üks night out kogemus/ kärol vingub täiega

 Võtsime umbes nädal tagasi Liisaga ette ühe linna peal kolamise õhtu/öö. Alustasime nagu ikka rämpstoiduga ja mul oli au olla kõrval, kui Liisa hammustas oma esimest kolmekordset juustuburgerit. Vesistasime natuke, sest kolmekordne juustuburger näitas meile, mis armastus päriselt on. Ilus oli.
 Ja nüüd tuleb postituses see hetk, mil ma alustan vingumist. Mis komme on hakata neidudele rämpstoidurestoranis külge ajama, SIIS kui nad pole veel süüa saanud? Sellele õhtule eelneval päeval, kui ma olin kogemata jälle McDonaldsisse eksinud ja järjekorras seisin, jõllitas mind tükk aega minu ees seisev noormees. Tahtsin järjekorda vahetada, aga süüa tahtsin rohkem ja teised järjekorrad olid pikemad. Ei tundunud mõistlik. Peale igasuguse silmsideme vältimist hea 2 minutit, astus noormees minu poole ja ütles midagi täiesti arusaamatut. Tegin talle "Vabandust?" öeldes selgeks, et me ei räägi sama keelt. Noormees astus tagasi, aga jäi mind jätkuvalt põrnitsema. A oota, mu olemine läks veel ebamugavamaks, kui ta kutsus sinna ka oma sõbra, et mind kellegagi koos vaadata. Mul oli nii imelik olla. Ma tahtsin ainult süüa, what the fuck is this?
 Kui me Liisaga mäkis istusime ja ta oli mu pooleks minutiks üksinda lauda istuma jätnud, et tellima minna, ilmus minu ette seisma kolmekümnendates härra, kes mind lihtsalt vaatas. Mul oli jälle nii ebamugav. Lõpuks tulistas ta "Privet!" välja ja jäi ma ei tea mida ootama. MA TAHTSIN AINULT SÜÜA! Söögini jõudmine ei peaks ju nii ebamugav struggle olema.
 Paaris Veinis oli mõnus. Teenindus on alati super olnud ja õhkkond nii armas. Täiega rahul absoluutselt alati. Kui tähtsamad jutud said räägitud, siis tekkis soov Vanalinna vahele jalutama minna. Raekoja platsi äärde jõudes tuli meile vastu 3 meest, kes hakkasid meil lihtsalt ees kõndima, seletama kui head me välja näeme ning lihtsalt häälitsusi tegema. Meil käidi Raekoja platsi teise otsani sabas ja üks vend viskus põlvili, saates õhusuudlusi. Dude, no.
 Kuidagi jõudsime jälle Paari Veini, sest ükski teine koht ei tundunud nii armas. Seisime ja rääkisime juttu seljaga tantsupõranda poole, kuni ühel hetkel langes mulle selga keegi tugevalt alkoholi järgi lõhnav härra. Minu najale toetades ja mul nägupidi näos olles kutsuti mind VIST tantsima. Härra jutt polnud kuigi arusaadav. Ütlesin igaljuhul "Ei", mille peale kostus juba vähe selgemalt podisev "Bitch..." samal ajal kui härra eemale kõndis. Võluv. Ei täiega armas, et mina olen halb inimene kui suvatsen keelduda ilmselgelt ebameeldivast kogemusest. Boo, me!
 Mingi aeg hiljem Paari Veini ees chillides imbusid meie juurde 4 või 5 noormeest. Jätsin enamuse vestluslõbust Liisale, sest ma olin nii väsinud ja tüdinud. Noormehed pidasid vajalikuks öelda, et nende sõbral on bemm. Seda korrutati tegelikult väga palju. Ma ei tea täpselt mis ma nende arust selle informatsiooni peale oleks pidanud tegema. Sul on bemmiga sõber juhhuu palju õnne nii lahe... Mingi hetk tuli välja, et üks kuttidest on vahepeal siinkandis elanud. Jäime mingiks ajaks sellest rääkima. Kui olin talle ära seletanud kuidas siinse kooli üles leiab, siis leidis ta, et me oleme piisavalt lähedased ja ajas mulle käe ümber. Ma polnud päris sama meelt. Lükkasin käe maha, kutt solvus ja kõndis eemale. Ouch. Ma päris täpselt ei jälginud vahepeal vestlust, kuni minu kõrvale ilmus istuma kuuekümnendates härra. Ei pannud pahaks, las kutt istub. Jällegi ei jälginud vahepeal toimuvat kuni ühel hetkel üks kuttidest, ütleme, et ta nimi on näiteks Martin (kui see on päriselt ka ta nimi, siis wow), lihtsalt mu sõbranna tissi näppima hakkas. Emalõvi minus tuli välja. Ma olin nii väsinud ja nüüd tuleb veel selline tropp ka. Tegin vähe kõvemat häält ja pahandasin poisiga. Vastuseks sain lihtsalt vaikse "nän-nän-näää...". Kuidas nii rumal inimene veel kogemata surma pole saanud issand jumal...
