püüd eksisteerida

 Ma pole veel rääkinud mis uuest psühhiaatrist on saanud. Esimest korda paluti mul jällegi minna koos emaga. Läksime. Jõudsime minuti pealt kohale (aja arvestamine pole just üks meie tugevamaid külgi). Ehmatasin hirmsasti ära kui ta kohe mind koos emaga kabineti ootas. Palusin siiski algul üksinda minna, sest on teadatuntud asi, et ma hakkan momentaalselt nutma kui pean ema kuuldes rääkima mis sitasti on ja ma tean, et mu ema elab ka sellele väga emotsionaalselt kaasa. Sellest poleks head nahka tulnud. Nüüd kannatas vähemalt natuke oodata selle veevärgiga.
 Seletasin arstile, mis minuga toimub, mis ajast see juba sellisel kujul toimub ja mis selle vallandas. Küsimusi küsis tema ja mina vastasin põhiliselt noogutustega ja rääkisin minimaalselt. Alati kui ma hakkan tõsiselt oma probleemidest rääkima ja küsin sisuliselt teiselt inimeselt nende suhtes abi, siis hakkan ma lahistama nagu väike pätakas lõhki kukutud põlvega. Väga kole on. Endale ei meeldi ja teen ilmselt teise inimese kolmveerandtunni ka keerulisemaks. Õnneks oskan ma väga hästi noogutada ja imelikke grimasse teha, andes mõista teatud asju (ma olen grimasside kohta palju komplimente saanud thank you very much).
 Mulle kirjutati jälle mingid antidepressandid välja ja miksi lisati ka kiiretoimeline rahusti, sest kannatasin juba mõndaaega paaniliste nutuhoogude all (ei suutnud korralikult hingata ja lihtsalt väga jama oli. ometigi ei lähe need päris paanikahoogude alla). Küsiti ka kus ma paiknen suitsiidsuse levelil ja öeldi siis näppu raputades, et rahustiga üledoosi ma kuidagi teha ei saaks. Kui olin suitsiidsuse skaalal ikka need suuremad punktid kätte saanud, siis soovitati soojalt ikka varianti haiglasse minna. Psühhiaater rääkis, et see võib mulle kasvõi lühema perioodi jooksul kasuks tulla ja andis juhised kuidas sinna minna ja et ikka iga kell võib minna, igas seisus.
 Kui ema ka kabinetti lubati, siis küsis psühhiaater temalt minu käitumise ja näilise olukorra kohta möödunud aastate vältel. Ema pidas mu "vaoshoitust" suurepäraseks küljeks. Ma ise päris uhke ei oleks kui mu laps ei julgeks oma emotsioone väljendada, aga hei mida mina ka tean amirite... Ma ei tea, ma vesistasin veel. Hirmus kihvt oli. Üldse mitte emotsionaalselt kurnav. Yumyum teeme veel.
 Tulin siis tagasi kahe retseptiga ja soovitusega kirjutada end sisse psühhiaatria kliinikusse, kuhu mind väidetavalt kohe oleks sisse võetud. Ostsin rahusti kohe välja. Need paanilised kõõksumishood, mille jooksul silmist vett immitses, olid liiga kurnavad oma täispikkuses. Oletasin, et on lihtsam kui mul on need suurepärased kiiretoimelised rahustitilgad käepärast. Antidepressante välja ei ostnud.
 Mul on paar korda olnud vaja rahustit võtta. Ainult. Õnneks. Neist üks kord ainult selleks, et kiiremini magama jääda (jah, psühhiaater soovitas neid ka selleks).
Esiteks - see rahusti maitseb nagu viin.
Teiseks - vaadates mitu protsenti alkoholi selles rahustis on, kahtlustan, et tegemist ongi mingi imeliku keemilise viinaga.
Kolmandaks - ma ostsin vist apteegist viina.
Neljandaks - ma maksin oma viina eest liiga palju.
Viiendaks - mulle isegi ei meeldi viin
Ma ei ole kunagi võtnud aega, et näha kui palju aega selle rahusti mõjuma hakkamine reaalselt võtab, aga tunde järgi võttes mitte piisavalt kiiresti. Sellest on igatahes abi olnud. Seda ma eitada ei saa.
