tolmupilved

Kellelgi on veel nii olnud, et saate uue inimesega kokku ja kõik on väga kena ja armas ja tore ning eelnev suhtlus on ka kena ja tore olnud, aga peale seda kohtumist haihtub igasugune jutt? Sa nagu püüad küll nendega rääkida ja viskad nalja, aga vastused teise inimese poolt on paarisõnalised või on tajuda ilmselgelt viisakusest vastamist.
 Ma olen sellise asjaga kokku puutunud rohkem kui küll ja see on mu enesekindlusele korraliku põntsu pannud. Peale igat kohtumist kellegagi, olgu see reaalne kohting või lihtsalt kokku saamine, põen ma nagu lollakas. Need "Oli meeldiv sinuga kohtuda. Mul oli väga tore." kirjad on samal ajal positiivsed ja ärevust tekitavad. Mu paranoia uitab muidugi sinna "ou mai gaad ta ei taha minuga enam raudselt kunagi suhelda ja haihtub nädala jooksul täiesti, aga on enne seda ülimalt viisakas, et mitte täielik dick näida" kanti, AGA SAMAS on mitmeid kordi ka nii läinud.
 Kui ma olen eelnevalt selle inimesega suhelnud pikemat aega ja peale pealtnäha toredat kohtumist ta lihtsalt kaob, siis algab mul kõige veidram leinaperiood üldse. Kui tegu oli päris deidiga, siis võõpan ma oma huuled punaseks vähemalt nädal aega jutti ja korrutan peeglisse "you're a bad bitch, you're fine" . Okei, võib-olla mitte päris, aga ma pean endale inspireerivaid kõnesid küll. Vahel punaste huultega, vahel mitte. Vahel ma lihtsalt sõiman endal näo täis, kuna ma kiindun inimestesse liiga kiirelt. Vahel ma lükkan lihtsalt tabureti ümber, kuna ma tahan tunda, et ma olen ikka veel täiega badass and I don't need nobody to feel good. Siis ma tõstan jälle tabureti üles ja vaatan nädalaga mõne 5 hooaega pika sarja ära, ahnitsedes samal ajal ükskõik millist rämpstoitu.
 Mu enesesüüdistused on julmad. Ma ei muretse tavaliselt oma välimuse pärast, vaid pigem sellepärast mida ma räägin ja kas ma olen piisavalt huvitav. Kui ma noorem olin, siis taoti mulle juba kodus pähe, et ma olen rumal, samamoodi pani mind tundma ka kool. Selle probleemi juur on ilmselt seal, sest ma ei mäleta, et ma enne seda oleks muretsenud millegi sellise pärast. Suhtluse ja selle asja teeb veel hullemaks see, et ma olen nii kohutavalt arg. Ma olen koguaeg hirmus arg olnud. Osalt on seal ka omajagu seda "äkki see mida ma ütlen pole cool" paanikat. Jube nõme tegelikult, onju? Ma rahustan end ikka inimeste kadudes selliste toredate mõtetega nagu: "Juu siis polnud teda mu ellu ikka vaja" ja "Tal on äkki lihtsalt kiire" ning "Vähemalt oli huvitav kogemus". Samal ajal suren ma muidugi vaikselt seestpoolt. Välja loomulikult alati ei näita. Ma oskan hirmutavalt hästi seda emotsioonide varjamise asja. Kui väga hulluks läheb siis kirjutan ikka mingi vähe pikema kirja omale sahtli põhja, aga jama tunne jääb ikkagi tükiks ajaks sisse. Täna muutus ka vahepeal päris pealetükkivaks see paanika, nii et otsustasin kirjutada seekord blogisse. Pole varem sellest juttu teinud ja mõtlesin eriti julgeks minna ja oma ebakindlust jagada. Nii kihvt.
 Ma arvan, et ma siis tõmban otsad kokku. Võib-olla kirjutan järgmiseks mõnest humoorikast kogemusest, aga võib-olla millestki muust. We shall see.
 Thank you, come again.