Ma ei tähista muidu mitte kuidagi halloween'i. Ei käi kuskil halloweeni pidudel, ei käi kuskil kommi lunimas. Kogu see osa jätab suht külmaks, aga terve oktoobri vältel nägin igalpool sotsiaalmeedias nii lahedaid halloweeni look'e ja ma tahtsin ka proovida. Ma seekord veel päris nii sõgedaks ei läinud, et oleks soetanud kõik sfx-meigiks vajaliku, aga kuna see annaks nii palju meisterdamise vabadust juurde, siis kiusatus on mul küll olemas. Eks paistab kas ja mida ma järgmine aasta teen. Seekord tegin 3 look'i, aga kostüümidele ei panustanud absoluutselt. Minu jaoks oli oluline ja huvitav näha mida ma oma praeguste vahenditega teha saan ja oskan.
Esimene spooky nägu sai inspiratsiooni jokkerist. Tahtsin midagi jokkeri sarnast teha, aga polnud mõtteski teha midagi üksühele. Pusisin ja mökerdasin, kuni jõudsin punkti, kus ma olin rahul. Piltide tegemise vahel tegin vahepeal silmaaluseid tumedamaks ja suunurgad venisid ka järjest kõrgemale. Võimalik, et nendest kolmest on see mu lemmik look.
Nii paljud neiud tegid instagrammis end Bambie'ks ja snapchat julgustas ka proovima. Ma tahtsin ka nunnu olla, aga kõige populaarsem reaktsioon sõprade poolt oli: "Kas sa hakkasid furry'ks?" Aitäh, sõbrad.
See oli tegelikult mu kõige esimene katsetus halloweeni asjadega. Mõtlesin, et teeks lihtsa laiba look'i (lause, mida ma arvasin, et kunagi ei ütle). Mis seal ikka, tegin end keskmisest väsinumaks. Värvisin näo valgeks, silmaümbruse suts tumedamaks ning kontuurisin nagu haige inimene ja siis olingi surnud. Boom. Done. Lihtne.
Kõige olulisem küsimus - kas mul õnnestus kedagi hirmutada? Jah, oma koera. Ta ei reageerinud absoluutselt mu surnu look'ile, millest ma järeldan seda, et ta on surnute nägemisega juba harjunud (jep, ma mõtlen kummitusi), aga kui ma olin Bambie või jokkeri asi, siis ta vaatas mind nagu hirmsat võõrast. Ta nuusutas palju mu nägu. Keegi teine ei nuusutanud mu nägu. Ema ütles ainult "wow" ja isa ei saanud üldse aru, et ma kuidagi teistmoodi välja näen. Rahulik.
Egas midagi. Muud ma ei tahtnudki öelda või üles märkida. Oktoober on imelik olnud, aga ma olen veel täitsa elus. Cool.
Vaatasin siin oma blogi läbi ja leidsin, et oleks aeg jälle kirjutada. Tuli tuju kohe kuidagi. Vaatasin märkmete poole ja viimasena oli mul kirja pandud "kirjuta vahatamise nalju". I don't know, guys... Panin selle kirja, kuna millalgi rääkisime sellest emaga ja ma ajasin ta oma pajatustega naerma. Tundus legit. Panin kirja. A täna ma nagu ei viitsi väga karvade välja tirimisest rääkida. Pole nii ajakohane hetkel.
Ajakohane oleks jutuke ilumessist. Käisin laupäeval. Hullult vara läksime, kuskil kümnest hommikul olime kohal. Hästi mõnus oli, rahvast polnud veel metsikult ja boksides olevad inimesed polnud veel ka pahuraks muutunud. Ostsin jälle palju šampooni. Kui nüüd kiilaks peaksin jääma, siis on ikka jõle piinlik... NYX'i boks oli nagu sametist piirdega erapidu, kus maksid joogid liiga palju. Olin enda üle päris uhke, et end piirata suutsin. Kõige eredamalt on mul meeles Avon'i boks ja seda ainult sellepärast, et proua Eha... proua Eha gave no fucks. Ta meelitas mu kohale lõhnatestriga ja rääkis siis hirmus palju samal ajal kataloogi lapates. Täpset juttu ei mäletagi. Siis andis ta mulle järgmise lõhnatestri. Mulle ei meeldinud too lõhn, ta ehmus ära ja andis asemele veel ühe selle lõhnatestri, millega ta mind sinna meelitas. Mu squad oli juba edasi liikunud, hakkasin ka vaikselt minema nihverdama. Ütlesin, et pole tegelikult eriti suur kataloogidest tellija. Eha rapsas käega ja ütles, et kataloogist ongi just kõige mugavam asju tellida, sest ei pea kodunt välja minema. Ma ei julenud talle midagi internetipoodide kohta öelda, tundus ohtlik. Ühel hetkel tuldi mind juba päästma, aga Eha ajas mu päästeingli minema. "Küll ta tuleb, ta on praegu väga huvitatud! Ärge segage!"Yikes. Mu silmist polnud ammu sellist hirmu vist peegeldunud, kui tol hetkel. Lõpuks osalesin ma kuskil Avon'i loosis, sain 2 kataloogi, 3 lõhnatestrit, veel mingid lehed ja Eha numbri. Ta lubas mul ükskõik mis ajal helistada. Pakkus isegi välja, et võime kohvitama minna kunagi. Jep, ma ei tea ka täpselt mis juhtus.
