Tahtsin täna kirjutada mardi- ja kadripäevast. Või tegelikult sellest miks me ühtegi Marti või Kadrit mardi- ja kadrilaupäevadel sisse ei lase.
See pole alati nii olnud muide. Alguses lasime nad alati sisse. Vaatasime tantsu, kuulasime laulu, plaksutasime ja andsime kommi. Asi hakkas jube tüütuks minema kui kõik laulsid samu laule. Mulle endale õpetati ka koolis, kui noorem olin, samasid laule ja tantse ning oli näha, et midagi uut vahepeal juhtunud polnud. Esinemised olid suht samasugused, ebavlevad ja kuidagi laisalt kokku pandud (tšeki kui kriitiline ma laste suhtes olen wow). Meie esik pole ka teadmis suur, et mingeid hulle ringmänge teha saaks. Ja siis tuli see grande finale, mille ajal pilluti kõik kohad herneid täis ja sooviti head karjaõnne või head viljaõnne.
Here's a thing, meil pole kariloomi. Meil pole ka viljapõldu. Nüüd oleme me kommide võrra vaesemad ja kõik kohad on herneid täis. Meil pole karjaõnnega midagi teha. Kui karjaõnn need herned ära koristaks, siis oleks veel okei, aga ei ole ju nii. Ma ei näe sellel kõigel lihtsalt mõtet.
Võib-olla olen eelmisest aastast veel butthurt ka. Kui me eelmine aasta Marte või Kadrisid (enam ei mäleta täpselt kumbasid) sisse ei lasknud, siis avastasime hiljem, et nad olid meie välisukse toore munaga kokku määrinud. Ma nüüd ei tea kas see on mingi uus popp värk või soovisid nad meile mingit uut moodi õnne, aga polnud lõbus. Polnud kuidagipidi okei. Meil pole seda "komm või pomm" või "trick or treat" asja kunagi olnudki. Kas keegi õpetajatest ajas lapsed segadusse või mõni lapsevanem, ma tõesti ei tea.
Ma olen kunagi ise ka käinud Katri jooksmas. Olen aegade algusest peale olnud selline häbelik laps, kes ei taha väga võõraste kodudesse trügida. Veel vähem meeldib mulle esineda. Läksin vist ainult uute kogemuste pärast ja meie seltskond oli nii suur, et nägin võimalust tahaplaanile jääda. Mul ei olnud lõbus. Kommid polnud ka seda väärt. Ma isegi pole nii suur magusasõber! Ma olin terve see aeg närvis ja mu lemmik hetked olid need kui me õues olime. Ei pea vist mainimagi, et rohkem ma Marti või Katri jooksmas ei käinud.
Ma ei taha üldse öelda, et keegi ei peaks Marti või Katri jooksmagi, lihtsalt võiks mingi lugupidamine olla nende inimeste vastu, kes neid vastu ei võta (jah, ma olengi endiselt butthurt selle eelmise aasta toore muna intsidendi pärast). Äkki peaks olema mingi silt ustel kirjaga "sorri aga ei" või "külmetage oma küüsi väljas edasi, tahmanäod!" (läksin liiga hoogu vist, vabandan). Kommikaussi ukse taha ka ei riski panna, sest ma ei usalda lapsi kommikausist ainult ühte kommi võtma. Jääme ilmselt edaspidigi kõiki uksi lukustama ja siis võimalikult vaikselt küünlavalgel ringi liikuma neil kahel päeval novembris.
"OMG sa ei austa üldse Eesti oma traditsioone! Sa oled kohutav inimene, et nii lastest räägid!" - Ma tean. Võib-olla lohutab see, et ma ei avaks Halloweenil ka ühelegi lapsele (ega täiskasvanule), kes minult snäkke ootab, ust. Sorry not sorry.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar