las kadri küüned külmetavad

Tahtsin täna kirjutada mardi- ja kadripäevast. Või tegelikult sellest miks me ühtegi Marti või Kadrit mardi- ja kadrilaupäevadel sisse ei lase.
 See pole alati nii olnud muide. Alguses lasime nad alati sisse. Vaatasime tantsu, kuulasime laulu, plaksutasime ja andsime kommi. Asi hakkas jube tüütuks minema kui kõik laulsid samu laule. Mulle endale õpetati ka koolis, kui noorem olin, samasid laule ja tantse ning oli näha, et midagi uut vahepeal juhtunud polnud. Esinemised olid suht samasugused, ebavlevad ja kuidagi laisalt kokku pandud (tšeki kui kriitiline ma laste suhtes olen wow). Meie esik pole ka teadmis suur, et mingeid hulle ringmänge teha saaks. Ja siis tuli see grande finale, mille ajal pilluti kõik kohad herneid täis ja sooviti head karjaõnne või head viljaõnne.
 Here's a thing, meil pole kariloomi. Meil pole ka viljapõldu. Nüüd oleme me kommide võrra vaesemad ja kõik kohad on herneid täis. Meil pole karjaõnnega midagi teha. Kui karjaõnn need herned ära koristaks, siis oleks veel okei, aga ei ole ju nii. Ma ei näe sellel kõigel lihtsalt mõtet.
 Võib-olla olen eelmisest aastast veel butthurt ka. Kui me eelmine aasta Marte või Kadrisid (enam ei mäleta täpselt kumbasid) sisse ei lasknud, siis avastasime hiljem, et nad olid meie välisukse toore munaga kokku määrinud. Ma nüüd ei tea kas see on mingi uus popp värk või soovisid nad meile mingit uut moodi õnne, aga polnud lõbus. Polnud kuidagipidi okei. Meil pole seda "komm või pomm" või "trick or treat" asja kunagi olnudki. Kas keegi õpetajatest ajas lapsed segadusse või mõni lapsevanem, ma tõesti ei tea.
 Ma olen kunagi ise ka käinud Katri jooksmas. Olen aegade algusest peale olnud selline häbelik laps, kes ei taha väga võõraste kodudesse trügida. Veel vähem meeldib mulle esineda. Läksin vist ainult uute kogemuste pärast ja meie seltskond oli nii suur, et nägin võimalust tahaplaanile jääda. Mul ei olnud lõbus. Kommid polnud ka seda väärt. Ma isegi pole nii suur magusasõber! Ma olin terve see aeg närvis ja mu lemmik hetked olid need kui me õues olime. Ei pea vist mainimagi, et rohkem ma Marti või Katri jooksmas ei käinud.
 Ma ei taha üldse öelda, et keegi ei peaks Marti või Katri jooksmagi, lihtsalt võiks mingi lugupidamine olla nende inimeste vastu, kes neid vastu ei võta (jah, ma olengi endiselt butthurt selle eelmise aasta toore muna intsidendi pärast). Äkki peaks olema mingi silt ustel kirjaga "sorri aga ei" või "külmetage oma küüsi väljas edasi, tahmanäod!" (läksin liiga hoogu vist, vabandan). Kommikaussi ukse taha ka ei riski panna, sest ma ei usalda lapsi kommikausist ainult ühte kommi võtma. Jääme ilmselt edaspidigi kõiki uksi lukustama ja siis võimalikult vaikselt küünlavalgel ringi liikuma neil kahel päeval novembris.
 "OMG sa ei austa üldse Eesti oma traditsioone! Sa oled kohutav inimene, et nii lastest räägid!" - Ma tean. Võib-olla lohutab see, et ma ei avaks Halloweenil ka ühelegi lapsele (ega täiskasvanule), kes minult snäkke ootab, ust. Sorry not sorry.
 Thank you, come again.