Testritega oli üldse imelik teema. Neid ei jaotata enam niisama mööda messi jalutades, vaid pannakse lauale ritta, et kohe sealsamas inimestega vestlema hakata. Good for them! Nende jaoks ilmselt tasuvam tehnika. Ma ei saanud Ecodenta boksi juures täpselt aru kas ma võin lihtsalt ühe testri kaasa haarata või pean ma enne pikalt tolle müüjaga söehambapastast vestlema. Võtsin oma munad ja hambapasta pihku ja jalutasin edasi. Proovisin mis juhtub. Tuli välja, et tohtisin lihtsalt võtta. Lahe. Nüüd on mul musta värvi hambapasta. Suck my dong. Oli täiega väärt mu minutilist anxiety't testreid vaadates.
Kuidagi märkamatult oli mul lõpuks 3 või 4 tundi hiljem 5 kotti asjadega näpus ning oli aeg minna. Tegelt ma isegi ei ostnud nii palju asju, nad lihtsalt pakkisid kõik suurte kottide sisse, et ma end minnes ikka suurema kulutajana tunneksin. Enamvähem kogu mu kraam mahtus lõpuks ühte väiksemasse kinkekotti. Tundsin end kohe paremini.
Tegelikult tahtsin tänasest ka midagi kirja saada. Mulle virutas täna näkku teadmine, et ma pean oma haigekassa pärast jälle muretsema hakkama. Otsisin dokumente, pöörasin oma toa peapeale ja siis värisesin dokumendid näpus laua peal istudes, kuna pidin serious business kõnesid tegema hakkama. Mul on hea meel öelda, et ma olen kõnede tegemises paremaks muutunud. Närveerin endiselt koledasti, aga ei jäta sellepärast enam helistamata. Tegin täna ka kõned ära. Olen päris uhke. It's the little things, you know? Ma mäletan kui närvis ma selle haigekassa teema pärast aasta eest olin. Ma vaevu magasin. Tegelikult, kui aus olla, siis ei maga ma praegusel ajal ka kohutavalt hästi. Olen juba mõnda aega kell 6 hommikul luugid lahti teinud ja unetu olnud. Ükskõik mis kell ma ka magama ei lähe, ärkan ma alati kas kell 6 või 6 läbi midagi. Täna öösel sain üle pika aja normaalselt magada. Täitsa tore oli. Teeks veel.
Ahjaa, tädi sünnipäev läheneb. Ta plaanib suuremat pidu, kuhu tuleb sugulasi, keda ma kunagi näinud pole. Vähemalt mingit mälupilti mul neist pole. Nüüd kuulsin veel, et tulevad ka ta mehe kõik sugulased. Neid pole ka kunagi näinud. Mul on nii hea meel, et ma saan semu kaasa võtta. Ärevus kütaks muidu liiga julmalt jalaga näkku. Aga hei, kui keegi mu sugulastest, kes minuga varem kohtunud pole ja kes mind enne või pärast pidu google'i vahendusel stalgib, siis ma loodan, et teile meeldis see "Suck my dong." lause seal veits kõrgemal ja see kui palju kohatuid nalju ma internetti üles panen. See on kõik minu enda süü, et ma selline olen. Ärge mu ema noomige palun.
Tänaseks on vist kõik. Thank you, come again.
Ma alustan kohe sellega, et ma prokrastineerin hetkel. Peaksin tegelikult oma meigipintsleid pesema ja koristama, aga siin ma olen. Vast pole kõige hullem asi, mida koristamise asemel teha...
