allergy rant

Mind on blessitud nii paljude erinevate allergiatega. Kevad on minu jaoks põrgu. Las ma räägin lähemalt.
 Praegusel ajal on nii ilus vaadata õitsevaid toomingaid ja õunapuid, aga minu jaoks tähendab see lihtsalt aevastamist, tilkuvat nina ja veidi paistes silmi. Allergiatabletid aitavad. Kannatan ära, pole kõige kohutavam... AGA MÄNNID! Kui männid hakkavad õitsema, siis ma suren ja vingun terve selle aeglase suremise jooksul. Tabletid ei aita enam. Ärkan iga hommik kohutavalt paistes silmadega ja vähemalt kuue järjestikuse aevastusega. Võtan viisakusest sisse ka allergiatableti, sest see teeb toomingate, kaskede, õunapuude ja sarapuude talumise võimalikuks, aga mändide õietolm sinna alla ei lähe. Männid tapavad mind (ilmselge liialdus) ja asja ei tee sugugi paremaks see, et ma elan enamvähem männimetsa kõrval.
 Kui ma veel koolis käisin, siis oli ka kooli kõrval männimets ja just see päev mil ma olin täiesti unustanud võtta allergiatabletti, pidime me jooksma metsa kõrval staadionil cooper'it. Arvake kes jooksis peaaegu kinni paistetanud ja metsikult sügelevate punaste silmadega 12 minutit aevastades. Tere olin mina jah. Üks metsikumaid kogemusi elus. Peale jooksu ei olnud miski hea. Kõik oli valus, halb ja sügelev. Nutsin nina kaudu.
 Mind on õnnistatud ka toiduallergiatega. Jess. Nii äge. Faking ristallergiad... Ma ei saa süüa toorest porgandit ja õuna, sest need ajavad mu kõri metsikult sügelema ja huuled paiste. Kui tegime porgandi allergiatesti, siis tekkis mu käele korralik 2cm suurune sügelev punane lärakas. Õuna oma oli suts tagasihoidlikum. Õunast on eriti kahju. Mulle meeldivad õunad nii väga. Ilgelt nõme.
 Pähkleid ei saa ma ka süüa. Juhtub sama mis toorest porgandit või õuna süües. Päris jama, aga samas pole ma kunagi suur pähklisõber olnud. Jätan need snäkid oravatele.
 Avastasin hiljuti, et roheline hernes ajab mul ka suu sügelema. Tänks Emake Loodus, et mul veel hernesuppi lased süüa (mulle ei meeldi hernesupp)!
 Allergiad, mis mu hingele haiget teevad on kassi- ja koerakarva allergiad. Koerakarvade oma on normilt tagasi tõmmanud kuidagi, aga mõni pontu ajab mind ikka vahel aevastama. Mul vedas kohutavalt, et Bonni mulle mingit allergilist reaktsiooni ei tekita. Kassi pidime kunagi näiteks sellepärast ära andma. Meil oli kunagi ilus pikakarvaline pärsia kass. Nii armas, nii tore, aga ei saanud endale jätta. Kasside vastu on mul päris kõva allergia. Jäin kunagi sõbranna juurde ööseks. Magasime väikses ruumis koos kassiga ja ma pidin poole öö pealt pea aknast välja pistma kuna mu kopsud valutasid ja ma ei saanud hingata. Minu õnneks või kahjuks meeldin ma muidu kassidele väga ja kuidagi jõuavad nad mulle alati otsapidi sülle. Vahel võin ju natuke aevastada ka. Pole hullu.
 Ahjaa, mul oli kõrreliste vastu ka kunagi metsik allergia. Nii metsik, et pidime Saksamaalt mingid spets ravimid tellima ja 2 aastat (võin eksida) iga hommik mulle 5 tilka keele alla tilgutama. Eestis tegi sama ravi läbi vist veel üks inimene. Ma olen ikka nii eriline allergiline lumehelbeke.
 Ma pidin lihtsalt vinguma, kuna need männid teevad mu elu praegu nii põrguks. Ärkasin täiesti paistes silmadega ja rõvedalt tatise ninaga. Ei olnud ilus. Tablett hakkab ka alles mingi aja möödudes mõjuma. Oeh.
 Oih, ma pole novembrist saadik kirjutanud... häid jõule, head uut aastat, happy fashionblogger b-day, kena valentinipäeva, norme vastlaid, palju õnne Eesti, kaunist naistepäeva, palju õnne mulle juubeli puhul, palju õnne sünnipäevaks blogi, hirmnaljakat esimest aprilli, toredat volbripäeva/ööd, jõudu eksamitega ja happy earthday. Näe, nagu ei olekski ära olnud.
 Thank you, come again.