tere ma pole veel surnud

 Mul on olnud väga raske midagi kirjutada. Mitte ainult blogisse, aga igasugune kirjutamine on pausi peal olnud. Ma pole isegi midagi eriti enda jaoks kaustikutesse kirjutanud, veel vähem raamatu asju. Hirmus võõras oli nii olla. Praegu pressin ka endast tegelikult meeletu pingutusega teksti välja nagu peaaegu täiesti tühjast hambapasta tuubist. Raske on. Nüüdseks on ka see kirjutamisharjumus juba peaaegu läinud. Iga päevaga kaob see "oot ma pean midagi kirja panema"-tunne üha kaugemale. Mul on nii kahju. Ma ei tea mis juhtus.
 Ma ei tea miks ma nii enesekriitiliseks järsku muutusin. Mul on tegelikult märkmetes kirjas üsna mitu teemat või asja millest kirjutada, aga mitte miski, mis ma kirja panna proovisin ei tundunud piisavalt hea. Lõpuks kirjutasin ma ainult peas ning ka siis tundus kõik, mida ma öelda tahtsin täielik bullshit. Nüüd olen ma enda peale vihane kuna ma ei suutnud midagi üldse kirjutada ja kui midagi kirjutasingi siis oli see halb. Vähemalt läbi minu pilgu oli see halb. Ma tegin kõiki neid asju, mis mind muidu inspireerivad. Ma tahtsin oma pastakast midagigi välja saada. Niisiis lõpetasin ühe hea raamatu ning kuulasin sellele kohe takka oma lemmik lüürikaga muusikat. Päris mitmel korral tegin nii. Lõpuks aitas.
 Haarasin kaustiku ja kirjutasin hea 5 lehekülge pika jutukese, milles viitasin haigekassale, kui oma armastatule. Ma sain lõpuks aru mis mind painanud oli. "Olles lõpuks väsinuna ja nutetud silmadega koju jõudnud, mõistsin, et olin oma armsamat alt vedanud. Mõistsin, et kaotan ta õigepea." Kõrvalseisjal on seda ilmselt naljakas lugeda kui tõsiselt ma enda ja haigekassa "suhet" võtan. Minu jaoks oli pigem selle kirjutamisest välja tulnud point selles, et ma ei saanud jälle millegagi hakkama. Tegemist oli tähtsa asjaga ja ma ei saanud sellega hakkama. Mu läbikukkumiste nimekiri pikenes. Tundsin end ikkagi kohutavalt halvasti. Ma muretsesin palju. Muretsesin enda pärast, muretsesin haigekassa pärast, muretsesin sellepärast, et ema muretseb. Ah muretsen siianigi. Kui minuga peaks midagi nüüd juhtuma, siis ei seisa mu kõrval enam mu armsat Haigekassat.
 Nüüdseks on see asi korda aetud. Või vähemalt kuskil seal vahepealses alas, kus see lähiajal korda peaks saama. Ma nagu lollakas muretsen tegelikult jätkuvalt, Päris kindlasti kohe mõtlen üle. Samas on selles kõiges mingil määral ka positiivset. Peale mai kuud võeti esimest korda arstide juures sihikule mu depressiooni asemel sotsiaalärevus. Jesss! Tunnen, et mul on mingil määral kergem. Tunnen end natuke vähem läbikukkujana. Usun, et kõik hakkab järjest paremini minema. Peab lihtsalt.
 Ma ei taha lubada, et kirjutan varsti jälle. Ei julge praegu veel sellist lubadust anda. Kuigi mu sõrmedele meeldib praegu hirmsasti klaviatuuril trampida, ei tea ma millal see jälle juhtuda võiks. Ma saan ainult loota, et leian selle jõu, millega oma enesekriitilisusele virutada ja kirjutada nii kuidas ma alati olen. Ma tunnen end tegelikult kohutavalt halvasti, et ma sedasi ära kadusin äkki. Tundsin, et võlgnen seletuse.
 Thank you, come again.