 Kui olin seda probleemi enda jaoks leevendada saanud ja teatud mõttes selle kulgemise kuidagi kontrolli alla saanud, jätkasin ma psühholoogi ja psühhiaatri, või õigemini tema õe, juures käimist (khm puhkused). Minu pidev väsimus ja jõuetus või soovimatus midagi teha lahterdati kohe depressiooni alla. Soovitati ikka veel väga ka enda haiglasse sisse kirjutamist, sest madalpunkt oli no ikka väga madal. Ma kaalusingi seda võimalust. Kohe tõsiselt. Mul nagu erilist vahet polnud kus ma parasjagu depressiivne ja borderline suitsiidne olin. Pohyolo tripib ringi, vaatab mis rahvaga haiglas käppa saab visata it'll be fun. Jäi ikkagi minemata. Tuli meelde, et seal viibides saaksin igasugu huvitavaid rohte ja ei jõuaks päris täpset uurimustööd iga rohu kallal teha + tekitas ka muret see, et mul polnud õrna aimugi kui kauaks ma sinna jääma peaksin. Hirmutav ikkagi.
 Sel ajal hakkasid mind ründama ka jõhkrad ja kohutavalt realistlikud õudusunenäod. Polnud enam seda tilulilu zombie apocalypse'is ellujäämist, vaid verised inimeste tapmised ja see "mina olen järgmine" tunne, palju kiirelt liikuvaid deemoneid, mis nägid väga realistlikud välja, sest nad olid minu kodus. Ma ei saanud öösel magada. Magasin öö jooksul ehk 4 tundi ja päeval sulasin diivaniga ühte, sest energiat polnud ja kuna arsti soovitus oli ka "rahulikul leinamine", siis otseselt ei pidanud ma ka vajalikuks üritada midagi erilist teha. Väiksed nokitsemised siin-seal, aga tegevust täis päevi mul polnud. Ma poleks suutnud nendega vist toimegi tulla kui aus olla. Ma ei tea siiani kas ma olekski saanud midagi teisiti teha. Need unenäod hakkasid igatahes aja möödudes tihemini külas käima. Silme alused kotid polnud enam Guccid vaid mingid odavad poollagunenud koopiad, mida ma hoolega peitsin. Sellest kupatusest tingitud stressist läks näonahk hullemaks ja noh, pekkis seis oli.
 Mulle meeldib mõelda, et ma pole enam päris nii põhjas. Kuigi jah, veel eilne õhtu oli pehmelt öeldes selline nukravõitu. Täna ostsin antidepressandid ka välja. Lõpuks. Mingi kuu või rohkem jonnisin. Ma ajan ilmselt veel jonni edasi ja ei võta neid veel kuu aega. Vaatan neid ainult öökapi peal. Ma pelgan neid päris korralikult. Eelmine kogemus polnud üldse meeldiv ja järjekordne pettumus oleks rusuv ja ma ei jaksaks järgmist võõrutust ette võtta. Kuigi psühhiaater kinnitas, et need ei paneks mind magama ja kui miski ei sobikski siis oleks võõrutus valutu ja sõltuvust ka ei tekiks. Need peaksid mind lihtsalt neutraalseks tegema. Aw shit, Tommy, look at me being all neutral n shit. Livin the neutral life yaaaaaassssss! Väga exciting. Nagu näha on sihid väga kõrged. Fuckin' neutral pills. Oh please... Ma ei taha tuimaks jääda. Ma kardan seda nii väga. Samas olen ma praegu juba parajalt tuim (kui ma just üliemotsionaalseks ei muutu järsku jah). Poleks elu sees osanud arvata, et kunagi saab mu goal olevat neutraalseks muutumine. Average lifegoals much? Samal ajal püüab mu psühholoog mind rahustada, et ma ei peakski praegu mingeid suuri eesmärke endale seadma, vaid end pigem jälle korda saama. I mean she's not wrong but I don't like it. Nagu ma juba niigi ei tunneks end ebanormaalsena.
 The epic journey shall continue some day. Ma tean, et on inimesi, kes taolisi postitusi siia ootavad, sest neil on nendest abi. Ehk kahaneb nüüd kellegi teise ebanormaalsuse tunne. Vähemalt nii palju saan ma loota.
 Thank you, come again.