmaski suutnud kaine peaga kluppi minna ja veel lihtsalt niisama. Pole lihtsalt minu pleiss ja minu viis hängida. Läksin sellepärast, et semu on õigepea kolimas ja ma ei pruugi teda hiljem nii tihti näha and we need to make cool memories n shit. Oh and we made memories...
 Ma tahaksin tegelikult jagada mida ma selle klubi kohta õppisin (igaksjuhuks mainin et käisin hollikas)...

• Ma sain teada, et seal maksab viinakoks 10 eurot. 
• Airhorn'i lastakse iga natukese aja tagant.
• Beyonce't ei lasta piisavalt.
• Mingil hetkel on kõik kohad klaasikilde täis.
• Baarmenid vaatavad sind väga kaastundlikult kui sa vett paluma lähed.
• Enamus neidudel on jalas kontsad ja tantsupõrandal toimub väga palju teiste peale astumist - you do the math.
• WC tundub olevat kõige turvalisem koht.
• Veel airhorn'i.

 Lisaks eelnevalt mainitule tahan ma täpselt kirjeldada mida tähendab olla klubis noor neiu. 

 Niisiis, ma olin tantsupõrandal. Just doin' my thing (loe: had no idea what i was doing). Ühel hetkel ilmusid lampi 2 noorhärrat meie kõrvale ja vaatasid kordamööda otsa mulle ja mu sõbrannale ja siis jälle üksteisele. Leidis aset fenomen, mida nimetatakse kellelegi silma peale panemiseks. Oli näha, et noorhärrad on seda ka varem teinud, sest nende omavaheline silmamäng oli nii läbiharjutatud. Või siis olid nad lihtsalt pikka aega semud olnud. Igatahes peale keerutamist, puusa nõksutamist ja aegajalt käte tõstmist, olid härrad kadunud. Tundsin end paremini, sest keegi ei õõtsunud enam mu kõrval ja ei põrnitsenud mind muheda naeratusega. AGA see lõbu ei kestnud kuigi kaua, sest järgmised võtsid meid sihikule. Nemad polnud kogu selles pilkudes kõnelemise asjas eriti osavad. Nad viipasid peaga ja tegid neid pööraseid silmi. Üks vist lakkus vahepeal oma huuli ka. Mul polnud sõnu, mul oli ainult mu ebamugavustunne ja soov hakata vaikselt naeratades seda taganemise tantsu tegema. Ma tundsin end nagu objekt, mille peale jahti peetakse. Sellega kaasnes palju, palju ebamugavustunnet ja mingil määral ka viha, aga ma püüdsin selle kõik kõrvale lükata, et oma sõbrannaga hängida. 

 Veidi hiljem liitusid meiega tantsupõrandal austerlased. Minuga tantsima tulnud noormees meenutas mulle üht mu sõpra, nii et ma ei teadvustanudki endale, et ma seda inimest tegelikult ei tunne. Alles siis kui ta mulle oma raske saksa aktsendiga kõrva "I'm from Austria" tatistas, sain ma aru, et tegu pole sellega kellega ma arvasin. Hiljem sama härraga veidi vaiksemas kohas vesteldes... ei saanud ma kohe mitte midagi aru. Tegelikult midagi sain, aga jumal küll mis aktsent. Kuulasin teda silmad pilus või nägu teises suunas hoides, sest saksa aktsent on apparently väga ilane aktsent. Purskkaevu aktsent if you will. Vähemalt selle noormehega see nii oli. Mingi hetk märkis ta, et mul on väga ilusad juuksed ja hakkas siis mu pead sügama....??? Ma olin segaduses, aga ei ütle kunagi ära tasuta peasügamisest, nii et ma lihtsalt kind of olin seal. Ootasin millal ta lõpetab. Vahtisin ringi. Cool cool. Apparently hakkas talle mu selg ka hirmsasti meeldima, sest ta sügas järgmiseks mu selga. No mis seals ikka. Eks sa süga siis mu selga. See oli muidugi see hetk mil mul selle vaikuse käes imelik oli, nii et ma püüdsin asjalikku teemat püstitada ja hakkasin täiega investigatorit mängima. Terve vestluse aja sügati mu selga. Jah, nagu päriselt sügati mitte ei silitatud. Jällegi, ei ütle ma kunagi tasuta selja sügamisest ära. Jumala kihvt kui ise tegema ei pea noh. 

 "Do you braid it?"

- "My hair? I do, yes."

"I'm gonna braid it."

- "?????? okay ??????"

 Jah, ta hakkas lõpuks mulle patsi punuma. Jumal küll kui pika protsessina see punumine paistis. Istusin mingil creepyl klubi diivanil samal ajal kui keegi austerlane mulle aeglaselt õrna patsi punub. Ma ei mõistnud üldse mis kuradi sidruneid see elu mulle seal jagas see hetk. Mul hakkas imelik. Mul hakkas täiega imelik, sest mul on pikad juuksed ja ma arvasin, et ta ei lõpetagi punumist. Ta tundus väga kindlameelne ka olevat. Tema goal oli see pats lõpuni punuda. Tal oli missioon ja mul oli imelik, nii et ma küsisin millist looma ta endale tahaks. Aktsendid on toredad. Mul polnud õrna aimugi mis looma ta mulle just öelnud oli, nii et ta hakkas mulle kirjeldama looma huvitava seljaga, kes lisaks sellele veel kokku tõmbub ja siis tegi ta veel mingit imelikku impressionit vist... lõpuks sain ma aru kellest ta räägib kui tuli see "It looks like that Pokemon... Squirtle". Ta rääkis kilpkonnast. 

 Kui ma olin oma mõistmatusega oma margi juba täiesti maha teinud, siis leidsin ma, et mul pole enam midagi kaotada, niisiis...

- "Hey can you say Helga."

"????????? Helga?????????"

 Mingi aeg oli "yaa Helga yaa" parim inside joke ever ja ma lihtsalt pidin võimalust kasutama. Sain lihvida oma saksa aktsendiga öeldavat Helgat. It was a great learning experience.

Mis mulle tõelist peavalu valmistas oli see kuidas kutsuda Austria elanikke. Mind you, kell oli öösel ja ma olin väsinud ja kergelt švipsis. Minu peas oleks see pidanud kõlama nagu austraallased, aga kuidagi lühemalt ja teravamalt. Austrlased. Proovi seda kõva häälega öelda. Austrlased. Austrlalalased. Austrialased. Austrased. Alles hommikul koju jõudes oskas ema mulle õige versiooni öelda. The struggle was real.

 Ahhhh koju oli nii hea jõuda. Kell oli veerand üheksa hommikul, perekond ärkas, koer oli väga elevil ja mu voodi ootas mind. Rääkisin emale paar sõna õhtust, sest talle meeldib täiega mu lugusid kuulata ja siis jäin oma voodit kaisutades magama. Ärkasin kuskil kolmveerand neli päeval ja nägin välja nagu Une-Mati isiklikult... keegi oleks nagu matiga vastu mu unist lõusta virutanud. I looked hot. 

 Võttes selle kogemuse kokku võin ma öelda, et kogemus ise oli huvitav, aga klubihunti minust ei saa. Kuidagi võluvam hängimisviis on minu jaoks ikkagi veiniklaasi taga semudega istumine ja nõmedate naljade tegemine. 

*airhorn sounds*

Thank you, come again.