 Mu kõrval istuv vanamees ütles mulle peale seda, et minust saaks väga hea sarimõrtsukas. Ma olin üleni üks suur küsimärk peale sellist tähelepanekut, aga kuna see oli parim kompliment õhtu jooksul, siis tänasin härrat. Järgmisel hetkel ütles ta: "Neid (sarimõrvareid) läheb mul ikka aeg-ajalt vaja..." Nihkusin vähe eemale.
 Sellel samal omavoliliselt tissi näppival Martinil on neidude võlumisest mingi väga veider arusaam, sest kutt hoidis mu sõbrannat endale hästi lähedal ja lihtsalt ropendas talle karjudes kõrva. Mmmm... charming. Siis jälle mainiti, et sõbral on bemm. Mingi hetk tuli välja, et sellel Martinil on tegelikult neiu olemas ja nad kõik on üldse alaealised ja mul tekkis miljon küsimust, millele ma isegi vastuseid ei tahtnud.
 Kuuekümnendates härra mu kõrval hakkas mulle lõpuks külge lööma ja asi läks maru imelikuks. Lahkusime.
 Seadsime end 24h lahti olevasse kohvikusse istuma, vett jooma ja sööma. Pidime seal 3h bussile minekut ootama. Liisa läks jällegi tellima ja ma võtsin koha kinni. Kohe kui olin maha istunud ja koti enda kõrvale pannud, maandus mu kõrvale keegi karjuv inglane. Ütleme, et ta nimi on Tropp, sest ta oli täielik tropp. Ta istus mu koti peale, ronis mulle peaaegu näkku ja karjus siis oma sõpru ka sinna. Kui Liisa tuli, siis hakkas ta temalt ebasobivaid küsimusi küsima. Olime sunnitud kohta vahetama. Hiljem kuulsime kuidas sama mees küsis ühelt teiselt neiult väga isiklikke küsimusi. Tropp on tropp noh.
 Kohvikus tuli välja järgmine idioot. Ütleme, et ta nimi on Kevin. No Kevin on selline vend, kes targutas ja mölises üle terve kohviku. Vilistas teenendajatele ja vingus teeninduse kallal, tehes samal ajal seksistlikke ja rassistlikke kommentaare. Ta istus lauas kahe neiuga ja leidis, et on okei nende välimuse kallal vinguda ja seda veel üle terve kohviku. Kui teisest lauast üks teine neiu sekkus, siis sai ta meie vägevalt Kevinilt sõimu ja targutamist. Kevin armastas meil ikka hirmsasti ropendada. Üle terve kohviku loomulikult. Kevin ei jäänud vait ka. Koguaeg leidis põhjuseid miks möliseda. Tüdrukutel, temaga samas lauas, paistis nii ebamugav olevat. Mõistsin täiesti. Kevin armastas igatahes hirmsasti oma rumalust reklaamida. Oh sind, kaheksateist aastane Kevin, oh sind.
 Mu usk inimestesse taastus, kui meiega liitusid 2 ameerika kutti. Nad olid lihtsalt viisakad ja ei karjunud roppusi. Nii meeldiv vaheldus. Lisaks sellele ei küsinud nad meilt ebaviisakaid küsimusi. Nii meeldiv, nii armas, nii tore.
 Kell 7 hommikul saime Balti Jaamast bussi peale. Ma olin nii rõõmus. Bussis magasin terve sõidu ja tagumik jäi hirmus kangeks, aga koju jõudmise rõõm oli nii suur. Oma voodi, koer kaisus ja ma ei pidanud enam mitte ühelegi inimesele "Ei" ütlema. Suurepärane. Jäin vist kell 9 hommikul röstsaia süües voodis magama.
 Ma ei pannud neid seiklusi tükk aega kirja, sest ma ei tahtnud end vihaseks ajada jälle. Praegu avanes hea võimalus kirjutamiseks, kuna sugulased on külas ja ma ei tohi negatiivseid emotsioone nii või naa välja näidata. Lisaks sellele püüan ma täiega asjalik näida. "Vaata mind, mul on hobid ja ma kirjutan täiega palju!" Püüan olla see sotsiaalse ärevusega tütar, kelle üle vanemad uhkust saavad tunda. Palju õnne juubeli puhul, isa! Ega siis iga päev 60 saa!
 Šampus on parem kui ma mäletasin. Häid jõule!
 Ja kui kedagi solvab mu kirjutatu sellest, kuidas mehed naistesse viisakalt ja lugupidavalt suhtuda ei oska, siis ma ei palu isegi vabandust. Las ma olen siis see peaaegu sarimõrvarist bitch, kes ei oska lihtsalt komplimente vastu võtta. Mis iganes sul öösel magada laseb, aga mina ei vabanda.
(igaksjuhuks kordan ka seda, et nimed siin postituses on väljamõeldud ja kui sa kannad sama nime ning tundsid end puudutatuna, siis mõtle oma käitumise üle lihtsalt järgi. tsau ma lähen nüüd liha sööma ja šampust jooma.)
 Thank you, come again.