Ma vist tahtsin vinguda sellest, kuidas sügis mu segadusse ajab. Kes veel ei tea, siis jumaldan ma suve. Kogu see "rõve" 30+ kraadine ilm on mu paradiis, kuna mul on alati nii külm. Ma olen sügise ja talve jaoks liiga laisk ka. Ma olen liiga laisk selle soojalt riidesse panemise rituaali jaoks. Ma tahan lihtsalt kiirelt poes käia mitte lahingusse minna eksole. Eriti palju teebki see haiget sügise saabudes, kui ma pean loobuma õhtul ainult dressipluusega väljas käimisest. Vingun täiega. Fuck sügis!
Üks vähestest asjadest, mille kallal ma sügiselt vinguda ei saa, on meigi look-id. Ära saa valesti aru - kui sa tahad suvel huuled tumelillaks võõbata, siis võid seda vabalt teha. Olen lihtsalt ise leidnud, et selliseid vildakaid reaktsioone sellele tuleb sügisesel ajal oluliselt vähem. Ma ise olen väga elevil, et saan oma silmalaud võõbata sama värviliseks, kui maha langevad lehed. Jesss, oranž lauvärv on lõpuks festive! Jesss, tumedam silmameik on in! Jesss, dramaatilisus! Jesss, sügis!
Ma pole jällegi selle fänn kui uskumatult salakavalad sügisesed ilmad on. Ma ei käinud paar päeva väljas ja selle ajaga oli temperatuur langenud nii palju, et ma oleks pidanud selga viskama tagi asemel juba mantli. Ilmselt võib öelda, et see on tegelikult minu enda süü, et ma ilmateadet ei vaata, aga ma vehin ikkagi rusikaga nagu õige eestlane ja süüdistan ilma. Peab see ilm siis selline olema! Ma jäin nüüd haigeks ja pean külmetusravimeid ostma minema. Fuck sügis!
Sügis on tegelikult visuaalselt näiteks päris ilus... vahel, kui vaadata õige valgusega ja nurga alt... samal ajal soojas toas olles. Kuna ma olen selline introvärd (loe: introvert), et ei taha vahepeal üldse toast jalga välja tõsta, siis annab sügis mulle vahel kena põhjuse kodus istumiseks, kui väljas näiteks parasjagu sajab. Ma ei pea tundma, et ma raiskan ilusat ilma ja see teeb mul olemise oluliselt kergemaks. No mis ma ikka selle tormi käes teeks? Koer saaks ka sopaseks... Vihmasabina saatel soojas tekis filmi vaadata on nii erakordselt mõnus. Pane veel mõni hästi lõhnav küünal veel ka põlema... Jesss, sügis!
Thank you, come again.
Ma ei kirjutanud siia terve septembri kuu ja ma leidsin, et nüüd on aeg.
Mul oli päris tegus kuu vist. Ma alustan oma juttu sellest, mille üle ma kõige uhkem olen. Nimelt, ma sain oma ämblikute hirmust peaaegu üle. Ebamugavustunne nende elukatega samas ruumis olles on säilinud, aga ma ei lähe nii paanikasse kui varem. Hirmust vabanemise protsess algas mulle eneselegi teadmata kui me Mardiga Puhtusse trippisime. Muide Puhtu on nii armas koht. Nii vaikne, nii oeh.
Kahjuks või õnneks on mul ainsad Puhtus tehtud pildid kitsedest... Valetan. Üks pilt on veinipudelist ka, aga see on selline udune meeldetuletus selleks, et ma teinekord poes veiniriiuli ees paanikasse ei satuks. Anyway... Selle tripi vältel pidin ma kasutama välikäimlat ja ma olen täiesti teadlik, et nendes elab tavaliselt mõni ämblik. Ma tean, ma olin valmis mõneks ämblikuks. Esimest korda käies nägingi seinal kahte jurakat. Daddy very-longlegs. Hakkasin kasutama nendega rääkimise tehnikat, mis on järele mõeldes nii tobe ja natuke naljakas. Aga hei, smalltalk nende kahega aitas. I was fine. Nad lihtsalt hängisid seinal. Chill. Kui ma järgmine kord vetsu läksin, siis oh boy... Lugesin valju häälega kokku 8 ämblikku. Kasutasin jälle nendega rääkimise tehnikat, et ennast rahustada. "Kas käite siin tihti?" oli ainult üks naeruväärsetest küsimustest, mida ma hirmust pissides küsisin (tegelt ei olnud nii väga hirmust, aga hirm aitas kaasa I guess). Ma olen täiesti veendunud, et üks ämblikest oli mürgine. Ta lihtsalt nägi välja nii... mürgine. Kõige hullem oli see, et nad hängisid uksed kohal, nii et iga kord välja minnes, kartsin, et keegi kukub mulle pähe. Ükski ämblik ei lõpetanud õnneks mul peale vetsus käimist õla peal... AGA METSAS JALUTAMAS KÄIES KÜLL. Mul oli erakordselt hea meel, et ma kandsin valget pusa ja ma seda elukat kohe nägin, sest muidu oleks ta päris kindlalt mu ühel hetkel mu kaela silitanud ja ma pole veel selliseks läheduseks ämblikega valmis. Elasin üle, värisesin natuke, aga enamjaolt oli okei. Panin vetsuämblikele nimed ka. Satan, Lucifer, McDemonface, Poison Ivy, Holy Shit, Eww, Dark Lord ja Mikk. Spooky stuff.
