tere ma pole veel surnud

 Mul on olnud väga raske midagi kirjutada. Mitte ainult blogisse, aga igasugune kirjutamine on pausi peal olnud. Ma pole isegi midagi eriti enda jaoks kaustikutesse kirjutanud, veel vähem raamatu asju. Hirmus võõras oli nii olla. Praegu pressin ka endast tegelikult meeletu pingutusega teksti välja nagu peaaegu täiesti tühjast hambapasta tuubist. Raske on. Nüüdseks on ka see kirjutamisharjumus juba peaaegu läinud. Iga päevaga kaob see "oot ma pean midagi kirja panema"-tunne üha kaugemale. Mul on nii kahju. Ma ei tea mis juhtus.
 Ma ei tea miks ma nii enesekriitiliseks järsku muutusin. Mul on tegelikult märkmetes kirjas üsna mitu teemat või asja millest kirjutada, aga mitte miski, mis ma kirja panna proovisin ei tundunud piisavalt hea. Lõpuks kirjutasin ma ainult peas ning ka siis tundus kõik, mida ma öelda tahtsin täielik bullshit. Nüüd olen ma enda peale vihane kuna ma ei suutnud midagi üldse kirjutada ja kui midagi kirjutasingi siis oli see halb. Vähemalt läbi minu pilgu oli see halb. Ma tegin kõiki neid asju, mis mind muidu inspireerivad. Ma tahtsin oma pastakast midagigi välja saada. Niisiis lõpetasin ühe hea raamatu ning kuulasin sellele kohe takka oma lemmik lüürikaga muusikat. Päris mitmel korral tegin nii. Lõpuks aitas.
 Haarasin kaustiku ja kirjutasin hea 5 lehekülge pika jutukese, milles viitasin haigekassale, kui oma armastatule. Ma sain lõpuks aru mis mind painanud oli. "Olles lõpuks väsinuna ja nutetud silmadega koju jõudnud, mõistsin, et olin oma armsamat alt vedanud. Mõistsin, et kaotan ta õigepea." Kõrvalseisjal on seda ilmselt naljakas lugeda kui tõsiselt ma enda ja haigekassa "suhet" võtan. Minu jaoks oli pigem selle kirjutamisest välja tulnud point selles, et ma ei saanud jälle millegagi hakkama. Tegemist oli tähtsa asjaga ja ma ei saanud sellega hakkama. Mu läbikukkumiste nimekiri pikenes. Tundsin end ikkagi kohutavalt halvasti. Ma muretsesin palju. Muretsesin enda pärast, muretsesin haigekassa pärast, muretsesin sellepärast, et ema muretseb. Ah muretsen siianigi. Kui minuga peaks midagi nüüd juhtuma, siis ei seisa mu kõrval enam mu armsat Haigekassat.
 Nüüdseks on see asi korda aetud. Või vähemalt kuskil seal vahepealses alas, kus see lähiajal korda peaks saama. Ma nagu lollakas muretsen tegelikult jätkuvalt, Päris kindlasti kohe mõtlen üle. Samas on selles kõiges mingil määral ka positiivset. Peale mai kuud võeti esimest korda arstide juures sihikule mu depressiooni asemel sotsiaalärevus. Jesss! Tunnen, et mul on mingil määral kergem. Tunnen end natuke vähem läbikukkujana. Usun, et kõik hakkab järjest paremini minema. Peab lihtsalt.
 Ma ei taha lubada, et kirjutan varsti jälle. Ei julge praegu veel sellist lubadust anda. Kuigi mu sõrmedele meeldib praegu hirmsasti klaviatuuril trampida, ei tea ma millal see jälle juhtuda võiks. Ma saan ainult loota, et leian selle jõu, millega oma enesekriitilisusele virutada ja kirjutada nii kuidas ma alati olen. Ma tunnen end tegelikult kohutavalt halvasti, et ma sedasi ära kadusin äkki. Tundsin, et võlgnen seletuse.
 Thank you, come again.