Paar päeva peale Puhtust tagasi jõudmist käisin oma tädipoja sünnipäeval. Selline armas perekonnaga istumine oli... ma arvan. Üks külalistest oli oma koera kaasa toonud, nii et ma ei suutnud eriti millelegi muule keskenduda.
Proovi millelegi muule keskenduda kui selline pontu sulle koguaeg oma palli toob. Ma mängisin terve sünnipäeva koeraga. Parim pidu ever!
Järgmine suurem üritus kus ma käisin oli "Valgus kõnnib Kadriorus". Ma valguse kohta ei tea, aga inimesi kõndis küll palju. Kui ma plaanin kunagi uuesti minna, siis palun tuletage meelde kui palju inimesi seal oli! Paljud olid oma pisikesed koerad kaasa võtnud ja ma nii kartsin, et keegi astub neile lihtsalt peale. Ma olin väga pinges. Ma astusin ühel hetkel peaaegu lapsekärusse. Palju inimesi, natuke valgust, soe õhtu.
Peale seda käisin ema tööjuures koeri ka hoidmas. Sellest mäletan ma nii palju, et ma ei tahtnud algul minna. Ma polnud eelnevalt palju kodus olnud ja Bonniga hänginud. Tundsin end päris süüdi, sest nägin kui väga ta minuga hängida tahtis. Lõpuks läksin ikkagi kuna lootsin natuke kirjutamist tehtud saada ja seal on mul kirjutamine alati kuidagi lihtsamalt tulnud. Ühtteist sain tehtud, aga olemine oli ikka päris moss. Pontud lohutasid. Üks püüdis sülle ronida. Tegelikult oli armas.
Jannul oli sünnipäev! Kuidagi juhuslikult arenes sellega seoses üllatuspeo korraldamine ja ma pidin tegema nii, et ta usuks, et ma ei saa temaga ta sünnipäeval hängida. Kui Kärol juba oma sõbrantsi ära petta üritab, siis muidugi põeb ta järsku vana piima pärast toidumürgitust. Kogu vale oli väga hoolega läbi mõeldud. Ma panin endale kella poole seitsmeks varahommikul äratuse, et saata talle snap sisuga "yo arva kes just oma sisikonna välja oksendas". Kõik läks plaanipäraselt, aga issand jumal kui halvasti ma end seda kõike tehes tundsin. Ma kasvatasin omale lõpuks otsaette "sõbrannale valetamise" stressivistriku. Õnneks ta ei vihanud mind ja meil oli väga tore õhtu. Õnneks!
Ma võiksin siinkohal rõõmsalt otsad kokku tõmmata ja öelda, et mul oli "väga lit kuu" ja siis vaikselt kampsunivarrukasse dab'ida, aga nagu... ei. Ma tundsin terve kuu vältel end ärevamana kui varasemalt. Mul on teooriaid sellest miks see nii olla võis, aga ma ei oska sellest siin veel nii rääkida (believe me, i already tried). Enne sünnipäevi ja pidustusi oli mul üle pika aja jälle paanikahoog ja oh boy kuidas ma seda ei igatsenud. Peale seda on ärevus hoopis teisel levelil ja kohati on selline tagasilanguse tunne. Ma olen endas väga pettunud, kuigi ma ei peaks seda tegelikult olema. Püüdsin saada psühholoogile varasemat numbrit, aga loomulikult on ta praegu puhkusel ja tulebki tagasi päev enne minu aega. Võib-olla peaksin psühhiaatri juurde trippima, aga see paneb mind end jälle kuidagi halvemini tundma. Porise põrandalapi tunne on, but i'm gonna fix it goddammit!
Lõpp vajus nüüd kuidagi nukraks, aga võib-olla on mul kunagi vaja seda lugeda. Kunagi millalgi, kui mul juba parem on. See ongi kogu põhjus miks ma siia kirjutan.
